Vabrikumeeste külavahelaulud

Arne Merilai

„Eesti meeste laulud” – geniaalne romuralli punklaulupeo võtmes „Eesti meeste laulud”: fantaasiaküllane, vaimukas, tunde- ja mõttetihe, tehniliselt pöörane ning detailikirev.

Veljo Tormise „Eesti meeste lauludest” Von Krahli teatri ja Nargen Opera koostöös ei ole kaugeltki nõnda huvitav kirjutada, kui seda vaadata-kuulata. Etendus oli fantaasiaküllane, vaimukas, tunde- ja mõttetihe, tehniliselt pöörane ning detailikirev. Kirjeldusele võib lisada palju muid tõstetud, ent kohaseid omadussõnu: võimas ja väljendusrikas, ülendav-madaldav, võõritav, raputav, tähendust pritsiv, meisterlik ning loominguvaba…

Ühesõnaga: geniaalne romuralli punklaulupeo võtmes. Küll kahetsetavalt lühike, aga mõjult kauakestev – tõeline välk ja pauk. Võib-olla heliloojal endal ja libreto koostajal Paul-Eerik Rummol oli tulemust pisut valus vaadata, kuivõrd energiline keevitamine kippus muusikat ja teksti kohati varju suruma. Kuid seda mitte niivõrd tehniliselt, kuivõrd tajuvõimelt, sest tähelepanu nõudvat ja mõtteainest oli ülevoolavalt. Paraku on teatraalne vaatemäng kasutav liitkunstiliik, mitte alusmaterjali ühe- või kaheplaaniline illustratsioon. Laul ei pea selles tingimata ehk läbivalt iseväärtuseks tõusma, vaid võib sageli lihtsalt märgiliseks või taustale vajuda. Miski tuttav taandub terviku teenistuses fonogrammi, miski uus plahvatab ehk võimendub hologrammi. Seda tükki tahaks kindlasti veel kord külastada – eriti hää kui ka järgmisel aastal.

Omajagu kaotasid need, kellele ei ole tuttavad „Eesti ballaadid” ega „Eesti naiste laulud”. Kuna triloogia küüniuksed avanevad sügavalt üksteisesse, olles selges ideelises ja teostuslikus trialoogis – üldmõttelt pisiasjadeni. Kaudu lõhestet boreaalsete saviinimeste ja üle Kungla unistava kassiraja jõutakse lõpuks välja kohmetute koomiliste nõgikikasteni ehk regivärsiliselt nurmelt ja lahelt lõppriimilise tööstuskeskkonnani. Kuivõrd on tsiviliseeriv progress ühtlasi rahvavaimu taandareng? Mis vahet on anastaval raudrüütlil ja aheldaval vabrikumoolokil? Või hiiglama Toru-Jüril ehk Plekk-Kalevipojal ning „Maailmade sõja” tuld- ja verdpurskaval kolmjalal? Ahistav roostes tehnikakoloss groteskseid käärkäsi rõhumas. 

Lõpuks ometi leidis seni kas oskamatusest või ülbusest hüljatud tehasemiljöö vaimustava  kunstilise üldistuse – jumalast vaba ja värske ala. Muidugi Saša Pepeljajevi – Peeter Jalaka „Luikede järve” lüüriliste naftatünnide tümpsuval toel. Kuid Kultuurikatel pakub kvalitatiivselt enamat kui tavalava. Samaväärseid näiteid loomuliku stsenograafia ja küllase butafooria täielikust sümbolismist kohtab haruharva – ideaalne, topelt tabamus. Meenuvad vaid üksikud näited nagu Anne Türnpu – Jaan Toominga – Rudolf Reimani „Painaja” Leigo soises võpsikus, marslaste ja oreliga puhmas. Toimekad Lincolni traathabemega ja õlitunkedes päkapikud (ainult Jaak Johansonil polnuks grimmi tarvis) võimendasid tulemuse omakorda kolmekordseks.

Ideoloogiliselt traagilise süvamure foonil pillerkaaritas ent maskuliinse meelelaadi analüütika. Mehepoegadele meeldib kangesti ju putitada, leiutada, kärsatada, kihutada, mürgeldada, pauku teha, säärt väristada, pummeldada, ära kukkuda, verd pursata, tönnida, turnida, kambas aeleda, ehal käia, tantsu lüüa, palli koksida, suuskadega hüpata, tähtsust täis olla, süljata, vanduda ja irvitada. Nad on suured lapsed ning ohtlik riskifaktor: Ei meie hooli uppumist / ega karda kaevu kukkumist, / jookseme otsiti ojasse, / kaksiti karupesasse. Enamik neist pidavat hirmsasti kartma ka noku äralõikamist. Mistõttu päevas tuleb mitu korda veenduda, kas selletaoline häbiasi ei ole juhuslikult juba juhtunud. Põhilise hirmu tühjaminek paneb vägisi rõõmust üürgama ja uusi ulakusi kavandama.

Lavastus on teatri tehnilise tiimi tipptöö. Nii efektselt välja tellitud trossipuntras ja tulevärgis pakub trupi ansamblimäng lõputut lusti. Täpselt ja üllatavalt mõjusid leidlikud rütmirõhutused küll klassikalise lukksepa-Mosse uste või kõige muu käepärase paukuva, kõliseva ning kõmisevaga. Koori abil tõsteti erksalt esile solistid: sumosoenguga tundehell traktorist Mati Turi, pikakoivaline kiletiivaline ämblikmees Erki Laur ning vaprusest värisematu spordipoiss Taavi Eelmaa, jokkis ja frakkis vahuveiniohver Juhan Ulfsak või nurgeline peenmehaanik ehk -hüsteerik Mart Koldits. Karmid karakterid, kuid soojad kontrastid. Nõnda toimis ka sinikraest töödejuhataja Tõnu Aava eeslauldud üleüldine lorilaulu-karaoke, mida ta vedas mõneti estetiseerivalt vastandina valdavale pungile. Hetkeks jõudsin isegi juurelda, kui hästi ta võis tunda neid õlinägusid, kes tema vanematelt röövitud majas ehk Kehra viinapoes päevast päeva sumisesid ja tuikusid. Minu enda vanamees oli elektritsehhi kangemees. Värvikalt naljakad olid ka ülikondades kõõrutavad insenerid rõdul. Pikisilmi ootasin veel harja ja kitliga koristajatädi, aga tantsulemb Riina Maidre eelistas siiski oma mugavat NO maikat.

Tõnu Kaljuste kui sepp Ilmarise dirigeeritud ja müdistatud „Raua needmine” ehk paksus tossus ja tulepilves tamtamm tootis tarviliku šamanistliku kulminatsiooni ning katarsise. Laulu võll pöörles õppinud treialite käes. Kimmo Pohjonen on ikkagi eestlaste leiutatud. Paul-Eerik Rummo sõnadele loodud „Tasase maa laul” ja Juhan Smuuli „Viimane laev” olid tsüklivälised palad, mis haarati kaasa helilooja muust laululoomingust. Kuid kompositsiooni kui tervikuga said nad õige hästi kokku needitud. Nagu ketras võluvalt ka Mai Murdmaa varasemast lavastusest laenatud Sampo veskiratas.

Tüki üheks tõmbenumbriks kuulutatud neegritants ei eristunud kohalikust kontuurist siiski nii tugevalt kui „Eesti ballaadide” maavägine butoh. Aga mulle meeldis seda võtta metafoorina kõikidele orjavatele töömurjanitele. Ja loomuldasa üle aegade: eks olnud meie esivanematel põllul, rehes ja mõisatallis vahel sama kehv kui onu Tomi rahval puuvillaistanduses. Vähemasti oli Balti iniminventari turuhind märksa odavam, jahikoera väärtuses. Nii et tööstusrevolutsioon oli igal juhul samm edasi vabaduse ja rõõmu poole. Seepärast ei ole neeger või piibli mooramees siinmail senini juurdunud sõimusõnad, vaid sisaldavad pigem imetlust ja tunnustust, läbikumavat ihu- ning hingevalu. Puhtus ja respekt! Hoopis must on midagi kahtlast: räpane ehk pestav, mitte pandav. 

Etenduse puänt oli triloogia refrään – vallanduvad väravad. Kas oli jaanikuus lumi maas või langes elavale jõulupuule korstnatuhk? Kunda kultuurist Kunda tsemendini. Mööda armastuse ja vere rada.

 

P.S. Palun saata arvustus teatrifondidele tutvumiseks. Eespool on mainitud sõna „geniaalne”, märkimata jäi „vaene teater”. A. M.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming