Valge laev ja kadalipp

PILLE-RIIN PURJE

Lavaka uus lend mängis Albus kui unevahendajate kogudus Ilmutuslik hetk Bert Raudsepa, Märt Avandi ja nende kursusekaaslaste kehastuses.ANDRUS EESMAA

?Valge laev ja taevakäijad?. Loojanguteater juulis Albu mõisa aidas.  Lavastaja Anne Türnpu, kunstnik Liina Tepand, koreograaf Taavet Jansen, valgustaja Tauri Lundve. Osades Ingrit Vaher, Märt Avandi, Indrek Ojari, Bert Raudsep, Marin Mägi, Eva Klemets, Kristel Elling, Lee Trei, Ott Sepp, Kristjan Sarv, Anne Türnpu.

Anne Türnpu folkloorilavastused on tasahaaval kujunenud samavõrd järjepidevaks ning teatripildis ainuliseks nähtuseks kui Merle Karusoo elulooteater. Eesti Lavastajate Liidu loominguregister ütleb, et juba 1991 lavastas Anne Türnpu nüüdseks väljasuretatud Tartu Lasteteatris vennastekoguduse materjalil põhineva ?Talvistepühal?. Suvel 2004 siis taas vennastekoguduse vaimsel pärandil põhinevad unenäod ja ilmutused, lood ja laulud Albu mõisa aidas, vaimuerksas ühistöös teatri-lembese Albu vallaga, kus ka omad ajaloolised seosed hernhuutlusega. Mängukoht on Vargamäelt mõisa ligidusse nihkunud.

Ma eeldan ja eks tean ka omast käest, filoloogi diplomile vaatamata, et suuresti on aimused XVIII sajandil siia maile jõudnud vennastekoguduse liikumisest üpris hämarad, paljuski Eduard Vilde ?Prohvet Maltsvetist? lähtuvad. Sugestiivne seisundilavastus ?Valge laev ja taevakäijad? on seetõttu ka rahvavalgustusliku loomuga, prohvetite tekstid on ju ehedad, vaid mõned sarnast liiki ennustajad on üheks koondkujuks liidetud. Täpseid lakoonilisi taustaandmeid pakub kavalehtki. Samas pole see mingil juhul pealetikkuv ?propagandateater?, vaid ilmekalt ja mõjusalt vormistatud kujundlik lavastus, mis allhoovustes loomulikult ka kaasaega mõtestab. Kunstnik Liina Tepand on lavastust läbiva kujundisüsteemi loomisel eriti andekas (kaas)autor, aga ka koreograaf Taavet Jansen, sest kehakeel, liikumise rütmid loovad meeleolu.

Seesmine valulik äratundmine eestlase orjapõlve surnud eluringist tärkab juba proloogis, kui piklikus katusealuses pööninguruumis kaua ja monotoonselt liivakotte täidetakse ja taas tühjendatakse. Võib-olla on sel rituaalsel teotsemisel ka muid tähendusi. Ühtaegu viib mõtlikus tempos kulgev sissejuhatus publiku välja ta oma rahutust ja rabedast elurütmist, aeg hakkab tuntavalt aeglasemalt liikuma. Regulaarsed, ent üürikesed puhkepausid tuimas töös panevadki kõlama ja esialgu sonival pominal segunema motiivid prohvetlikest ilmutustest ? üks võimalik väljapääs igapäevase rühmamise ängist, nägemused hulluse kõikuval piiril. See pakub dramaatilisi mänguvõimalusi, aga lavastuse sordiinialune ja soleerimist tauniv laad esitab tõsised nõudmised, millega noored näitlejad tundlikult ja ausalt toime tulevad. Rituaalne teatrilaad haakub Jaan Toominga pingestatud loominguga ja XXI lennu äsjase koolilavastusega ?Tagasi Metuusala juurde?, kus koos tudengitega osales ka Anne Türnpu.

Äng, hirm ja teadmatus võiksid olla lavastuse märksõnad. Koos lootusega? Tõsiduse ja pessimismi sekka puistatakse õhus veikleva liivajoana irooniat ning skepsist. Tabavalt ilmneb see setu monoloogis ?Rüüvle õndsast saamine?, Märt Avandi kavalkuratlikus välkuvsilmses pajatuses, kus palve ja patt pragmaatilisel moel segunevad, nõnda et kurja mõisniku mahalöömine õndsaks teeb. Kartus tundmatu sealpoolsuse ees on üks läbivaid teemasid. Põrgu ja taevas manatakse esile laudseinte ja uste põneva prognoosimatu liigutamisega, misläbi esmapilgul kitsuke mänguruum ootamatult mitmetasandiliseks-salapäraseks avardub ega ammendu. Elusuured kotiriidest nukud-topised on näiteks tigeda peremehe ja perenaise surnukehad, mida põrgus väntsutatakse. Aga pärast valge laeva asjatut ootust ja sünget kadalipu-peksu läbi õhu vihisevate keppidega mõjuvad liivale maha kägardunud, läbipekstud inimkehad nagu moondunud tombud, mis vaid valukrampides tõmblevad?

Lootus ja lohutus, et vaevatud ihu ja hing pärast surma rahu leiab, on tugeva ängiga tembitud: runolaulus ?Ori taevas? on ori (Bert Raudsep) taevaste jõudude lükata-tõmmata nagu oma tahteta marionett, ülemineku ðokk kestab kaua. Hiljem aga puistab surnu veel elusatele ülalt vabastavat ja õnnestavat liivavihma.

Lavastuse unenäoreaalsusesse sekkus ka ehe vihm, mille meeletult tugev rabin plekk-katusel kippus näitlejate hääligi summutama, aga võimendas veelgi sureliku inimlapse abitust, kohkumust stiihia meelevallas. (Vihm ongi tänavuse suveteatri aktiivne kaasamängija, seda võis eredalt kogeda ka Rakvere teatri ?Suvekoolis? Karepal, kus vihmast kujunes peategelasele lausa sisuline dialoogipartner!)

Üks lummavamaid stseene sündis külaprohveti Jaagori Jaani ja Taeva Jaani ühteliitmisel, Kristjan Sarve pingsas jõulises kehastuses. Nood olid prohvetid, kes tuleviku tehnika võidukäiku unenäolise selgusega ette ennustasid, sama tõugu ka ehk enimtuntud Järva Jaan. Liikuvatest ustest, vaheseintest ja köitest, mille abil osalejad üles-alla liikusid, sündis mehhaaniline masinavärk, rutiinne vabrikutöö, igasuguse elu-konveieri ähvardav ja ohtlik võrdkuju, inimese isikupära ja mõtlemisvõimet nulliv allu(ta)mine.

Tegelikult tundub kohatu sellest ühtse hingamisega näitetrupist, koguduselaadsest unevahendajate reast kedagi esile tõsta. XXI lennu lõpetanud noored koos Ingrit Vaheri ja lavastajaga tõestavad taas oma paindlikku valmisolekut, professionaalsust, kohanemisvõimet. Seda enam kriibib hinge küsimus, mis neist noortest näitlejatest edasi saab, mida mitmele inimesele peale sunnitud vabakutselisuse põli endaga kaasa toob. Kui vaid uue rolli ootus ei kasvaks valge laeva ootamiseks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming