Leelosõnade tegemise kunst

Õie Sarv

Õie Sarve lapselapsed Liise ja Loore augusti algul Seto kuningriigi päeval Obinitsas kivist lauluema kaitsva tiiva all.

Õie Sarve lapselapsed Liise ja Loore augusti algul Seto kuningriigi päeval Obinitsas kivist lauluema kaitsva tiiva all.

Jaak Sarv

Iga rahva kultuuri kuulub laul, tants ja pillimäng elu loomuliku osana. Setode igapäevaelus on laulmine olnud nii tavaline ja iseenesestmõistetav oskus, et selle traditsiooni kadumise võimalust ei osanud külaühiskonnas keegi kartagi. Kuid siiski, teistmoodi elulaad on paratamatult tõrjunud seto keele ja laulmise tagaplaanile, on tekkinud olukord, kus laulukultuur vajab elushoidmiseks abi, tuge ja teadlikku lähenemist, et mitte hääbuda. Kuna külaühiskond ja kodud ei ole enam ainsad keele ja laulu õppimise, omandamise kohad, siis täidavad seda ülesannet seto leelokoorid nii Setomaal kui ka linnades ning kursused. Seto kuningriigi üheks peamiseks mõtteks oligi soov sõnoliste võistlusega püüda hoida alal oskus luua kohapeal teemale vastav laul.

Seto esikõnelejate soovil ja abiga esitas Eesti riik 2008. aasta septembris seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi kaitse komitee liikmetest moodustatud alakomiteele. Araabia Ühendemiraatides Abu Dhabis kokku kogunenud komitee otsustas 2009. aasta 30. septembril lisada ka seto mitmehäälse laulutraditsiooni UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Selles nimekirjas olemine paneb suurema kohustuse setodele endile ja samuti riigile, et toetada ja suunata seto laulu omandamist ning aidata vastavalt võimalustele sellele kaasa.

Võin julgelt öelda, et seto laul on elus selles mõttes, et eri laululiike esitatakse lavadel võimalikult autentselt ja tehakse töötlusi ning luuakse uusi laule vastavalt vajadusele. Seto laul ei ole ammu enam ainult seto rahva lauldud, vaid nii vanemaid kui ka uuemaid laule võib kuulda kooridele seatuna ja peaaegu igal suuremal või väiksemal peol, kokkusaamisel, festivalil kõlab seto laul. Viimasel ajal moodustatakse seto lauluansambleid, kus ei pruugi olla ühtegi setot, kes oskab emakeelena seto keelt, ja ka seto ansamblites on mitmeid mittesetosid. Seto laulukultuuris on alati olnud improviseeritud laulud ehk kas kohe kohapeal vastavalt olukorrale loodud laul või siis ette mõeldult personaalne laul kellelegi. Varemalt sellised laulud tekkisid ja kadusid, sest neid oli vaja korraks. Ei olnud ka ju lindistamise võimalust ega kirjapanemise oskust. Inimesed ei tundnud mingit vajadust ühehetkelaule pikemalt säilitada. Kui mõni huvitavam laulurida jäi kellelegi meelde ja see anti seda korrates teistele edasi või pani keegi selle oma laulu sisse, siis need võisid säilida ja on ehk jõudnud meiegi aega.

Viimastel aastakümnetel oleme end harjutanud, et juhumõtted, olulised sündmused ja tulevikuplaanid on vaja kirja panna, muidu ununevad. Küllap selline hoiak tuleneb sellest, et me ei usalda enam ennast, meil puudub sisemine kordamise harjumus. Mõned põlvkonnad tagasi, setode hulgas kindlasti, oli meelespidamise oskus olemas.

Kui nüüd täpsemalt rääkida seto laulu ehk leelo loomisest, siis siin kehtib sama asi. Naised oskasid omi mõtteid sättida laulusüsteemi ja kui oli sobilik või vajalik hetk, siis võisid nad kas kohe kohapeal mõelda või varem väljamõeldu sobiliku viisiga laulda. Kuna meie, nooremad naised, ei ela kõik enam setokeelses keskkonnas, siis meie mõtted ei liigu pidevalt setokeelsetena ning laulusüsteemis mõtlemine on juhuslik.

Selleks et praeguses kultuuride tohutus hulgas hoida elus seto laule ja oskust luua ise oma laul, on vaja osata korralikult seto keelt ja ka laulukeelt, teada, kuidas sõnu ritta panna. Improviseeriminegi vajab teadmisi ja harjutamist. Seto laulu peaks proovima panna setokeelsed sõnad, aga kui on vaja väga öelda midagi, mille kohta seto keeles sõna puudub, eks siis pannakse ka eesti sõnu ning küllap hakatakse pikkima sisse ingliskeelseidki.

Tänapäeval on leelotajal kaks võimalust: kas panna oma välja mõeldud laulusõnad paberile ja õppida need pähe või luua need kohe hetkega kohapeal selle põhjal, millised mõtted pähe tulevad. Leelo loomise põhialuseks on parallelism ehk mitmel moel kordamine: hääliku-, sõna-, fraasi- ja motiivikordus. Oma vanaema ja külanaiste käest olen kuulnud, kuidas nad lauluridu sättisid ja erilises rääkimisrütmis laulusõnu kordasid. Lauldes võib lauluviis muuta lauluridu pikemaks vastavalt viisi pikkusele ja siis võetakse appi lisasõnad (jo, no kül’ jne), kui on vaja.

Näiteks sätin siin kaua oodatud soojadest ilmadest ja suvest kokku ühe väikese laulukese ja püüan seletada, miks just sellised lauluread.

Isikliku laulu juurde käivad read naka ma naane laulõmahe, ilosõnnu iskimähe, neid võiks nimetada sissejuhatuseks ehk alustusridadeks. Need read on kõigile teada ja laulmist alustades on hea selle ajal oma ja teiste hääled kokku sättida ning mõte valmis panna.

Mõned lauluread on nagu väljendid, mida pikitakse oma hetkemõtete vahele või millega alustatakse laulmist või ka lõpetatakse. Tulli üles hummogulla, varra väiko valõgõga – sellise reapaarikuga alustatakse pikemaid laule, kus jutustatakse olnust või erilistest juhtumitest. Laulujutustusse peab nüüd tulema mingi tegevus: astõ vällä kaemahe, uma tsõõrilõ morolõ. Setomaal on vanemat tüüpi taluõued hoonetega ümbritsetud ja võibki öelda, et on ümmargune õu ehk tsõõrik moro.

Mis meid väljas ootab? Kas keegi, miski või räägime üldisemast, näiteks ilmast. Ilma kohta võib öelda, et on palav ja päike on ümmargune: pääväkene paistu palavahe, höörik päivä hummogulla. Kuna sellel aastal on suvi olnud vägagi vihmane, siis on päikselised päevad erilised ja oodatud. Laulusõnad vihm om viirdünü’ Vinne poolõ, sado paenu’ Petserehe kinnitavad, et vihm on läinud naabrite juurde ja meil on nüüd ilus suvi, saame hakata heina tegema: iih uut suur suvõkõnõ, lämmi hainaaokõnõ.

Asjakohane on isiklikkuse sissetoomine laulu, et kuidas ma antud olukorras reageerin ning mida ma nüüd teen:

Naasekõnõ ma naarahudi,

imekene ma ilotõlli.

Rihakõsõ’ ma ritta säi,

hangukõsõ’ panni saina viirde.

Hõiksi kokko uma hõimu,

kutsi kokko kol’ poiga.

Laulusõnadega võib otse pöörduda, juhatada, mida peab kohe tegema hakkama, et hein saaks ruttu maha niidetud ja siis kokku riisutud: võtkõ’ vikaht, haarkõ’ hangu’, rihha jättü-üi ribõlõmma.

Selle lühikese laulukese võiks lõpetada nüüd mõne kokkuvõtva reaga, mis on antud juhul mõeldud artikli lugejatele.

Panni siiä’ laulusõna’,

hiidi siiä’ ilosõna’.

Laulkõ’ perrä, kiä julgas,

teke’ mano, kiä mõist.

Iga laulutegija ehk sõnoline loob võistlusel samal teemal talle omase sõnakasutusega laulu. Kohapeal seto laulu tegemine nõuab head keskendumisvõimet ja kiiret mõtte liikumisele vastavalt sobivate sõnade leidmist ning muidugi ka erinevate viiside tundmist, lauluoskust.

Augustikuu lõpus saab Setomaal Kati Lummo, ühe tuntud ja hinnatud laulunaise mälestuseks korraldatud laululaagris sõnaseadmist harjutada mõnepäevasel koolituskursusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming