Tundekasvatus lasteteatris

Nukuteatri ja Estonia uutel lastelavastustel on laiem väärtusõpetuslik plaan: esil on inimlikkus, sõbralikkus, pere ja isamaalised väärtused.

EVA-LIISA LINDER

Nukuteatri „Pollyanna“, autor Eleanor H. Porter, tõlkija Linda Liiv, dramatiseerija Priit Põldma, lavastaja Mait Joorits, kunstnik Nele Sooväli, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits, helilooja Ardo Ran Varres. Mängivad Tiina Adamson, Markus Habakukk, Lee Trei, Tiina Tõnis, Jevgeni Moissejenko ja Riho Rosberg. Esietendus 1. X 2017 Ferdinandi saalis.

Nukuteatri „Eesti jõulud“, autor ja lavastaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla Keller, helikujundaja Sänni Noormets, valguskunstnik Madis Kirkmann, videokunstnik Kristin Pärn, koreograaf Märt Agu, konsultant Marju Kõivupuu. Mängivad Doris Tislar, Tiina Adamson, Lee Trei, Kaisa Selde, Laura Nõlvak, Liivika Hanstin, Taavi Tõnisson, Mart Müürisepp, Andres Roosileht ja Anti Kobin. Esietendus 3. XII 2017 Ferdinandi saalis.

Estonia „Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood“, helilooja Andres Lemba, libreto autor Jaanus Vaiksoo, dirigent Hirvo Surva, lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Ritšard Bukin, videokunstnik Sander Tuvikene, liikumisjuht Märt Agu. Mängivad Alvar Tiisler, Indrek Ojari, Uku Uusberg, Valter Soosalu jt koos rahvusooperi Estonia poistekoori, Tallinna muusikakeskkooli orkestri ja tsirkusestuudio Folie artistidega. Esietendus 14. XII 2017 Estonia kammersaalis.

Pealinna kaks suuremat lasteteatritegijat on aasta lõpus tulnud välja heatasemeliste ja tundeküllaste lavastustega, millest kumab läbi mõlema teatri laiem tundekasvatuslik ja väärtusõpetuslik plaan: esil on inimlikkus, sõbralikkus, pere ja isamaalised väärtused.

Nukuteater on saanud hakkama suisa aastase tundekasvatusliku kursusega. Pärast klassikaga alanud kevadet („Väike prints“ ja „Timm Thaler ehk Müüdud naer“) kulmineerus õpe sügisel Ameerika menuki „Pollyanna“ ja algupärase „Eesti jõuludega“. Nii et poiste kevad ja tüdrukute sügis. Estonia paneb sellele vastu kooritäie poisse, üllatades maailma esimese poistekooriooperiga. Kõigil lavastustel on oma tugevad küljed.

Väikeste tüdrukute võim. Suviselt helged meeleolud jätkusid Nukuteatris koos noore laulja Tiina Adamsoni tulekuga sügishooajast külalisnäitlejaks. Tema lihtne ja loomulik olek, rõõmus pilk ja naeratus säravad vastu mõlema suure lastelavastuse kavalehelt ja plakatilt, mis valgustasid linna keset vihmast sügist.

Nii „Pollyanna“ kui ka „Eesti jõulud“ on lood väikesest tüdrukust, mõlema peaosas Tiina Adamson, „Eesti jõuludes“ kahasse noore näitleja Doris Tislariga. Võluvad noored näitlejannad on Nukuteatril hea leid. Adamson suudab oma eheda ja siira olekuga sisustada iga lavaminuti, tema soe orgaanika on võimas relv, mis täidab lava ära ka siis, kui seal midagi muud ei toimu. Peaaegu sama kehtib Tislari kohta, kelle mängus on veidi enam tegutsemise münti. Näib, et tüdrukud toovad kastanid tulest välja igal juhul. Nii lihtne see siiski pole, et etendusi mängitakse „lapselt lapsele“, seepärast vaatan, kuidas toimib väikeste tüdrukute ümber suur süsteem.

Pollyanna“ – irooniavaba turvaala. Ameerika lastekirjaniku Eleanor H. Porteri sajanditagune tähtteos „Pollyanna“ jõudis sügisel esmakordselt Eestis teatrilavale. Mait Joorits on oma elu teise lavastuse aluseks võtnud korraliku läbivate tegelastega täispika dramatiseeringu, kus värvikad tegelased, uhked tegevuspaigad, põnevad sündmused ja õpetlik sisu. See on lugu orvuks jäänud rõõmsast tüdrukust Pollyannast, kelle võtab kasvatada tema range vanatüdrukust tädi Polly (Lee Trei). Kuna tüdruk on pärinud isalt positiivse suhtumise ja „rõõmumängu“, sulatab ta enda ümber kõikjal jää. Pollyanna vaatab inimestele siiralt otsa, kuulab nad ära ja on hea sõber. Need, kes on läinud hapuks nagu piim, on pärast temaga kohtumist jälle värsked ja elurõõmsad.

Nii on vanatüdrukust tädi Polly Lee Trei vürtsikas esituses justkui harjavarre alla neelanud. Ta ei luba endale päevas rohkem kui korra peeglisse vaadata, sest kristliku vagadusõpetuse järgi korralikud inimesed niisama peeglisse ei vahi. Pikapeale õnnestub Pollyannal tädi jäisus sulatada. Sümboolseks saab psühhoanalüütiline hetk, kui keskealine tädi mängib klaverit nii kirglikult, et rangest juuksekrunnist pääsevad lahti pikad punased kiharad, vallandades tema naiselikkuse ja allasurutud tunded.

Tädi lähedal elab üksildane kibestunud vanamees John (Riho Rosberg), kes võtab Pollyanna soovitusel enda juurde orvuna kasvanud tänavapoisi Jimmy (andeka kehatööga kehastab teda Markus Habakukk Kuressaare Linnateatrist). Noor ja vana mees naudivad üheskoos härrasmeeste eluviisi. Nii levib linnakeses sõprus. Isegi tõrjutud võõramaist päritolu arst doktor Tšiltonov, keda Jevgeni Moissejenko mängib karismaatilise temperamendi ja eheda vene aktsendiga, leiab tänu Pollyannale toetuse ja eluõnne. Kammitsevate käsulaudade, range pere- ja võõramaalastepoliitika vastu rääkivas loos võib näha ka EKRE-vastaseid meeleolusid.

Algmaterjal Porteri romaan võib tunduda positiivse mõtlemise eneseabiõpikuna, ameerikaliku elustiili aabitsana: ära muretse, ole rõõmus. Ent eestlasele võõra püsinaeratuse-filosoofia vastu on astunud ka tandem Põldma-Joorits, kes näitavad Pollyannat pigem tubli tüdrukuna, kes võidab sõprade toel eluraskused. Siin aitab kaasa Priit Põldma lihtsas ja puhtas eesti keeles väärtusandlik dramatiseering koos laulusõnade ja Ardo Ran Varrese meloodiaga. Lavastusmeeskonnal on õnnestunud jääda rõõmu­promilliga pidama hetk enne positiivsuspiirituseks kangestumist, mis võiks loo talupojarahvale ebausutavaks muuta.

Eraldi teema on see, mis on juhtunud maailmaga, et rõõmsast suhtumisest ei saa enam ilma irooniata rääkida. Miks jõuab irooniline toon kohale enne, kui jõuad sõna „hea“ või „helge“ üldse välja öelda? Iroonia ründab välkkiirelt ka „Pollyanna“ loo peale. Nii et nunnu peategelane keset bullerbylastelikku lavakujundust? Roosa tegelane roosal taustal? Naerata ja elu naeratab sulle vastu? Mõtle positiivselt ja kõik su probleemid lahenevad? Kuhu jääb kontrast, sisu, tuum? Eestlasele juba püsinaeratust pähe ei määri. Orjapõlve ja okupatsiooniga karastunud talupojale naiivset rõõmumängu maha ei müü. Dramaturg Põldma arutleb eestlaste kannatuskultusest pikemalt kavalehel.

Positiivsesse atmosfääri sattuda on seejuures tervislik. Etenduse ajal laiub saalis traumavaba ala, turvatsoon, turvatunde tsoon – lasteteatris on see veel võimalik. Ka teatrisse sattunud keskeakriisis vanemad ahmivad salaja sõõmu rõõmu. See ei ole uussiirus, vaid vana hea heatahtlikkus ja elurõõm. Vahel lihtsalt on vaja puhast rõõmu. Ja ei ühtegi „aga“. Heatahtlik suhtlemine võib näida lihtne, aga osutuda elus kõige raskemaks. Väike õppetükk teatrivormis võib päästa täna päeva, homme suhte.

Eesti jõulud“ – uurimusteater kogu perele. Kui „Pollyanna“ sisustas Nukuteatri sügise ja mängimist jätkatakse jaanuaris, siis sihipärase jõululavastusena valmis Vahur Kelleri teksti ja lavastajatööga „Eesti jõulud“, mille näitlejaskond andis mitmes koosseisus kuni kolm etendust päevas. Seejuures tundusid nähtud koosseisud olevat võrdselt heal tasemel. Ehkki lavastus ei kuulu ametlikult Eesti 100. aastapäeva sündmuste sarja, sobiks see oma ajaloofookusega sinna hästi.

„Eesti jõulude“ idee on hea. Tegemist on eesti teatris ja eriti lasteteatris harva algupärase uurimuslavastusega, mis on ühtaegu vaatemänguline ja hariv. Lugu toetab selge struktuur. Ühe tänapäeva nutihullusesse nakatunud Eesti peres saab blond peretütar (Tiina Adamson või Doris Tislar) jõulukingiks vanaaegse nuku, kes hakkab nõudma, et ta viidaks tagasi koju, oma aega. Tüdruk satub imedemaa-Alice’i kombel läbi ajaaugu kõigepealt ürgaega, siis XIX ja XX sajandisse, nõukogude aega ja lõpuks tagasi tänapäeva. Igas ajas leiab tüdruk end oma perekonnast, kellel ajastule vastavad jõulukombed, keelekasutus, rõivad, laulud-tantsud jne.

Valitud dramaturgiline võti püstitab keerulise ülesande: minna võimalikult täpselt iga ajastu sisse. Siin tekib kiusatus ja mälumänguhasart leida ajaloolisi tunnusmärke. Nii kõlavad helitaustaks (muusikaline kujundaja Sänni Noormets) ürgsed loitsud, XIX sajandi alguse rahvalauluviisid, XX sajandi alguse „O Tannenbaum“, nõukogude aja „Nüüd elan Mustamäel“ ja „Tere, perestroika“, tänapäeval saadab meid „I’m dreaming of a white Christmas“.

Samasugune ajaloomäng käib kogu ülejäänud kujunduse, teksti ja tegevuse osas. Ürginimesed kalpsavad metsas ringi šrekilike paljaste jalgade ja suveniiripoe uhkete karusnahkadega alasti ülakehal, kaelas kihvakee ja suus murdekeel. XIX sajandi inimesed hullavad aga linaste särkide ja viltidega õlehunnikus. XX sajandi algul on kõne põimitud härrasrahva saksa keelega ja riided-mänguasjad klikiaegselt kenad. Publik elavneb aga tuntavalt, kui Tiina satub nõukogude aega, kus sõjaveteranist vanaema tuleb ordenite kõlisedes, punkarist vennal on õnnestunud vahetada kilekotid mersumärgi vastu ning tütrele antakse selga koolivorm ja kaela pioneerirätt. Kui ajalooseiklused on esitatud humoorikas toonis, pälvib tänapäeva ekraanieralduses toimuv pereelu kriitikat.

Seejuures võib märgata, et lavastus on positsioneeritud, nagu pealkirigi ütleb, Eesti-kesksena, aga ka eestlusekesksena. Kõlavad patriootlikud laused, mis igal eestlasel silma märjaks võtavad, nt „Kallis õeke, lähen Eesti vabariigi eest võitlema. Muidu ei ole meil varsti enam kodu“. Lavastuse dramaturgiline kulminatsioon seisab Tiina äratundmises: „Kodu oleme meie kõik. Me oleme üks pere ja armastame üksteist. Ükskõik mis ajas viibime.“

Valitud rahvusajalooline võte ei lähtu uues Euroopas diplomaatiliselt eelistatud riiklikust, vaid geograafilisest, ajaloolisest ja kultuurilisest rahvuslusteooriast. See on oluline seisukohavõtt, kui arvestada, et rahvusmääratlusest on sõltunud sõjad. Erinevalt liberaalsest „Pollyannast“ kannab „Eesti jõulud“ rahvuskonservatiivset meelsust.

Ajalooline, patriootiline ja pereväärtuste karkass annab ette monumentaalse lavastuse struktuuri. Teostus on suurejooneline nii heli-, kostüümi- ja lavakujunduselt (Britt Urbla Keller) kui ka sisuliselt haardelt. Seejuures on dramaturgilise ehitusplaani järgi lavastusel ruumi kasvada täpsusesse. Hetkiti oli märgata kõikumist tõetruuduse ja stiliseerituse (suveniirliku lihtsustuse), paroodia ja pateetika, ajakohase ja -kohatu vahel: ühel hetkel kui muuseumisaal, teisel vana-aastaõhtu naljasaade, kolmandal mängutoosi-jõulud, kus sajab lõputult lund.

Kokkuvõttes: kiiduväärt ideega uurimuslik vaatemäng, mis tekitab nii lastes kui ka vanemates isu kaevuda ja kukkuda ka ise ajalukku.

Rahvusooperi poiste power ja poeesia. Estonia jätkab kõrgetasemeliste kammerlike muusikalavastuste traditsiooni. Viimastel aastatel on esitatud valitud palu eesti muusikast ja lastekirjandusest, nt Kati Kivitari lavastuses „Pokude aastaring“ (2012) ning „Sipsik ja vana aja asjad“ (2016), viimase näitlejatööd kandideerisid hiljuti ka Salme Reegi nimelisele auhinnale. Estonia kammersaalis ühinevad õnnestunult suurteatri rikkalikud vahendid ja väikese saali otsingulisus.

Seekord on publiku ees lavatäis uhkes ülikonnas poisse, rahvusooperi poistekoor. Helilooja Andres Lemba ja lastekirjanik Jaanus Vaiksoo on kirjutanud neile seiklusliku kammerooperi „Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood“. Lavastaja Uku Uusberg on elustanud loo, kuidas dirigent Hirvo Surva andis poistele enne kontserti 45 minutit linnaaega. See on paljulubav hetk, mille kohta Ellen Niit ütleks: „Kui nad seltsis päästa valla, toovad päikse taevast alla.“

Poisid astuvad rääkivasse võlu­trammi (kunstnik Kaspar Jancis), mis tiirutab mööda vallatuid kurve Toompeani välja: „Sellel trammil pole numbrit – see ei ole lihtsalt tramm. / Selle trammi tõmbab käima ainult võimas hääleramm.“ Poiste tee ristub pisisulide, omamoodi Ville ja Rulle ehk Manfredi (Uku Uusberg) ja Velloga (Indrek Ojari), kes ei teegi üllatuslikult ühtki sulitempu. Lõpuks jõuavad poisid lastetsirkusse, kus korraldab korraliku vaatemängu tsirkusestuudio Folie grupp Lost Dii. Poiste linnaaeg saab ruttu täis ja vaid läbi ime jõuavad nad kontserdi alguseks lavale ritta. Jaanus Vaiksoo näidend on kirjutatud nii lihtsa ja töökindla vedruga, et põnevus ei kannata ka napi tegevusega hetkedel. Lastele sekundeerivad poisikeseliku põlemisega mängivad-laulvad näitlejad Uku Uusberg ja Indrek Ojari, kes suudavad tähelepanu üleval hoida viimaste nootideni. Tund aega lusti, rõõmu ja elevust.

Vaatajate seast hääletas üks väike tüdruk etenduse kõige huvitavamaks osaks võlutrammi validaatori „rääkiva suu“ ja „naljakad onud, kes on ka päris elus Manfred ja Vello“. See lavastus ei esita loosungeid, vaid on ise tänapäeva laste võimeid demonstreeriv kõneakt, mis väärtustab lapsi, koorilaulu ja sealtkaudu Eesti järjepidevust.

Rahvusooperi põhimõtteline suhtumine näib olevat, et laste päralt on lava ja tulevik. Ainsa teatrina Eestis kutsutakse lapsi vaatama metateatraalset hariduslavastuste programmi sünnist alates: „Kontsert kõige pisematele“ (vanusele 0–3), „Kuidas mõista balletti“, „Aken orkestrimaailma“ jne. Nende lavastuste sisuks on teatri eri vormid. Teater kui väärtus.

Kokkuvõttes on tervitatav, et teater ei täida ainult mängukava, vaid harib uut põlvkonda, ei pea silmas vaid jõule, vaid heaoluühiskonna tulevikku.

„Eesti jõuludes“ saab ühes tänapäeva nutihullusesse nakatunud Eesti peres (fotol Liivika Hanstin, Doris Tislar, Mart Müürisepp) blond peretütar jõulukingiks hoopis vanaaegse nuku.

Gabriela Liivamägi

„Pollyanna“ on lugu orvuks jäänud rõõmsast tüdrukust Pollyannast (Tiina Adamson), kelle võtab kasvatada tema range vanatüdrukust tädi Polly (Lee Trei).

Siim Vahur

Seikluslikus kammerooperis „Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood“ räägitakse sellest, mis juhtus, kui dirigent Hirvo Surva andis poistele enne kontserti 45 minutit linnaaega.

Harri Rospu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming