Uppumine ilusse

Kristiina Garancis

Titova-Janseni tantsulavastus on eesti uues tantsus rõõmustav vaheldus ?The Last Hairy?. Lavastajad Oksana Titova ja Taavet Jansen, dramaturg Juhan Ulfsak, kunstnik Jaanika Terasmaa, video Taavet Jansen, tantsivad Oksana Titova, Päär Pärenson. Esietendus Kanuti Gildi saalis 3. II 2005

Elu iluta on lubamatu, kuid liialdamine võib su tappa. Oksana Titova ja Päär Pärenson.

Ego iseloomustatakse kahe dominantse funktsiooni järgi: mõtlemine/tundmine, intuitiivsus/sensitiivsus. Oksana Titova ja Taavet Janseni viimases koostöös ?The Last Hairy? on kõne all otseselt ilu küsimused. Lavastajad tsiteerivad Freudi: ?Ilu on näide sellest, et kultuuri eesmärgiks ei ole vaid kasulikkuse poole püüdlemine. Ilu puudumine on midagi, mida ei või tsiviliseeritud maailmas lubada?. See seisab ülestähendatuna küll paberil ja veebis, kuid just sellele mõttepinnale astudes hakkavad nad seekord tantsima. Vaataja ego saab selles tantsuteoses iluga tegeleda pea, südame, meeleorganite, naharetseptorite, ülitajude abil. Kõik on toidetud, iluelamus on varbast ninani garanteeritud. Ja see, just see, on ülinutikas ?tõmmekas?. Titova ja Jansen ja Päär Pärenson pakuvad ilu, kunstilist vormimodel­leerimist vaataja appikarjeteni.

 

Rebaselik iluprogramm

 

Liigutuste kustukumm hõõrub Kanuti saali tavakülastajate meeltest kõik viimasel ajal mällu jäänud tantsutükid, mis lammutavad ja vaidlevad ja kontseptuaalsust ?panevad?. ?The Last Hairy? mõtleb küll kontseptuaalselt, kuid nägi tegelikult rohkem välja kui üks korralik visuaalse tantsuteatri näide. Rebaselik programm oli lavastusduol küll hästi ajastatud ja teosesse peidetud. Kultiveeritud vormi ülepakkumine, kli?eedega mängimine, tantsuteose ?müümisega? arvestamine (?Poor and ugly doesn?t sell?), ilu toppimine ja surumine vaataja silmadesse, väikekodanliku idüllmuusika stampidega vehklemine ehk kokkuvõttes ilu teadlik ületootmine. Vastukarva silitamise asemel lasid nad ilul voolata ? vaataja meeltesse, tantsija liigutusjoontesse, mooniseeliku voltidest välja, Villeroy Bochi vanni elavandiluupinda mööda, Pääri rubiinkõrvarõnga ja kiiskavpunaste mansetinööpide helgina ? kuni ilu muutus ilutuks. Kontrastid ja vastuoksused olid nii õrnad ja ilu oli nii paksult, et isegi India ookeani hiidlainekatastroofi videopilt jäi selle varju. Niisiis, kunstiliselt loodut ja rafineeritut tuli üha juurde ja juurde, kuni seda sai oksendamiseni palju. Nii palju, et hakkas end sabast sööma. Hegel väidab, et kõiges sisaldub eitus ning ainus viis mõista käib selle vastaspoole kaudu. ?The Last Hairy? tõestab, et parim on kord uppumissurm läbi elada ehk liiga heast, roosast, ilusast, kunstlikust põhja vajudes lämbuda.

Dramaturg Juhan Ulfsak valvekoera rollis on lavastajate hea avastus. Mujal maailmas ainult selliste tüüpide kaasabil liikumisteoseid luuaksegi. Tema näitlejavaist oli kõrgemale piirivalvetorni asetatud ning see päästis Titova ja Pärensoni ülemängimisest ning timmis paika misanstseenide kokkukõlksumised ja üleminekud. Tantsutükk oli korralikult kokku pandud: igavus oli välistatud, kõik pisidetailid näoplaanidest kuni käe ja jalalaba elegantse lohaka liikumiseni olid elavaks lavastuskoeks koordineeritud.

 

Naise päev

 

Üks naise päev, mis algas vannis, jätkus flirtimise, robotkäe sobitamisega, tualettide vahetamisega ja lõppes ikooniks muutmisega kiiskavate kõrvarõngakivide, koera kaelarihma-kee ja feti?sümboolika lisamisega, tipnes ajuoperatsiooniga.

Oksana Titova tegutses selle sees kui kunstlikult lihasvormitud, riikliku tellimusega balletikoolist väljutatud näitamiseks mõeldud ideaalkeha, magnetiline, yin?ilik ning Päär Pärenson kui yang?ilik vastand, kelle iha modelleerib naisdiivat. Kaks tugevat isiksust ja vaieldamatu lavamagnetismiga tantsijat. Kui kristalselt aus olla, siis Titova-Janseni seniste tööde tantsuduetid on olnud üksteist tajuvamad, sulavamad ja kooshingamist demonstreerivamad. ?The Last Hairy? Titova-Pärensoni partnerlus toetus rohkem vastandite, sealhulgas mees- ja naisprintsiibi väljamängimisele.

 

Tolerantsus avangardtantsus

ja elus

 

Kui üks avangardtantsu koreograaf viskab sageli minema kõik lavastust toetava (valguse, dekoratsiooni, kostüümi jne) kui üleliigse, tänapäeva vaba kunstniku ees end kompromiteerinud prahi, et saavutada publiku tähelepanu ja kinnitust oma pakutu eheduse ja ainuõigsuse kohta, siis ?The Last Hairy? tõestas vastupidist. See lavastus on siin Eesti ?konnatiigis? väga rõõmustav vaheldus.

Ei tahaks ju seda, et meie moodsad tantsulavastused muutuksid sarnasteks Saksamaal harrastatavate Siemensi kunstiprogrammidega, mis kannavad pealkirja ?Pole eesriiet, pole aplausi?. Ehk siis uuteks tinglikeks teatrimängudeks, mille nii sisemised kui ka publiku vastuvõtmise reeglid on täiesti uued. Ehk siis n-ö laps pesuveega välja.  

Ei sooviks ka seda, et see tolerantsus, mida avangardtants enda puhul jätkuvalt ilmutab, muutuks Hollandi näite sarnaseks. Pärast hollandi filmi enfant terrible?i Theo van Goghi mõrvalugu 2. XI 2004 on nii kuulus hollandi tolerantsus nullistunud. Selleks, et sealne koreograaf saaks välismaa tantsijaid tööle võtta, tuleb tal esitada valitsuse töölevärbamise keskusesse soovitud isiku profiil, audition?ite filmikoopiad, diplomid, referentskirjad. Kui ta aga ametnike keelust hoolimata tantsija lavastusse kaasab, siis ootab seaduserikkujat ees aastane vanglakaristus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht