Hõrenev Eesti

Kahaneva rahvastikuga piirkonnad meil ja mujal

MART HIOB, PILLE METSPALU, ANDRES LEVALD, TAVO KIKAS

ÜRO andmetel ületas 2011. aastal maailma rahvastik seitsme miljardi piiri. Seda on ligi neli korda rohkem kui sada aastat tagasi ja ligi 14 korda rohkem kui 500 aastat tagasi. Maailma rahvaarv kasvab jõudsalt veel terve selle sajandi. Peamiselt tuleb see kasv Sahara-taguse Aafrika arvelt, kus sündimus püsib suur.

Eestis ja laiemalt Euroopas räägime seevastu üha enam rahvastiku vähenemisest. See suundumus ähvardab lähitulevikus ka seni kasvava elanikkonnaga vana maailma riike. Näiteks võisime ligi kuu aega tagasi sellisest demograafilisest murest lugeda Norra mõjukaimas ajalehes Aftenposten.

Statistikale otsa vaadates ei ole mingit kahtlust – Eesti elanikkond on viimasel veerandsajandil olnud pidevas langustrendis. Seda põhjustab negatiivne loomulik iive – surmasid on rohkem kui sünde, sellele lisandub väljaränne. Statistikaameti prognoosid näitavad, et järgneva ligi 30 aasta jooksul väheneb meie elanikkond 125 000 inimese võrra. Kui just ei saabu suurt sisserändelainet, nt sõja tõttu lähiriikides. Elanikkonna vähenemisega paralleelselt toimub ka vananemine. Nii nagu kahanemine, ei jaotu ka vananemine Eestis geograafiliselt ühtlaselt. Kõigepealt kolivad maalt ja väikelinnadest ära tasuvat tööd ja põnevat suurlinna kultuurielu otsivad noored. Järgnev teenuste vähendamine tarbijate puudusel sunnib ka eakaid kolima suurematesse keskustesse, sest nad ei ole võimelised enam vajalike teenusteni jõudma. Järvamaal ja Hiiumaal võib elanike arv kahaneda 2040. aastaks enam kui 30% ja selleks ajaks on ligi 40% elanikkonnast juba vanem kui 65 aastat. Rahvastikupüramiidi teravik suundub tasapisi allapoole. Kuid see ei ole ainult Eesti eripära. Võrdluseks võib tuua, et Berliinist 30 kilomeetri kaugusel kahaneb elanike arv 2030. aastaks 15–39% võrra. Seejuures on elanikest üle 50% vanemad kui 60 aastat.

Esimene otsustajate ja avalikkuse ees seisev ülesanne on elanikkonna vähenemise ja vananemise probleemi, eelkõige sellest tulenevate tagajärgede teadvustamine. Oleme kõigis valdkondades harjunud keskenduma kasvule, mistõttu kokkutõmbumise tunnistamine on äärmiselt raske. Kuid faktid räägivad selget keelt – Eesti väljaspool Tallinna ja Tartu ümbrust on tühjenemas.

Rahvastiku vähenemisel ja vananemisel tõmbub riigi majanduslik aktiivsus kokku ning koos sellega tuleb koomale tõmmata nii avalike kui ka erateenuste hulka ning investeeringuid avalikku ruumi ja erasektori tootmisvahenditesse. Suur oht on sattuda allakäigu­spiraali, mis järk-järgult vähendab elukvaliteeti ja hävitab kohalikku kultuuri.

Sotsiaalsed ja kultuurilised murrangud on meile ajaloost valusalt tuttavad. Järjekordse muutuse lävel seistes on meil nüüd oma riigis võimalik otsustada, kuidas neid muutusi suunata – keskenduda väärtuslikule, mille säilimise ja arendamise nimel tuleb sihikindlalt tegutseda.

Kahjuks süvendavad riigi tasandil tehtavad otsused tahtmatult tsentraliseerimist ja ääremaastumist. Olgu siis põhjuseks ametkondade vähene koostöö või lihtsalt teadmatus. Ja kuigi regionaalarengu strateegia seab eesmärgiks riigi tasakaalustatud ruumilise arengu, siis igapäevaste otsuste langetamisel ei teadvusta valitsus, ministeeriumid, riigiametid ega riigi omandi arendamise asutus Riigi Kinnisvara AS sageli nende tagajärgi asustusstruktuurile. Selliste äraspidiste otsuste silmatorkavad näited on riigikoolide ehitamine äärelinna (nt Valgas, Paides), riigiametite väljaviimine kesklinnast (nt Pärnu, Tartu) ja raudteetaristu eelisarendamisel kõige suuremas ääremaastumise ohus oleva Kagu-Eesti kõrvalejätmine.

Näidetega võiks jätkata, kuid keskendugem pigem lahendustele.

On selge, et Eestis ei asu apteek igast kodust samal kaugusel ning igal pool ei ole bussipeatusse vaid lühike jalutuskäik. Kibe tõde on, et kõikjal ei ole heal tasemel kohapealseid teenuseid ega toimi hõredas asustuses hästi ka tavapärane ühistransport. Seetõttu peab siin hea elukeskkonna säilitamiseks panustama paindlikesse lahendustesse. Oma abi pakub siin küll internet, kuid vajalikud on ka näiteks nõudebussi teenus eakatele ja puudega inimestele, sularaha väljavõtmise võimalus kauplustes jms.

Vajame riiki, mis on oma ülesehituselt piisavalt efektiivne ega raiska asjatult, kuid tagab arenguvõimalused ka väljaspool suuremaid linnu ja nende tagamaad. Inimeste põhivajaduste rahuldamist mõjutab elukoha, hariduse, teenuste ja vaba aja veetmise võimalustega seotud ja vajadustele vastav asustusmuster. Riik peab toetama elujõuliste teeninduskeskuste arendamist, arvestades ka töökohtade paiknemisega. Võimetus toime tulla juba aastaid jutuks olnud haldusreformiga on vaid süvendanud lõhet keskuste ja perifeeria vahel.

Parem elukeskkond kahanemise kiuste

Ääremaastumise peatamine eeldab tõhusat koostööd riigi ja kohaliku tasandi vahel. Rahvusvahelise kogemuse põhjal on välja pakutud mitmesuguseid abinõusid: ajalooliste väärtuste säilitamine, kultuurilise identiteedi süvendamine ja kesklinna taaselustamine märgilise tähendusega hoonete ja avaliku ruumi korrastamisega, majanduse elavdamine investeeringute ligimeelitamisega, kogukonna ühisväärtuste ja ühtekuuluvustunde edendamine, tühjade hoonete lammutamine ja hüljatud alade haljastamine ning seeläbi hääbumise vähendamine. On laialt tuntud tõsiasi, et tühjalt ja kasutuseta seisvad ehitised vähendavad inimeste soovi ruumi korrastada ja arendada, pigem vastupidi, ahvatlevad purustusi veelgi suurendama, tekitades elanikes lootusetuse tunde. Kõik see toob kaasa allakäiguspiraali, kus iga lagunev maja viib ka kõrvalmaja mahajätmiseni.

Elanikkonna kahanemise tagajärgi aitab leevendada praeguste elanike elukvaliteedi parandamine. Vähenemise tingimustes tuleb jõupingutused koondada suurima potentsiaaliga kohtadesse – avaliku ruumi parandamine ja teenuste koondamine linnakeskustesse. Meil on häid näiteid, kuidas linnakeskuse tugevdamine on suurendanud väikelinna konkurentsivõimet – tuntuim neist on Rakvere. Sama võiks juhtuda teisteski Eesti linnades. Üle kogu Eesti toimuvad avaliku ruumi arhitektuurivõistlused ning on tekkinud ka võimalusi pakutud lahenduste väljaehitamiseks Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Iga linn ja maakoht on omanäoline, mistõttu ei saa kuskil pakkuda valmislahendusi. Ka ei saa avaliku ruumi arendamine jääda üksiktegevuseks, vaid peab olema seotud teiste elu elavdamist soodustavate ettevõtmistega. Heaks näiteks on eripärast lähenemist pakkuv, külalisi ligimeelitav ning linna mainet parandav sõjamuuseum Valga kesklinnas, mille arendamist toetab ka linnavalitsus.

Peale linnakeskuste arendamise on tähtis ka uuenenud keskuse näitamine ja tutvustamine. Turundus ei tohiks aga toimuda arendustegevuse kvaliteedi arvelt – parem hea linnauuendus tegelikkuses kui hea reklaamikampaania keskpärasele uuendusele.

Suurt ressurssi nõuab alakasutatud piirkondades väärtuslike ehitiste renoveerimine ja kasutuseta väheväärtuslike lammutamine. Seeläbi külvatakse aga väljavalitud kohtadesse arenguseemneid, mis võivad viia ahelreaktsioonini – elavdavad ruumikasutust ja tõstavad kinnisvara hinda. Riik peaks sellist suundumust kindlasti toetama.

Teisest küljest tuleb kaaluda keskuste arengut pidurdava ja killustava tegevuse rangemat piiramist. Näiteks jätkuv valglinnastumine ja võistlevate avalike teenuste naabervaldadesse paigutamine. Eelkõige tuleb üle vaadata keskuste tugevdamiseks riigi maa- ja kinnisvarapoliitika, mis peab lühiajalise majandusliku kasu asemel soodustama pikaajaliste väärtuste säilitamist ja arendamist ning jätkusuutlikku majanduslikku kasu.

Riik saab panustada juba praegu

Riik saaks kohalikku arengut väljaspool pealinna toetada endale kuuluvate maade üleandmisega omavalitsustele. Arendada saaks äri- ja tootmismaid. Tallinnas ja Tallinna ümbruses on küllalt nõudlust, selleks et arendada äri ja tootmist. Kahanevates piirkondades annab aga riigimaade kohalikule omavalitsusele arendamiseks andmine võimaluse tuua piirkonda uusi tuuli. Kui kahanevates piirkondades oleks riigimaad kohaliku omavalitsuse arendada, annaks see piirkonnale paindlikumad arenemisvõimalused. Oma maade omavalitsuste kätte usaldamine oleks riigi vastutustundlik käitumine seal, kus turg nõudluse puudumise tõttu ei toimi.

Tuleks piirata ehitamist kohtadesse, mis hajutavad arengut ja halvendavad kohalike keskuste konkurentsivõimet. Riigi kinnisvara arendamise ettevõte Riigi Kinnisvara AS ja riigi maid haldav maa-amet peaksid olema kohaliku omavalitsuse pikaajalised partnerid, kes püüavad ühiselt hea seista elukvaliteedi parandamise eest kohapeal, mitte tegutseda konkurendina vabal turul.

Omavalitsustele pakuks tuge ka riiklike garantiide ja otsetoetuste andmine tegutsevatele ettevõtetele. Kagu-Eestis näiteks ei anta pangalaenu ettevõtte laiendamiseks, sest ettevõtja kinnisvara ei peeta sobivaks pangalaenu tagatisena. Toetamiseks või tagamiseks saaks kasutada olemasolevaid asutusi – Kredex, Arengufond ja EAS.

Arengu stimuleerimiseks võiks äri- või tootmismaad erinevalt maksustada – kasutusel ja kasutamata maa maksumäär peaks olema erinev. Üleplaneerimisest hoidumiseks võiks kaaluda maksustamist üldplaneeringus või detailplaneeringus määratud maakasutuse otstarbe järgi. Tõenäoliselt ei soovi maaomanikud elamu-, äri- või tootmismaa otstarvet oma maadele määrata igaks juhuks, põhjalikult kaalumata, kui sel juhul tuleb igal aastal tasuda kõrgemat maamaksu. Vältimaks väike­omanike õlule üle jõu käivate kohustuste panemist, tuleb siiski lubada erandeid.

Asjatundlikkuseta tammume paigal

Kahanemise ja vananemise tagajärgede hindamiseks ja nendega tegelemiseks tuleks koondada praktikud ja ülikooli õppejõud. Tuleks rajada teadmuskeskus mõne Eesti ülikooli juurde, eelistatult väljapoole Tallinna, et tundma õppida ja katsetada vananeva elanikkonnaga kahanevate piirkondade planeerimise meetodeid. Soodustada tuleks ka praktikute ja riigiasutuste pikaajalist partnerlust.

Ruumilise planeerimise taseme tõstmiseks peaks riigiametites töötama rohkem häid planeerijaid. Otstarbekas on planeerimisteadmise koondamine maakonnakeskustesse, kust kohalikud omavalitsused saaksid planeerimis­tegevuseks sisulist nõu.

Riigi eestvedamisel võiks koostada kahanevate piirkondadele näidis­planeeringuid, milles osalevad kohalik omavalitsus, riigi eksperdid, planeerimis­praktikud ja ülikoolide õppejõud. Sellest kogemusest saaksid õppida kõik omavalitsused ja ametkonnad. Valga linn, kus esimesed sammud kahanemisega toimetulemiseks juba tehtud, on teadaolevalt valmis end pakkuma sellise planeeringu katselavaks.

Kokkuvõttes ei tohi unustada omavahelist läbikäimist. See puudutab nii omavalitsusi, maavalitsusi ja riigi esindajaid kui ka laiemalt ruumilise planeerimise spetsialiste, elanikke, arendajaid ja riigiasutuste töötajaid. Väga palju arusaamatusi saab ära hoida õigeaegse ja otsekohese suhtlemisega.

Eestlased on siin maal elanud aastatuhandeid, näinud nii halvemaid kui ka paremaid aegu ning ikka püsima jäänud. Praegune aeg kuulub paremate hulka. Rahvastiku kahanemine ja vananemine on tegelikkus, millega tuleb arvestada. Just planeeringutega saab kohapeal kokku leppida, kuidas suunata energia ja vahendid eelkõige perspektiivikatesse ettevõtmistesse, mis tagaksid soovitud asustusmustri püsimise. Selle eelduseks on valmisolek koostööks kõigil tasanditel.

*Artikli aluseks on muljed siseministeeriumi ja Eesti Planeerijate Ühingu korraldatud aprillikuiselt õppereisilt Ida-Saksamaale ja kahanevate piirkondade planeerimise seminarist 7. mail 2015.