Üks aiapidu, kaks lugu, näidendit ja lavastust

Jaanus Kulli

Võitis see vaataja, kes eelistas aia-lavastusele mõisamaja-lavastust. Alan Ayckbourn , „Aiapidu”. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ann Lumiste. Mängivad Roman Baskin, Liina Vahtrik, Hendrik Toompere jr, Harriet Toompere, Ülle Kaljuste, Raivo Rüütel, Eduard Salmistu, Carmen Mikiver, Epp Eespäev, Pirjo Levandi, Marta Laan, Kaili Närep, Hendrik Toompere jr jr ja Mihkel Smeljanski. Esietendus 6. VIII Ohtu mõisas.  Kindlasti tuleb tänavuste suvelavatuste puhul märkida plusspoolena, et Roman Baskin leidis oma „Aiapeo” väljatoomiseks uue mängupaiga. Arvatavasti sattus suurem osa publikust Ohtu mõisa esimest korda ning kaardistas oma mällu veel ühe imekauni paiga ning unustatud, kuid üldsegi mitte räämas mõisahoone. Publiku hulgas oli ka kunagisi Ohtu algkooli õpilasi, kes andsid sellele, riivamisi briti põlisaadli, selle püsimise ja järjepidevuse temaatikaga  näidendile omamoodi lisaväärtuse. Kohavaim oli seega kohal, nagu ka mõisa tänane pererahvas. Siit edasi lahterdus aga publik juba selgelt kahte leeri ehk siis maja- või aiakülalisteks. Vastavalt sellele, kas pilet oli lunastatud „majja” või „aeda”. Tagantjärele oleks huvitav teada, millest inimesed pileti ostmisel lähtusid?

Lavastuse tutvustusest ei olnud võimalik välja lugeda, kumba mängupaika eelistada. Tõsi, „maja” pilet oli vist natuke kallim.  Kas aga Ohtu mõisa poole sammudes oskas publik aimata, et kuigi tegemist on tegevusaja ja -koha ühtsuse, samade tegelastega ning et enamik intriige ja armusuhteid kanduvad kord majast aeda ja siis jälle vastupidi, rullub vaataja ees lahti siiski kaks erinevat lugu, kaks erinevat näidendit ja lavastust. Baskini lavastuse mõlemad variandid ära vaadanuna julgen küll kinnitada, et vaataja, kes oskas varakult kohale tulla ja varuda endale majas sissepääsu vastas  olev koht, näeb hoopis teistsugust lavastust kui hiline saabuja, kes peab kitsukeses saalis kuskile posti taha pugema ning vaid aimama, kes tegelastest aeg-ajalt uksele tuleb või mis asju ees-saalis aetakse.

Paraku pole komöödiameister Ayckbourn oma kaksiknäidendis iga süžeekäiku ja misanstseeni mitte vist sedavõrd osanud, kuivõrd tahtnudki nii kaheks lahutada, et mõlema loo kõik sõlmpunktid aia- ja majavaataja ees  võrdselt lahti hargneksid. Nii on majavaataja igal juhul võidumees, sest mitmed olulised stseenid ning karakterite arenemised ja avanemised toimuvad just sees: näiteks Hendrik Toompere jr Gavin Ryng-Mayne ei eitagi, et on kunagi olnud gei, samuti peab aiavaataja pühkima suu puhtaks Toompere tegelikult väga võluvast võrgutamisstseenist Sally Piattiga (Marta Laan), mis omakorda annab värvingut õues arenevatele Sally ja Jake Mace’i (Hendrik  Toompere jr jr) suhetele. Ent, mis kõige olulisem, aiavaataja ei saa kunagi teada, et pärast seda aiapidu astub Trish Piatt (Liina Vahtrik) viimaks ometi ammu küpsenud sammu ning läheb oma mehe Teddy Piatti juurest ära. Majaloo dramaturgiline tugevus aialooga võrreldes tulenebki osalt sellest, et siin on olemas selge peategelane – Trish Piatt, kes käivitab dramaatika tüüpilise perekonnatüli „pilt on, häält pole” võtmes. 

Kui näidendi alul ignoreerib ainult Trish oma mehe Teddy olemasolu, siis üheks majaloo kõrghetkeks kujuneb kahtlemata stseen pärast prantsuse filmitähe (Ülle Kaljuste) saabumist, kus seetõttu, et kõik peale Teddy oskavad prantsuse keelt, muutub majaperemehe ignoreerimine absoluutseks. Osalt just selles stseenis otsustab teda parlamenti kandideerima kutsuma tulnud Gavin Ryng-Mayne, et tema, see uhke briti aadli kängunud võsuke,  kes on pere äri suutnud hädavaevalt „käigus hoida”, ei sobi sarnaselt oma esiisadele parlamenti. Sest ta lihtsalt ei saa mitte millestki aru, reaalne elu on talle sama mõistetamatu kui prantsuse keel. Kahtlemata nõuab vabaõhulavastus teistsugust mängulaadi kui suhteliselt väike mõisasaal, kus publikul, vähemalt vaatajatel, kes istuvad esireas, on näitlejatega pidev ja lähestikune silmside. Loomulikult nõuab intiimsem  mõisasaal ka nüansirikkamat, pooltoonides mängulaadi. Paraku seda enam laseb lavastaja vajutada pedaali aias. Või õigemini, kõige enam vajutavad seal pedaale just peategelast Teddy Piatti kehastav Roman Baskin ise ning prantsuse filmidiivat Lucille’i mängiv Kaljuste. Seda eriti teises vaatuses, kui kraavi poole tüüriv aiapidu on täistuurid üles tõmmanud ning purjakil Teddy ja Lucille on n-ö esiplaanil pikka aega. Mängida laval purjus inimest on teadupärast  suur kunst. See nõuab suurt kontsentreerumisvõimet ja täpset mängu. Siinkohal meenub näiteks kunagi aastate eest (samuti vabaõhuetenduses!) Raivo E. Tamme kehastatud Amieni küree. Kui täpne, kui naljakas! Kaljuste Lucille ja Baskini Teddy on selle kõrval kui kuskil laadaplatsil ringi ukerdavad ja odavast veinist lällavad tallipoiss ja teenijatüdruk. Ok, ka ärimees võib olla viimane mats ja Kaljuste Lucille nn näitleja, kes oma ainsas filmirollis  kohe filmi alguses õhku lastakse, kuid see stseen langeb lihtsalt ülejäänud stilistikast välja, mõjudes lausa labaselt. Eriti kui Teddy, püksid rebadel, kokkukukutatud telgist välja tormab. Ei ole naljakas, kuigi vist peaks olema. Hoopis piinlik on. Lisaks hakkab tõepoolest viimaks natuke tüütuks minema Lucille’i pidev vatramine prantsuse keeles, kuigi on igati arusaadav selle taotluslikkus: Lucille’i sõnamulin on lihtsalt üks suur mull, mida polegi mõtet  tõlkida. Selle stseeni ja siit edasi ka kogu lavastuse mitte küll õigustuseks, aga täpsustuseks peaks vist ütlema, et kuuldavasti pidi peategelast ärimees Teddy Piatti alguses mängima Peeter Tammearu Viljandi Ugalast. Aga Roman Baskinil on majas sees toimuvates stseenides tõesti ka omad tipphetked.

Näiteks juba nimetatud peaaegu tummstseen teiste prantsuskeelses sõnamulinas, ent kindlasti  ka pohmelli saabumine pärast seda, kui mäng on juba kaotatud ja Gavin Ryng-Mayne talle teatab, et parlament ikkagi ei vaja seesugust meest. Sama säravvalges ülikonnas ja kaabuga kui saabudeski, astub Gavin Piattide elust välja. Temast jääb maha lõtvunud näolihastega ja lõtvunud selgrooga mees. Ja järgmisena läheb juba Trish. Teddy Piatti tegelikku mandumist illustreerib peaaegu viimane lause, mis tal oma naisele öelda on: „Ära mine  vahepeal kuskile, sa pead mulle rääkima, kus miski asub”. Aiastseenide real ei ole nii kindlat peategelast kui majas Trish. Kuid siin on (lisaks suhteliselt piinlikule Kaljuste-Baskini omale) mitu hetkiti toredat tandemit. Täiega töötab näiteks Pirjo Levandi (Lindy) ja Eduard Salmistu (Barry) duett, kelle abielusidemed on ühesuunaliselt patriarhaalsed. See, kuidas Levandi pidu ette valmistades aias kontskingades  ringi tipib ning kuidas mees teda pidevalt õpetab, suunab ja juhatab, on igati nauditav ja naljakas. Kusjuures ei Levandi, aga ennekõike Salmistu ei mängigi mingit erilist karakterit. Aga neil on, mida mängida ja mille pealt stseenist stseeni edasi liikuda. Selles mõttes jällegi kahju, et majapublik näeb seda paari vist vaid viivuks ukseorvas vilksatamas. Tegelikult ei ole ju Ayckbourn kaugeltki mingi naerutamiskomöödiate kirjutaja.

Ka „Aiapeo” valusad võtmeteemad – peresuhete dramaatika, hääbuva aristokraatia mõttetus, korrumpeerunud poliitika jms – saavad selgeks ainult majaloos, ja kogu aias toimuv jaskar jääb labase naerutamisürituse tasandile, kusjuures „üritus” tähendab siin sõna-sõnalt läbikukkunud katsetust. Üleüldse tundub, et Baskin, kelle „Aiapeole” eelnes tänavu „Augustikuu teemaja”, kas väsis lõpus lihtsalt ära või jäi ajaga jänni,  aga just aiastseenides mängivad vaat et kõik näitlejad väga iseenda pealt. Välja lööb stereotüüpsus ja üheplaanilisus. Nii kehastab Raivo Rüütel natuke äbarikku kohalikku arsti Giles Mace’i, kelle abikaasal Joannal (Harriet Toompere) on omakorda armuafäär Teddyga. Ka Kaili Närep mängib korduvalt ekspluateeritud natuke litsakat ja lihtsameelset koristajaplikat Pearle’i, kellele lavastaja andnuks justkui esmaülesandeks demonstreerida oma  uhket büsti, mida Pearle’i suure dekolteega kleit igal võimalusel veelgi rõhutab. Kunstniku Ann Lumiste kapsaaeda viskaksin väikese kivi ka näitlejanna Lucille’i autojuhi Fran Briggsi (Carmen Mikiver) kostüümi pärast. Miks peab ühel sohvril ilmtingimata seljas olema mingist ilmetust pruunist nahast soolikas, milles näitlejanna ennast ilmselgelt ebamugavalt tunneb. Ei suutnud ka taibata, miks muidu nii naiselik Mikiver pidi mängima sedavõrd maskuliinset  autojuhti?

Kuidagi jabur tundus ka Harriet Toomepere maskeerimiskostüüm vitsakimbuga peas. Samas oli see sama kämp kui väike aiatiik, kuhu korraks ka purjus näitlejanna Lucille jalgupidi ronib. Korraks teeb aeda tiire ka majapidajanna Izzie Truce (Epp Eespäev), kelle osa piirdub siin ennekõike närvilise suitsukiskumisega, sest pidupraad kipub ahjus ära kuivama, või siis  suure aiatelgi kokkukukutamisega, sest arvab seal sees Pearle’i aelevat. Veelgi vähem vilksatab vaataja ees Mihkel Smeljanski, kes mängib aednik Warn Coucherit. Aiatraktori seljas ta kuskil kaugemal vurab ja kahjuks paar repliiki tal öelda vaid ongi. Loomulikult ei saa stereotüüpsusest rääkida alles lavakoolis õppivate Henrik Toompere jr jr ja Marta Laane puhul, kuid majas mängituga võrreldes jäid nemadki aias ehk natuke  abituks, liialt harali seisvateks, kuigi kahe noore vahel paistis ju olevat midagi hõõgvele löönud, kui just Jake’ist rääkida. Aga, nagu juba öeldud, avanevad nad hoopis sügavamalt ja erinevamates toonides n-ö majalavastuses. Ja kindlasti tuleb mainida lavastuses kaasa tegevat labrador Larryt ning aiakarnevalis osalevaid lapsi, sest lapsed ja loomad on alati publikumagnet. „Aiapeo” lavastus mõisas ehk majas oli kahtlemata kordaminek. Õues ehk aias toimunu  tekitas hoopis küsimärke. ‘

Võib eeldada, et sellise näiteseltskonna kokkusaamine (esindatud on peaaegu kõik teatrid üle Eesti, pluss lavakunstikool) on paras keemia. Samas kindlasti oli see ka näitlejatele endile just koosluse mõttes huvitav töö, sest küllap kohtusid mõnedki näitlejad siin n-ö laval esimest korda. Seda kõike arvestades võiks eeldada, et Baskin planeerib „Aiapidu” Ohtu mõisas etendada ka tuleval suvel. Seda enam, et tegemist on eraettevõtmisega  ja tulu tuleb võtta maksimum. Kui nii peaks juhtuma, siis siiski üks soovitus lavastajale, mis küll kulude alla kirja läheb. Baskin võiks sellisel juhul püüda uuesti Peeter Tammearuga kaupa teha. Mitte et Baskin halb näitleja on. Vastupidi! Aga siis jääks tal rohkem elaani taastusproovidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming