Suured muutused algavad ühtsustundest

Cormac Russell: „Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Mida on vaja, et kasvatada küla?“

KADRI KANGRO

Maikuu alguses külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Cormac Russell, kes keskendub oma töös ressursipõhise kogukonna arendamise metoodika rakendamisele ehk on kogukondadele abiks nende tugevuste tuvastamisel ja vahendite kasutamisel. Eestisse jõudis ta kogukonnakeskse lähenemisviisi edendamise võrgustiku kaudu, kuhu kuulub partnereid valitsussektorist, vabakonnast ja ülikoolidest.

Kohtusin Cormac Russeliga äsja väärika Silletto auhinnaga pärjatud Kalamaja muuseumis. Silletto auhind antakse Euroopa muuseumidele, mille põhitegevus on kohalike elanike kaasamine ja ümbruskonna pärandi väärtustamine.

Millised on teie muljed Kalamaja muuseumist?

See on parim kogukonnamuuseum, kus olen käinud, suurepärane avaliku sektori ja elanike koostöö ja koosloome näide. Üha enam räägitakse kogukonna ankur­asustustest ja see siin on üks neist, mis tegutseb kogukonna sisendile ja vahenditele toetudes ning olles ühtlasi mäluasutus ning identiteedi hoidja. Sõltuvus on siin harmooniline ja vastastikune. Kiirete muutuste tõttu sotsiaalses ja füüsilises ruumis on sellised kohad järjest vajalikumad.

Kogukonnaga seoses meenuvad ennekõike küla kiigeplatsi simmanid, talgupäevad või hoopis ühinemine muudatustele vastu seismiseks. Teie räägite kogukondadest demokraatia uuendamisega seoses. Mida see tähendab?

Kohalikul tasandil, nagu näiteks kortermaja, tänav või küla, on palju suhtlemiseks sobivaid võimalusi, mis jäävad sageli tähelepanuta. Selles esimeses suhtlusringis väljaspool perekonda joonistub välja, mil moel ollakse suhetes teiste inimestega, kes elavad ja toimetavad meie läheduses. Just seal on tallel võtmed toimetulekuks selliste praeguste suurte väljakutsetega nagu pandeemia, kliimamuutused ja sõda. Minu eesmärk ongi teha see nähtamatu osa, kus tavalised inimesed iga päev toimetavad, nähtavaks, just see on heaolu edendamise, majanduse elavdamise ja demokraatia koht.

Mu raamat „Demokraatia ümbermõtestamine“ („Rekindling democracy“, 2020)“ räägib sellest, et elame demokraatiajärgsel ajastul, mil kodanik olla tähendab mõtestada, mis juhtub üksikisiku tasandil pärast seda, kui institutsioonide n-ö tähtis töö on tehtud. See on olemuselt vastupidine demokraatiale, kus kodanikud on kesksel kohal ja institutsioonide ülesanne on tegeleda sellega, mis toimub pärast seda, kui inimene on oma rolli täitnud. Lääne ühiskonnas elatakse väärarusaamas: inimene arvab, et kui ta maksab makse, siis on arstide, õpetajate, politseinike ja ametnike ülesanne tagada talle hea elu. Näeme juba praegu, et selline mõtteviis viib ühiskonna suurde kriisi. Ilmekas näide on Singapur, kus rahvastik vananeb kiiresti ja ühiskond ei jõua sellega kohaneda. Enamik Singapuri elanikest mõtleb endast kui üksikisikust, mitte kui kollektiivi osast. Seetõttu ei ole kunagi varem oldud oma kogukonnast nii eraldatud ning näiteks vanemas eas, kui on hädasti vaja kogukonna tuge, seda lihtsalt pole.

Demokraatia ajalugu on näidanud, et suured muutused käivitab ühtsustunne, kui organiseerutakse ühiste teemade ümber. Just niiviisi oleme saanud kaheksatunnise tööpäeva, viiepäevase töönädala ja naiste valimisõiguse. Miski ei juhtunud sellepärast, et valitsuse arvates on niimoodi hea ja vajalik. Muutust nõudsid organiseerunud kodanikud.

Kogukonnaga seoses tahan esile tuua ühe asja, mis on pikka aega olnud tagaplaanil, nimelt viisi, kuidas me mõtleme muutustest. Viimastel aastakümnetel on hakatud arvama, et muutused sünnivad väljaspool: tervis on arsti käes, laste haridus õpetaja käes jne. Elu saab kuidagi paremaks minna vaid juhul, kui keegi väljastpoolt tuleb ja teeb selle paremaks. See on väga ohtlik mõtteviis, kuna inimeste tegutsemis- ja otsustusvõime on kärbunud ning muutused on kuskil keegi teine juba kujundanud.

Ühelt poolt eeldatakse, et ühiskond pakub tohutult teenuseid, teiselt poolt tasalülitatakse sellise mõtteviisiga kodanikuaktiivsus. Paljudes lääneriikides on riski mõistetud ja vastukaaluks kliendikesksele nn inimeste vajadustele keskendunud valitsemisviisile hakatud probleeme lahendama koos kodanikega nii, et üksikisikus ei nähta vaid teenuse kasutajat. See mõtteviis ei puuduta pelgalt valitsussektorit, vaid ka vabakonda. Ka kolmandas sektoris on organisatsioone ja lahendusi, mille puhul tegutsetakse inimeste jaoks, aga mitte koos nendega – ja siin on suur vahe.

Mis on selles siis halba, kui organisatsioonid ja institutsioonid tegutsevad minu jaoks?

Kui palju on näiteid riigi või kohalikul tasandi, avaliku sektori või MTÜde seas, et inimese jaoks tehtu on olnud edukas? Mõni üksik. Eduks pean seda, kui kõrvaldatakse juurpõhjused. Võib-olla suitsetamise keelustamine avalikes kohtades on kõneväärt muutus, aga ka selle puhul viivad lähemal vaatlusel niidiotsad selleni, et paljud teadlikumad inimesed ei olnud enam nõus töötama ja viibima suitsuses keskkonnas.

Seega on olulised muutused, mida teevad inimesed oma elu korraldamisel ise. Kui keegi arvab, et kõik suured väljakutsed, eeskätt just demokraatia arendamisega seoses, tuleb lahendada ülevalt alla institutsioonide vahendusel nii avalikus, era- kui ka vabasektoris, siis ta eksib. Selle asemel et välja mõelda mingi lahendus ja kaasata inimesi, on mõttekam uurida, mida inimesed juba teevad oma heaolu, turvalisuse, hariduse jms parendamiseks.

Teie jutt on ilus ja idealistlik. Kui selline lahendus toimib, siis miks selle järgi ei tegutseta?

Oma karjääri alguses töötasin kliinilise psühholoogina laste turvakodus. Märkasin, et paljudel lastel, kes sinna tulid, puudusid ümberkaudsete elanikega peaaegu igasugused suhted. Pidasime vajalikuks teraapilist lähenemist, kuigi probleem oli hoopis suhete puudumine või häiritus. Eraldasime lapsed tavapärasest keskkonnast ja tahtsime nad terveks ravida, selle asemel et ehitada suhteid nende perekonna, sugulaste, naabrite ja elupaigaga.

Ülikoolis midagi sellist ei räägitud, vaid õpetati, kuidas probleeme inimeste eest ja nende jaoks lahendada ja seega võtta vastutus. Praeguses spetsialiseerunud maailmas on spetsialistid protsessides juhtrollis, aga selleks, et ilmneksid kogukonna tugevused ja iseorganiseerumise vajadus, on vaja tekitada juhtimise vaakum, olukord, kus inimeste eest ei tehta asju ära.

On naiivne loota, et kui probleeme lahendavad institutsioonid, kaasneb sellega tugev kodanikuühiskond, kujunevad teadlikud ja vabad kodanikud. Muutuseks on vaja väärtustada inimesi vabade kodanikena, kellel on võim oma elu üle. Sel juhul suudetakse luua väärtust nii iseenda kui ka teiste tarvis ja seega ka laiemalt ühiskonnas.

Mis ikkagi on teenuste korralduses nii viltu läinud, et see võib lõpuks koguni kahju teha?

Tavapäraselt loovad institutsioonid kogukonnaga kontakti vajaduste hindamise kaudu. See on ka loogiline, sest institutsioonide olemasoluks on vaja inimeste vajadusi. Kohalikke oma­valitsusi ei oleks, kui inimesed suudaksid sujuvalt mis tahes küsimuse puhul iseorganiseeruda. Asi on selles, et iga märgatud abivajadus ei pea lõppema teenusega. Abivajadusele reageerides ei tohi tekitada uut ebavõrdsust, kahjustada kogukonna funktsioone ega pea see ilmtingimata käivitama ka uut teenuste osutamise ahelat.

Inimesed ei ole passiivsed teenuste tarbijad, vaid aktiivsed tervise, heaolu, demokraatia jne koosloojad. See tähendab vajaduste hindamise asemel võimaluste ning individuaalsete ja ühise potentsiaali äratundmist. Seejärel tuleb leida viis need varjatud võimed avada. Institutsioonid ei peaks olema kangelased, kes tulevad päästma, vaid toetajad, kes ei asenda ise toimetamist.

Siiski on põhjusi, mistõttu kujunes omal ajal välja avalik sektor pakkumaks efektiivsust ja stabiilsust selliste ülesannete lahendamisel nagu riiklik julgeolek, haridus, arstiabi jne. Arendamise tuhinas oleme jõudnud üha keerukamate süsteemideni. Kas nüüd otsime sellele ravi?

50 inimest tead nimepidi, aga 5000 või 50 000 enam mitte. Rahvastiku kasvu ja linnastumisega tekkis vajadus tsentraliseerida ning viia uude mõõtkavva ka usalduse ja solidaarsuse tagamine, mis väikestes kohtades kujuneb vahetu suhtluse teel. Teoreetilistes käsitlustes tuuakse välja, et kogukondadel on unikaalsed funktsioonid. Külas ei mõeldud kogukonna otstarbele, ei püütud seda defineerida, sest ühine toimimine oli elu loomulik osa – nii lihtsalt elati.

Avaliku sektori arendamisega oleme jõudnud kogukonna sandistamiseni. Ilmekas on vaadata, kuidas on muutunud viimase saja aasta jooksul kool. Kümnend kümnendi järel on järjest rohkem pere ja kogukonna ülesandeist üle kandunud koolile: lapse areng, seksuaalkasvatus, söögitegemise õpetamine jne. Samuti on klassiruumi liikunud tervise­edendus ja sotsiaaltöö. Varem tegid seda pered, sugulased ja naabrid. Milline on selle mõju? Kui küsida õpetajatelt, siis ütlevad nad, et kõigi nende ülesannete kõrval ei jää neil enam aega oma põhiülesande jaoks – õpetamiseks. Arvan, et oleme jõudnud senise süsteemi võimete piirile. Enam pole pääsu suuremast koostööst ja valdkondade sidususest ning kogukonna esiplaanile toomine on paratamatu.

Kas ühiskond on läbi kukkunud, kuna avalikult sektorilt on oodatud, et see lahendaks kitsaskohad professionaalsemalt, kui kohapeal nokitsedes oleks igaüks eraldi suutnud?

Ei, ühiskond ei ole läbi kukkunud, aga institutsioonide kanda on jäetud liiga palju vastutust. Neile antud monopol tervishoius, poliitikas ja demokraatias on tekitanud ootuse, et nemad lahendavad olukorra ära.

Kuidas liikuda tugevatele kogukondadele tugineva ühiskonna suunas?

Mõtteviis peab muutuma. Ei tohiks mõelda, mis on puudu või halvasti, selle asemel peaks keskenduma tugevustele ja sellele, mis juba toimib – pakkumise asemel mõelda võimalustele. See näib lihtne, aga niimoodi tegutseda on kohutavalt raske. Kogukonna võimeid ja potentsiaali on raske näha. Mõttekas on jälgida ja uurida kohalike toimetamist, leida üles head algatused ning luua tingimused nende algatuste levimiseks.

Kui tõesti tahta üles ehitada tugevatel kogukondadel põhinev riik, siis tuleb hakata vaatama maailmale nii, nagu seda tehakse kogukonnas. See vaade on teine kui institutsioonidel. Üks pole teisest parem ega halvem, lihtsalt teistsugune. Paljud institutsioonid on väga olulised ja vajalikud, aga toimivad haamri ja naela loogika järgi: kui on haamer, siis näib iga probleem olevat nael. Institutsioonides nähakse iga olukorra lahendusena mõnda teenust või programmi. See on väga kitsas vaade maailmale, mis sageli ei arvesta kodanike autonoomiaga. Kohalike tegijate ja võrgustike suveräänsust ei tohi lõhkuda, aga see on lihtne juhtuma isegi parimate kavatsuste juures.

Loomulikult on vaja seadusi ja avalikke teenuseid. Küsimus on selles, et on nihkutud äärmusesse: avalik sektor pole enam viimane võimalus leida lahendus siis, kui igaühe enda ja kogukonna ressursid on ammendunud, vaid sellest on saanud esimene võimalus ja võetud on üle ülesanded, mis on varem alati olnud inimeste endi kanda. Ja see ei puuduta üksnes avalikke institutsioone. Sama tendents ilmneb ka heategevuses: kui kogukond hakkab sõltuma välisabist, siis see orjastab ja võtab ära vabaduse.

Kui toimivat kogukonda pole, siis ongi inimese esimene mõte, et murede korral peaks aitama mõni asutus …

Ligi 80 protsenti inimestest ei kuulu ühtegi ühendusse, nad on justkui nähtamatud, sest pole formaalselt kuhugi struktuuri paigutunud. Riigi vaates me neid ei näe. Ainus viis nad leida on minna kohale. Kohapeal on inimesed ja nende ühendused üliolulised, samuti sealsed asutused ja ettevõtted, kultuur ja pärand ja majandus, mis hoiab raha piirkonnas. See kõik kokku ongi üks kindel koht. Kui õnnestuks need kohalikud väärtused ühendada, selguks, kui võimekas on see kogukond, et hoida tervist, luua heaolu ja turvalisust.

Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Mida on vaja, et kasvatada küla? Olemas on haridus-, tervishoiu- ja laste heaolu poliitika. Kas on aga kuuldud küla või kogukonna kasvatamise poliitikast? Poliitika loojad kipuvad nägema ainult institutsioone. See on sama, nagu vaadata öösel lennuki aknast välja: näha on valgustatud punkte, koole, haiglaid, staadione, teid – need on institutsioonid. Pimedad alad on elurajoonid.

Kogukond ei saa kokku iseenesest. Kogukonnatunne on praeguses ühiskonnas jäänud nõrgaks, kuid seda saab hakata kasvatama. Tuleb keskenduda juhtudele, kui inimene on tundnud, et kuulub kogukonda, või midagi koos teistega teinud. Kogukonna võimaluste nähtavaks tegemine algab tihti lugude jutustamise ja jagamisega ning uurimisega, mida teised mõnes olukorras on ette võtnud. Just nii, nagu siinses Kalamaja muuseumis seda ka tehtud on. Tavaliselt kujunevad niiviisi minu loost meie lood, mille najal hakata küsima, mida teha, et meie lugusid oleks rohkem. Seejärel tuleb läbi mõelda, kas ja kuidas võiksid avalik ruum, hooned ja kohalikud tavad soodustada inimeste vahel sidemete tekkimist.

Sageli on kuulda, et kogukondade arengut takistavad liidrite ja eest­vedajate puudus ning väsimus.

See ei ole probleem. Liidritest sõltumine on tupiktee. Igal tasandil on vaja ühendajaid, kes oskavad inimesi, rolle, ressursse jms ühendada. Liidreid on ka vaja, aga kogukondade arenguks on rohkem vaja ühendajaid. Samuti ei saa ettekääne olla, et ühiskond ja kultuur on liialt individualistlik. Igal inimesel on mingi anne, mille saab valla päästa, ning enamasti inimestele meeldib tunda, et ta on vajalik ja väärtustatud. Tuleb aidata inimestel oma anne ära tunda ja sellele parim rakendus leida, sest sellest on lõpuks kõigil kasu. See ei ole pelgalt altruismist midagi anda, vaid üsna pragmaatiline vastastikune kasulik tehing, mis teenib ühtlasi igaühe huve.

Kui jääda ootama, et avalik sektor ja liidrid tegutsevad kellegi eest, siis ilmselt ei muutugi suurt midagi. Mitte kuidagi ei ole pääsu sellest, et inimesed peavad ise looma lahendusi ja neisse panustama, leidma võimalusi ühinemiseks, käima kohalikus poes, kasutama kohalikku panka, mis investeerib säästud kohalikku ellu, mitte ei vii kasumit Šveitsi. Ainult kohalikud ise teavad, millised on nende parimad võimalused ja varad ja kuidas neid kasutada.