Virgo Veldi meistrina laval

Virgo Veldi ja tema rohkearvuliste ansamblipartnerite vaheajata kontserdi kava oli ühteaegu mitmekülgne ja ettekandelt kompaktne.

IGOR GARŠNEK

Sarjas „Meistrid laval“ kontsert 27. III EMTA suures saalis. Virgo Veldi (saksofon), kaastegevad Iris Oja (metsosopran), Hans Christian Aavik (viiul), Theodor Sink (tšello), Kai Ratassepp (klaver) ja Johan Randvere (klaver). Kavas Liisa Hirschi „Kaduvad kajad“ (esiettekanne) ning Franz Schuberti, René Eespere ja Alfred Desenclos’ muusika.

EMTA kontserdisarjas „Meistrid laval“ astus seekord publiku ette tunnustatud saksofonist Virgo Veldi koos oma rohkearvuliste ansamblipartneritega. Peab kohe etteruttavalt märkima, et selle vaheajata kontserdi kava oli ühteaegu mitmekülgne ja ettekandelt kompaktne. Kuulda sai Schuberti loomingust eesti nüüdismuusikani, kusjuures esituskoosseis varieerus klaverisaatest (kahe eri pianistiga) Liisa Hirschi uudisteose mängutehniliselt nõudliku ansamblikoosluseni. Sundimatu mängurõõm ja kohati ka lennukas impulsiivsus oli aga kõigi esituste kuulama panev ühisnimetaja.

Enne veel, kui „kontserdiülekandega“ jätkan, heidan põgusa pilgu Virgo Veldi senisele muusikuteele nii meil kui ka väljaspool koduriiki. Tasub teada, et pärast Tallinna konservatooriumi (nüüdne EMTA) lõpetamist 1993. aastal omandas ta magistrikraadi Helsingi Sibeliuse akadeemias (2004). Samasse ajavahemikku jääb tal I preemia ja publikupreemia võitmine Eesti noorte interpreetide konkursil „Con brio“ (1996), algas ka pedagoogitöö Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja ka Helsingis Sibeliuse gümnaasiumis. 2001. aastast on Virgo Veldi EMTA saksofoniõppejõud, praegu ka dotsent. Ta on juhendanud ka meistrikursusi mitmes Euroopa riigis ja teinud koostööd selliste dirigentidega nagu Aleksander Rjabov, Nikolai Aleksejev, Tõnu Kaljuste ja Risto Joost. Nüüd tagasi kõnealuse kontserdi juurde.

Avateosena tuli Virgo Veldi esi­tuses ettekandele Franz Schuberti arpeg­gione-sonaat D 821 (1824), klaveril saatis teda Kai Ratassepp. Siinkohal vajab täpsustamist, mida tähendab sõna „arpeggione“ – kõik ei pruugi ehk teada. Tegemist on tšellolaadse muusikainstrumendiga, mille leiutas 1823. aastal Viini pillimeister Johann Georg Stauffer. Arpeggione kuus keelt (mitte neli nagu tšellol) häälestatakse samamoodi kui kitarril, ka krihvid pilli kaelal meenutavad kitarri, aga mängitakse seda poognaga nagu tšellot.

Arpeggione ei löönud paraku instrumendina läbi, kuid, nagu näha, Schubertit see siiski inspireeris. Tänapäeval esitatakse tema arpeggione-sonaati tavaliselt tšellol (on ka salvestisi originaalpillil), nüüdsel kontserdil EMTA suures saalis siis saksofoniga.

Sonaadi esimeses osas „Allegro moderato“ paitas kohe kõrva saksofoni sametiselt lüüriline toon, veidi hiljem ka tundelised vibraatod. Aeglase teise osa „Adagio“ romantilised, n-ö vokaalsed legato’d toonitasid saksofoni väljendusrikast kantileeni, mis tipnes kirgliku kulminatsioonikujundusega. Ning finaalis „Allegretto“ sai kuulda romantilist mänglevust alguskarakteris nagu ka virtuoosset arpedžeerimist finaali keskosas. Peab samuti märkima, et saksofoni ja klaveri ansambel oli heas kõlalises tasakaalus: Kai Ratassepp järgis Virgo Veldi dünaamikafinesse ja fraasikujundust oma klaveripartiis artistlikult täpselt ning veenva muusi­kasse sisseelamisvõimega.

René Eespere (sünd 1953) „Flatus gratus“ ehk „Tänulik puhang“ (2023) viis kuulajad alguses kromatismirohkesse atmosfääri, millest aimdus ka pisut impressionistlikku värvigammat. Järgnevas arenduses hakkas ilmnema üha rohkem ekspressionistlikke pingeid ja neoromantilist dramatismi, aga ka saksofoni igatsevaid otsingu­meeleolusid, mõnikord ka koos line bell’i kristalselt helisevate aktsentidega (lavale olid toodud ka mõned löökpillid). Kui iseloomustada seda Eespere teost vaid ühe kunstilise väljendiga, võiks see olla ehk „ärev igatsuspuhang“.

Liisa Hirschi (sünd 1984) uudisteose „Kaduvad kajad“ esiettekandeks tuli lavale ansambel koosseisus Virgo Veldi, Iris Oja (metsosopran), Hans Christian Aavik (viiul) ja Theodor Sink (tšello). Kont­serdi kavalehel on helilooja oma helitöö kunstilist ideed ehk poeetilist programmi kirjel­danud niiviisi: „Mineviku kajad – mäles­tused, kaugusest kostvad heli­peegeldused, mälu­miraažid …“ Paistab, et Hirsch on selles oopuses põhiliselt keskendunud helivärvidele: ülemhelirikkad värelused, keelpillide flažoletid, saksofoni multifoon ja kohati ka mikrotonaalne harmoonia on siin helilooja leksika põhikomponendid. Ka Iris Oja häält on siin kasutatud pigem muusikainstrumendi kui laulja vokaalina.

Sonoristika või spektralism on Hirschi uudisteose kõlaline pool, oopuse kompositsiooniline tervik on aga jagunenud kolmeks attacca kõlavaks alaosaks. Kui teose teist episoodi võib iseloomustada kui pikkadel helidel kaugusesse suunduvat lõputuna näivat voogamist, siis kolmandas faasis hakkab muusika tekstuur järk-järgult tihenema. Kõlakihistused kumuleeruvad, et kaduda lõpus jälle kaugetesse kajadesse (saalis ka elektrooniliselt tehtud). Kuulama ja mõtlema panev, aga ühtaegu kuidagi poeetiliselt habras helitöö.

Kontserdi lõpuks kõlas Alfred Desenclos’ (1912–1971) virtuoospalana määratletav „Prelüüd, kadents ja finaal“ (1956) saksofonile ja klaverile Johan Randvere esituses. Prantsuse helilooja Alfred Desenclos on end Wikipedia andmetel määratlenud hilisromantilise komponistina. Kuuldu põhjal arvan siiski, et ta loomingulisel käekirjal on rohkem ühisosa modaalsete laadide ja isegi džässilike harmooniatega.

Nii või teisiti, kõnealune heli­töö oli kõike muud kui lihtsalt „lugu saksofonile klaverisaatega“. Mängu­tehnika nõuab siin virtuoossust mõle­malt interpreedilt ning Virgo Veldi ja Johan Randvere esinesid laval sõna otseses mõttes nagu „kaks kanget“. Ülikiired murtud liikumises arpedžod saksofonil, kiired ja täpsed akordijärgnevused klaveril – miski ei tundunud neile artistidele üle jõu käivat. Just nimelt artistidele, sest nii Veldi kui ka Randvere esinemises oli ka paras annus lennukat teatraalsust. Kogu kontsert oli aga seda laadi muusika­sündmus, mille puhul käib pärast aplausi peast läbi mõte: „Kahju, et nii vara ära lõppes. Oleks tahtnud ju veel kuulata!“