Millist linna me saame endale lubada?

Vaimselt terve ja õnneliku linnaelu planeerimiseks tuleb mõelda rahas mõõdetavast tööst ja tulemusest kaugemale.

MATTIAS MALK

XXI sajandi suurim väljakutse on elada koos erisusi arvestades. Inimkonna ellujäämise ja õnnepüüdluse osa on ka inimloodud füüsilise keskkonna arendamine ja seniste vigade parandamine. Viimases Eesti inimarengu aruandes on keskmes vaimne tervis ja heaolu. Siinkohal toon välja selle ruumiplaneerimist puudutavad sõnumid.

Mind on pikka aega huvitanud, kuidas ja miks erineb Eesti linnakultuur sellest, mida olen kogenud Inglismaal, Hollandis või Saksamaal. Eriti see, kuidas on saanud Tallinnast Euroopa kiiremini segregeeruv linn, kus jõukad eraldavad end vähem jõukatest nii ruumis kui ka sotsiaalselt. Uuskeskklass koondub järjest enam ühetaolistesse arendusenklaavidesse, mille reklaamtahvlid lubavad üksteise võidu täiesti tavalist linnalist eluviisi. Kahjuks pole mugav korter ilusas majas ja rahulikus kandis enam elustandard, vaid elitaarne eluviis. Rääkimata spetsiifilistest ootustest eluruumile või piirkonnale, on kinnisvararedelile saamine esmaostjale järjest keerulisem, sest ostujõud ei käi kinnisvarahindadega sama sammu.¹

Võib küsida, millal sai normaalsusest luksus?² Kas muutunud on majad, naabrid, turumajanduslik ühiskond või mina ise? Kas ruumiliselt ja sotsiaalselt segregeeritu saab üldse olla õnnelik? Siiani on kvaliteetse ja tervist toetava planeeritud füüsilise keskkonna seostest vaimse tervisega tehtud Eestis juttu vähe ja pealiskaudselt. Vedamisi teeb viimane inimarengu aruanne otsa lahti.

Kuidas läheb, Eesti vaimne tervis?

Eesti inimarengu aruanne on tunnustatud teadlaste koostöös valminud artiklite kogumik, mis ilmub iga kahe aasta tagant ja peegeldab Eesti ühiskonna hetkeseisu. Märkimisväärne on, et aruanne ilmub eesti ja inglise keeles. See teeb kogumikust väärtusliku alusmaterjali kõigile, kes soovivad siinseid sotsiaal-majanduslikke tingimusi süvitsi uurida, kuid eesti keelt ei oska. Eelmises aruandes on keskendutud linnastunud ühiskonna ruumilistele valikutele ja on seeläbi urbanistidele ja arhitektidele erakordne ressurss. Tänavune kogumik on pühendatud vaimsele tervisele, kuid eraldi on vaimse heaolu seost ehitatud keskkonnaga käsitlenud Helen Sooväli-Sepping, Elen-Maarja Trell ja Sirle Salmistu peatükis „Ruumiplaneerimine ja vaimne heaolu“.

Aruande üks põhisõnumeid on, et Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, kus igapäevaelu põhiküsimus on parem elukvaliteet, mitte pelgalt ellujäämine. Osa sellest pürgimusest moodustab hea vaimne tervis, mida mõjutab nii sotsiaalne kui ka füüsiline keskkond. Kui aruande esimestes peatükkides on keskmes vaimse tervise ajaloo ja elukaare käsitlused, siis kolmas ja neljas puudutavad füüsilisi ja digitaalseid suhtekeskkondi. Füüsilisele keskkonnale on pühendatud viies peatükk, kus arutatakse eraldi kliimamure, õhusaaste ja mürareostuse rolli ning ruumiplaneerimise mõju üle vaimsele tervisele. Keskendun peamiselt aruande viimasele, viiendale peatükile „Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu“, mis puudutab kõige selgemalt linnaruumi.

Linnaruum ja vaimne heaolu

Peatüki sissejuhatuses tuuakse välja, et ehitatud keskkond mõjutab inimeste eluviisi ja käitumist palju rohkem, kui sellele õigusaktides ja avalikes aruteludes tähelepanu pööratakse. Avalikus sektoris pole ka häid mehhanisme uue taristu, ehitusobjekti või planeeringu mõju hindamiseks linlaste vaimse tervise ja heaolu seisukohast. Teisisõnu, meil pole sotsiaalse vastutuse³ raamistikku, mis tagaks, et iga ehitise püstitamisel arvestataks laiema mõjuga linnale, eriti sotsiaal-majanduslikult marginaliseeritud inimestele. Arendajate kasuhimu mõjust rääkimata ei jõua ka olulised avaliku sektori projektid nii täie potentsiaalini või jäävad üldsegi ehitamata.⁴ Kuigi viimase kümnendiga on kvaliteetse linnaruumi teema saanud aktiivsete urbanistide toel laiema kõlapinna, jääb Eestis hästi toimiva linnaruumi loomine endiselt otsustajate tahtmatuse või saamatuse taha. Sellest annab tunnistust ka linnaplaneerijate tehnokraatlik mentaliteet, millele on aruandes osutatud.

Planeerijatel on tavaks seada esiplaanile linnataristu tehnolahendused ning jätta inimeste füüsilised, sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused tagaplaanile. Eriti selgelt paistab see välja linna looduskeskkonna puhul, mida peetakse pigem ebavajalikuks majanduskuluks või teetööde tüütuks segajaks. Seesugune suhtumine on lühinägelik elurikkuse ja mitmete linnaloodusega seotud vaimse tervise hüvede seisukohalt. Puud ja väikesed rohetaskud aitavad leevendada ka kuuma, müra, õhusaaste ja äkkvihmade mõju. Seega peaks isegi arvutustabelitesse kiindunud tehnokraadile olema roheluse väärtus selge. Siiski käib looduse vaesestumine Eesti linnades endiselt sammu autokeskse planeerimisega.

Kuigi juhatasin artikli sisse aruteluga elupindade üle, on just majadevaheline ruum linnalise elu võti. See ei tähenda, et elupind pole tähtis. Vastupidi, turvalisus ja heaolu algab kodust ja siinpuhul vajab Eestis ülevaatamist nii omandisuhete ühetaolisus kui ka riigi ja linna roll elamufondi haldamisel. Siiski, linna teeb erakordseks avalik ruum, mis ei kapselda, vaid kutsub ühiselt tegutsema, olema ja liikuma. Sellise linna alus on kvaliteetne sotsiaalne taristu⁵, nagu pargid, väljakud, raamatukogud, tänavad, aga ka kohvikud, väikepoed jne, ja mitmekülgsed liikumisvõimalused. Võib-olla kõige huvitavam ja olulisem aruandes ongi füüsilise ja sotsiaalse liikumise seosele pandud rõhk.

Eriti selgelt tuuakse välja vanemaealiste riskid. Füüsilised barjäärid elamus või linnaruumis viivad sotsiaalse isoleerituseni, vaimse heaolu vähenemiseni ja lõpuks füüsilise tervise halvenemiseni. Nn üksildusepideemia mõjutab ilmselgelt ka lapsi ja noori, kelle vaimse tervise arenguks on suhtlemine eriti tähtis. Seetõttu on planeerimises parim taktika püüelda universaalse disaini ehk avaliku ruumi poole, kus tunnevad end turvaliselt, mugavalt ja iseseisvalt nii kaheksa- kui ka 80aastane.⁶ Sellises linnas saavad hakkama kõik. Eestis on siiski endiselt tavaks planeerida avalik ruum teovõimelise täiskasvanu, peamiselt mehe vaatevinklist. Kvaliteetset avalikku ruumi piirab ka see, et isegi täie tervise juures liikuja eelistab ühissõidukitele, jalgrattale või jalgsi liikumisele autot. Nii piirab ta enda, aga ka teiste liikumisvõimalusi.

Liikumine ja sotsiaalne seotus mõjutavad ükstekst. Esmalt piirab autokeskne planeerimine kõigi teiste võimalusi, suurendab müra, õhusaastet ja täidab linna magistraalide ning parklatega. Asfaldiväljad neelavad kuumust ja üledimensioneeritud tänavad suunavad linlased autodesse. Teiselt poolt kannatab seeläbi ka paadunud autouskne, kel pole muud valikut kui kulutada autosõidule suur osa oma sissetulekust. Autosse kapseldudes kaob tal võimalus avastada oma teekonnal mõni uus lokaal, istuda ilusas väikeses pargis ja kohata endast erinevaid inimesi.

Kogemata, mida võib pakkuda avalik ruum, kus on mõnus jalgsi liikuda, ei oska paadunud autojuht seda enam tahtagi.

Peatükk tabab märki ka sellega, et linnaruumi omaksvõtmiseks ja selle aktiivsema kasutuse tagamiseks on oluline kaasata ruumi kujundamisse piirkonna elanikud. Siin on tähtis ruumihariduse edendamine ja urbanistidest kogukonnajuhtide eeskuju. Siiski, kuni otsustajad näevad kaasamises tüütut nõuet,⁷ pole suuri muutusi avaliku ruumi planeerimises oodata.

Kuidas edasi?

Linnakeskkonna saab teadlikult suhtlemiseks planeerida. Peatükis „Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu“ tuuakse selle kohta erinevate väikevormide näiteid Hollandist: paviljonid, avalikud malelauad ja luuletustega kaunistatud pingid. Pistelised sekkumised on mitmekesise linnaruumi oluline osa ning sellist lähenemist võib nimetada taktikaliseks urbanismiks.

Tekstis pakutud lahendused loovad võimalusi veeta avalikus ruumis aega koos teistega ja ka üksinda. Sealjuures on oluline, et pole survet midagi tingimata osta või tarbida. Tallinnas on selliste ruumisekkumistega silma paistnud MTÜ Elav Tänav, Tartus „Kureeritud elurikkuse“ projekt, Aparaaditehase paranduskelder ja isegi linnavalitsus. Taktikaline urbanism on efektne suhtlemisvõimaluste ja -eelduste loomisel, kuid selle mõju on nii ajas kui ka ruumis piiratud. Samuti sisaldub taktikalises urbanismis oht kasutada linnaruumi aktiveerimiseks loodud väikevorme n-ö plaastrina, mis jätab vaid mulje, et probleemiga tegeletakse. Tallinna Euroopa rohelise pealinna tiitel on sellise tegevuse ilmekas näide.

Aruanne teadvustab, et väike­vormid on üks paljudest võimalustest linnaruumi kvaliteedi tõstmisel. Oluline on parandada ka üleüldist ligipääsetavust ja liikumisvõimalusi. Eestis osutab planeerimise puudujääkidele väga suur autostumine ja vähene sotsiaalne seotus. Kuigi teksti rõhuasetust kvaliteetsele taristudisainile tuleb kiita, leiab sealt süsteemse inimkeskse planeerimise näiteid vähe. Ning isegi need kuuluvad pigem tehnokraadi töövõtete hulka: äärekivid, fooritsüklid, pingid ja tualetid. Eeldanuks rohkem arutelu kvaliteetsete teenuste, töökohtade ja avaliku ruumi võrdse jagunemise üle. Ka eluruumide kättesaadavusest, gentri­fikatsioonist, alternatiivsetest omandivormidest ja avaliku võimu vastutusest elamufondi haldamisel on juttu vähe.

Viimane inimarengu aruanne, eriti selle viies peatükk, on planeerijatele siiski kohustuslik lugemine. Teksti peasõnum on selge: planeeritud elukeskkonnal on vaimsele tervisele suur mõju, ent Eesti avalikus sektoris puudub kvaliteetse keskkonna loomise hea tava. Probleemi sisuliseks mõistmiseks ja tähenduslike muutuste tegemiseks soovitan aruandega paralleelselt lugeda Georg Simmeli sajanditagust teksti linna­ruumi ja vaimse tervise seostest.⁸

Simmel väidab, et linnastunud ühiskonnas ellujäämisvõitlus ei kao, vaid teiseneb. Linnastumisega on kaasnenud inimsuhete kasvav reguleerimine rahas. Selle tulemusena on modernne eluviis ja seda kujundav linnaplaneerimine järjest kalkuleerivam ja ratsionaalsem. Vaimselt terve ja õnneliku linnaelu planeerimiseks tuleb aga mõelda rahas mõõdetavast tööst ja tulemusest kaugemale. Vastasel juhul taandame kogu elukvaliteedi küsimusele „kui palju see maksab?“. Tuleb otsustada, et saame endale paremat linna lubada.

1 Merle Purre, Balti riikide elukondliku kinnisvara hindade dünaamika ja mõjutegurid. TTÜ magistritöö, 2011; Anneli Kährik, Annika Väino, Nüüdisaegsed elamistingimused – kelle privileeg? Rmt: Eesti inimarengu aruanne. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping. Eesti Koostöö Kogu, 2020.

2 Liina Soosaar, Millal sai normaalsusest luksus? – Sirp 13. XII 2019.

3 Sotsiaalse vastutuse mõistest kirjutab Isabelle Doucet, Understanding social engagement in architecture: Toward situated-embodied and critical accounts. – The Routledge companion to Architecture and Social Engagement, 2018. Planeerimise kontekstis on sel teemal kirjutanud Jenny Donovan, An introduction to socially responsible planning and urban design. – Environmend design guide, 2010.

4 Näiteks Rail Balticu Ülemiste terminali planeerimisprotsess. Mattias Malk, Delayed arrival: planning, competition and conflict in the Rail Baltic terminal project in Tallinn, Estonia. – European Planning Studies 2022. Samuti Vanasadama trammi planeerimine. Siiani on ehitamata Tallinna peatänav ja puudulikult ellu viidud rattastrateegia.

5 Sotsiaalse taristu mõttest ja potentsiaalist on kirjutanud Eric Klinenberg raamatus Palaces for the People: How Social Infrastructure Can Help Fight Inequality, Polarization, and the Decline of Civic Life, 2018.

6 Jan Gehl, Life between buildings: using public space. 2011.

7 Mattias Malk, Avalik arutelu Tallinna moodi. – Sirp 21. I 2022.

8 Georg Simmel, Metropolis and mental life. 1903.