Teine ja igavene elu

Veiko Märka

Tallinna Linnateatri „Ainus ja igavene elu” ei olnud üksik tipp, see oli harmooniline osa 1990. aastate teatriuuendusest, mille peamine tunnus oli žanripiiride hülgamine. Jaanus Rohumaa, Ainus ja igavene elu. Toimetanud Pärle Raud. Mustvalge, 2013. 200 lk.

Kui lavastus lavalt kaob, siis on kõik kadunud. Isegi „Ainsa ja igavese elu” (1996–2001) puhul, millest ETV on teinud igati kvaliteetse salvestuse. Juba fakt, et selle esimest ja teist vaatust mängiti eri ruumides ning vahepeal sai päris pikalt keskaegseid treppe pidi ronida, ei paista selles välja. Nagu seegi, et üsna pikka aega sai publik näha ainult teist vaatust (remondi tõttu). Usun, et praegugi on nende eestlaste arv, kes teavad Jaanus Rohumaad M-klubi Magistrina, palju suurem, kui nende, kellele see nimi assotsieerub „Ainsa ja igavese elu” kirjutamise ja lavastamisega.
Lavastuse saamislugu raamatu kujul pikendab kahtlemata selle eluiga vaata et lõputult. Ehkki mõnevõrra teises vormis – umbes nii, nagu sünniks sepp teises elus kingsepana. Pildimaterjal, näidendi terviktekst ja rohked meenutused on reinkarnatsiooni toetamiseks igati soliidne kolmjalg. Ka autoritekstis leidub suurejoonelisi kujundeid (nagu näidendis endaski). Näiteks eluteatri (rahareformi) ja teatrielu („Baltoscandali”) totaalne konflikt 1992. aastal Pärnus (lk 35-36).
„Alla arhetüübi ei maksa ette võttagi,” öeldakse „Ainsa …” teises vaatuses. Täpselt seda Rohumaa näidendi autorina ja Tallinna Linnateatri trupi juhina tegigi, mistõttu pole alust ka raamatusse põimitud spekulatsioonidel, kas teine vaatus polnud meie kuuekümnendate teatriuuendajate suhtes mitte liiga irooniline. Ükski arhetüüp pole iial irooniline.
„Ainus …” on arhetüübina tõlgendatav tänu teatriarmastuse ja teatritarkuse harmoonilisele ühendamisele. Teisisõnu: see oli (on?) näidend nii südamele kui ka ajule. Domineerib siiski emotsionaalne külg – niipalju, kui see pärast sedavõrd mõistuslikku protsessi nagu ühe näidendi lavaletoomine võimalik on. Teisisõnu: kuivõrd näitemäng on alati ainult mäng, siis „Ainus ja igavene elu” on (oli?) üks väga põnev mäng.
Näidendist raamatu kirjutamine on veel mõistuslikum protsess kui selle lavastamine, selles pole mängu teesklemistki. Ent vajalik on selline kirjandus kindlasti. Pealegi on seda meil väga vähe, erinevalt näiteks kirjandusest telesarjade kohta, mida võib igaüks nagunii lõputult järelvaadata. Meil on näiteks Lea Tormise koostatud „Inimene ja Jumal” (1988). Aga see on ikkagi Tammsaare romaani Panso lavatõlgenduse tõlgendus, seega topelttõlgendus. Rohumaa on ise Tammsaare, ise Panso ja ise Tormis, mistõttu „Ainus …” on vaba nii ülemäärasest pieteedist, infotühikutest kui ka vaatepunktide erisusest.
„Ainus …” ei olnud üksik tipp, see oli harmooniline osa üheksakümnendate teatriuuendusest, mille peamine tunnus oli žanripiiride hülgamine. Kuni selle ajani olid meie laval komöödiad, tragikomöödiad, draamad ja teised üldiselt tunnustatud teatritegemise produktid. Komöödiad pidid olema naljakad, draamad tõsised. Teatri sümboliks oli kaks maski: naerev ja nuttev. Sealtpeale asendas kaht maski üksainus, polüfunktsionaalne. „Ainus …” lõhkus stereotüübi esmajoones seeläbi, et esimese vaatuse traagiline meeleolu erineb teise koomikast diametraalselt, aga sisu on sama – näitleja elu, mis on alati liiga lühike.
Mida siis raamat lavastusele ja selle videolindistusele juurde annab? Sisult üsna vähe, vormilt palju – umbes nagu saba kassile. Kõigepealt ajastust (lk 12): „1990ndate keskpaik oli aeg, kus verinoorte juhtidega panku ja muid ettevõtteid tekkis nagu seeni pärast vihma; kus George Soros lõi keskuse, et selgitada barbaritele, milline on tõeline kunst; kus platnoikultuur asendus omamaise jõmmikultuuriga; kus aasta jooksul toimus Tallinnas 25 erineva mahuga pommiplahvatust; kus teatritöötaja kuupalk oli 55 eurot ja Vene väed olid äsja lahkunud. Selle segaduse keskel oli Linnateater justkui oaas”.
„Oaas” on tõesti täpne sõna. Mäletan, kuidas seisin 1995. aasta suvel rahvarohkel Laial tänaval „Kolme musketäri” mitmekümne meetri pikkuses piletijärjekorras. Keegi uudishimulik venelanna küsis: mida siin müüakse? Mu kaaslanna vastas, et pesupulbrit. Naine jäi uskuma … Pesupulber oligi kõrb, teatripiletid oaas. Ei usu, et selline vastandus oleks tekkinud mõne omaette seisva teatrimaja, näiteks Ugala või isegi Draamateatri ees. (Kuigi ma ei ütleks, et nende „Armastus kolme apelsini vastu” ja „Jalutuskäik vikerkaarel” oleksid olnud vähem rabavalt teatriuuenduslikud). Tänapäevane Eesti on kainem ja igavam, teatripileti- ja pesupulbrisaba keegi segi ei aja. Teisi enam ilmselt ei olegi, esimesed on aga alles, ka Tallinna Linnateatris. Ars longa … Ja kui veel lugeda, et lavastaja palk oli sellel ajal 1200 krooni, keskmine CD maksis aga 275, siis näeme, kui palju on elu iga kandi pealt paranenud.
Rohumaa raamatu suurim väärtus on teatrimaagia võimendamine. Selle maagia alus on kordumatus. Trükiversioon ei kahanda seda, vaid lisab uue dimensiooni. Võlu põhineb mõistepaari „ainus” (ehk midagi väga habrast) ja „igavene” (midagi igikestvat) kontrastil. Raamat tugevdab habrast ja inimlikustab igikestvat. Rohumaa ise kirjutab lavastuse sünniloost: „„Ainsat ja igavest elu” tehes olin ma pigem müstik ja hingede ränd oli vähemalt kirjutades palju olulisem kui romantismi esile tõstetud surma ja surelikkuse teema.” Müstika ja maagia on ju lähisugulased. Mis puutub romantismi, siis seda leidub eelkõige esimeses vaatuses – aga see võib olla kaasautor Mari Tuulingu teene.
Rohumaa kirjutab: „ … on minult küll kõige rohkem küsitud, et miks ma ei võiks seda – „oma suurimat õnnestumist” – uuesti teha. Vastan, et see ei ole kahjuks võimalik.” Tundub siiski, et „Ainus ja igavene elu” oma universaalse teatrielu ja eluteatri suhestamisega on ajatu ning keegi teine võiks selle uuesti lavastada küll. Ideaalvariant oleks mõne lavaka lennu diplomilavastus suvel Saueaugu teatritalus.
Ja veel üks erakordsuse märk: kõik „Ainsa …” trupi liikmed on edaspidi ilmutanud ebatavalist „jätkusuutlikkust” – Vilsandist Tulemaani. Rohumaa enda ametist – „Eesti Vabariik 100” projektijuht – ei söanda pikemalt rääkidagi.
Raamatu suurim puudus on diskursuse kitsus. Ühel poolusel on 1990. aastate materiaalne vaesus ja üldine ärevus nii mineviku kui ka tuleviku pärast. Sellele vastandub „oaas” Tallinna Linnateater. Aga olid ju ka Emil Tode „Piiririik”, ETV „M-klubi”, viimased „Rock Summerid”, Madis Kõivu „Põud ja vihm Põlva kihelkunnan …” lavakate XVI lennuga, juba mainitud teiste teatrite lavastused. Olid paljud teised rõõmud ja õnnestumised, ilma milleta poleks Tallinna Linnateatri uskumatu edulugu hoogu sisse saanud. Näiteks tundub desinformeeriv väide: „Kuna eesti filmikunstil olid põlved läbi lastud, kirjanduselu soikunud ja teatrimaastikul toimuv üsna juhuslik, siis oli Linnateater meedia jaoks täielik kingitus” (lk 13). Ei saa ju öelda, et nimetatud ajal Eestis filme ei tehtud. Need lihtsalt olid (pärast „Neid vanu armastuskirju”, 1992) kunstikauged, primitiivsed ja käsitlesid loomalikke, mitte inimlikke aspekte.

PS Mul on väga kahju, et pidin kahe võrdväärse pealkirja hulgast valima ainult ühe. Sama ilus ja ammendav oleks olnud ka „Ainus ja igavene teatriuuendus”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming