Peeter Laurits

Peeter Laurits

Foto: Mark Raidpere

PEETER LAURITS

on kunstnik, kes huvitus 1990ndatel DeStudio koosseisus meediakriitilistest mängudest, kuid on pöördunud süvaökoloogiasse. Praegu on tema loomingu keskmes posthumanistlik eetika. Laurits on teinud isikunäitusi Londonis, Berliinis, Moskvas ja ka Chiang Mais, ta töid on ostetud paljudesse era- ning avalikesse kogudesse. 

 Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Lähiaja suurim õnnestumine Eesti kultuuripoliitikas on kunstniku- ja kirjanikupalga kehtestamine. See on paraja hulga tippvormis loovisikuid toonud välja pühapäevakunstniku ja hobikirjaniku staatusest ning lasknud neil keskenduda tõsistele töödele täie energiaga, selle asemel et palgateenimise kõrvalt pereelu ja uneaega ohverdada. Nii ju enamik loovintelligentsist oma tööd tegema peab. Tipptulemuseni võib jõuda ka enesehävituslikul ja amatöörlikul moel ehk kiire läbipõlemise, elu ja tervise hinnaga.

Mage läbikukkumine on see, et enamik erakondi ei ole seni aru saanud, milleks kultuuri ülepea vaja on. Kultuuri ei peeta poliitika osaks, vaid dekoratiivseks lõikelilleks, mida on esinduslik enne valimisi korraks vaasi või rinda sättida.

Maksupoliitikaga ei ole riik siiamaani vaevunud looma mudelit, mis innustaks erakapitali kultuuri suunama. Kogu kultuurivälja rahastamine on pandud ühe ametkonna õlule – ja see ei ole mõistlik. Ühest allikast tulevad otsused lämmatavad isereguleerumise, mis on elujõulisuse tunnus looduses ja ka kultuuris.

Lõviosa kultuurirahastusest kulub infra-, tugi- ja strateegiliste struktuuride (kõik need on erakordselt jätkusuutlikud) rajamiseks ning püstihoidmiseks, aga loovisikute elu ja sissetulekud on endiselt juhuse meelevallas. Tõsiasi, et vanglate asukad on haigekassa kindlustatud, aga vabakutselised loovisikud mitte, on pehmelt öeldes vaimuhaige elukorraldus. Praegu kehtiv loovisikute ja loomeliitude seadus on magedatest magedaim läbikukkumine.