Tagurpidivägi

Tartu Uue teatri „Vägi“ on justkui katse lennata tulevikku ja sealt tagasi vaadata, kuid iga tuleviku- ja minevikukonstruktsioon on ikka oleviku nägu.

RIINA ORUAAS

Tartu Uue Teatri ja Eesti Rahva Muuseumi „Vägi“, autor ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Sander Põllu. Mängivad Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal ja Silver Sepp. Esietendus 15. X ERMi teatrisaalis.

„Väest“ ei leia veljotormislikku ürgset soomeugri jõudu, vaid vaadeldakse konserveeritud eestluse kujundeid. Fotol Maarja Mitt.

„Väest“ ei leia veljotormislikku ürgset soomeugri jõudu, vaid vaadeldakse konserveeritud eestluse kujundeid. Fotol Maarja Mitt.

Gabriela Liivamägi

Lavastaja ja kunstniku tandemil Ivar ja Kristiina Põllu paistab olevat Raadiga mingi oma suhe. Seal on nad teinud kohaspetsiifilise „Naised valitsevad maailma“, ka rännak-lavastus „Odysseia“ kulges Raadi lennuväljalt läbi ning selle kohaga absoluutselt kongeniaalne oli 2015. aasta „Draamal“ tookord alles pooleli ERMi tagaosa tulevastes hoidlates mängitud TÜVKA X lennu diplomilavastus „1987“.

Seega on loomulik, et ERMi teatrisaal avati just Tartu Uue teatri lavastusega. Näib, et Raadi on koht, mis võimaldab mälukihtide kokkuplahvatusi, ning Tartus on ka teatritegijad, kes on osanud selle võimaluse ära tunda.

ERMi peauks kõrgub linna kohal uhkes valgustuses ja ka selle hoone avamine oli väljapeetud riikliku tähtsusega sündmus. Tartu Uue teatri lavastuse pealkiri „Vägi“ viitab samuti millelegi kaalukale, soomeugriliku kultuuri ürg­sisule, viitab jõule, kestvusele, suurusele. Lavastus suhestub üsna kummalisel viisil selle sajandi alguses märkimisväärse lainena tehtud pärimusteatriga. Praeguseks on see muidugi oma nägu muutnud ega eristu teatripildis enam nii selgelt kui kümmekond aastat tagasi. Iseasi on, kas ja kuidas „Vägi“ pärimusteatri ritta asetub.

Tagaukse (korrektselt öeldes B-sissepääsu) kaudu ERMi saali sisenev vaataja avastab end veidi tavapäratust olukorrast. Hoiatuseks olgu öeldud, et sel, kes ootab etenduselt üllatust, tuleks järgmine lõik vahele jätta.

Kõigepealt palutakse ära võtta jalanõud, seejärel pööratakse vaataja perspektiiv sõna otseses mõttes tagurpidi. Publik sätib end mõnusalt teatrisaali põrandale pikali, igaühel oma magamiskott ja padjaks puuketas pea all. Sedasi, ühtmoodi sokkis ja põrandal reas, on vaatajad asetatud olukorda, kus on kadunud igasugune pidulikkus. Kostab rohkem elevil kihistamist. Olukord on vägagi demokraatlik, kingade äravõtmine mõjub juba ise kui võrdsust loov sümboolne akt.

Etenduseelne situatsioon oli ambivalentne: oli see nüüd pioneeri- või koolilaager, suvine peesitamine aasal, või, nagu oli kuulda vanema põlvkonna hulgast, vihjati pagulaslaagritele ja gaasikambritele. Juba ongi aktiveeritud muutlik ja subjektiivne mälu, kust esile kerkivad kihid ei pruugi olla kaugeltki meeldivad. Nagu selgub, siis mälusügavikku vaatajad kaotataksegi kohe, sest lavastuse avastseen leiab aset kauges, täpsemalt määratlemata tulevikus, kui arheoloogid on ERMi hoone välja kaevanud. Seega olime identifitseerimata muumiad, kelle hauakambris taaselustatakse kadunud rahvas.

„Vägi“ annab eestlane olemisele tagasivaatelise perspektiivi. Sealjuures ei rõhuta mitte üle aegade kestmisele, vaid tuletatakse meelde, et kunagi me hääbume ning meie rituaalid ja kauaoodatud sümboolse hoone otstarve pole enam mõistetavad. Jäävad ainult killud ja fragmendid. „Väes“ pole üritatudki käsitleda tervikut, vaid nii nagu teatrisaali sisenemine käib tagaukse kaudu, on lavastuses eestlase olemusele lähenetud justkui tagauksest.

Konventsionaalsed sümbolid pööratakse pahempidi. ERMis „töötavad“ elavad eksponaadid hädaldavad ebamugavate kostüümide pärast ja peavad oma tööd üsna mõttetuks. Eksponeeritavad on Muhu naine Merevaigu karbilt (Maarja Jakobson), Mulgi mees tikutopsilt (Helgur Rosenthal), Lotte (Maarja Mitt) ja teatava hilinemisega ka Jaan Tätte (Silver Sepp). Need ei ole paraadsümbolid, vaid tänapäeva argireaalsuse fragmendid, mis muuseumi tõstetuna konserveeritakse. Tõsi, argielu dokumenteerimine ongi ühe etnograafiamuuseumi ülesanne, kuid selles lavastuses on näidatud taas eksponaatide pahupoolt, tagumist külge.

Kuigi lubatakse taasluua selle kadunud rahva rituaal, tekitab „Vägi“ rituaalse ja pärimusteatriga huvitavaid seoseid. „Väest“ ei leia veljotormislikku ürgset soomeugri jõudu, vaid vaadeldakse konserveeritud eestluse kujundeid. Ajakihid küll segunevad, kuid see pole šamaanirituaal, vaid (post)modernse inimese eneserefleksioon, mille abivahendid on eelkõige poroloon ja takujuuksed, aga ka naelapillid ja nihestatud keelekasutus. Siin pole tegu tõsise püüdega arhailist kultuuri rekonstrueerida ega tänapäeva tõlkida, vaid lavastuses on tunda iroonilist teadlikkust oma olevikku aheldatusest.

Valdur Mikita mõjulised ning Silver Sepa puu- ja naelapillide abil loodud muusikaga seostuvad arhailisuse otsingud selles lavastuses liiguvad pigem kultuurimälu pealispinnal. Verise ja mullalõhnalise regilaulu asemel on lõkkeõhtu pehmus ja soojus. Võrdsele tasandile asetuvad esoteerika, libahundi- ja kummitusjutud, linnalegendid ja muhe kitarriplõnnimine. Saun ja Jaan Tätte, keda Silver Sepp parodeerib näosaate vääriliselt, on samuti nendega võrdväärsed kultuurimälu elemendid.

Vormiliselt on „Vägi“ keskkonnateater, kuna traditsioonilist lava ja saali suhet kuigi palju tekkida ei lasta. Kuigi etenduse lõpus algab ka kontsert, on vaataja saanud selleks ajaks ruumi nii palju ümber organiseerida, et näoga lava suunas toolidel istumine enam neljandat seina ei tekita. Ka selle sajandi alguse olulisemates pärimusteatri lavastustes mängiti ruumisuhetega, kuid pärimusteatrit mängiti päriselt metsas või mõnes erilises keskkonnas, mille tähenduskihtidega etendus paratamatult suhestus. „Väes“ luuakse väga väheste vahenditega teistmoodi reaalsus, mis ei lase seejuures ära unustada, et paiknetakse muuseumi loodud tehniliselt hästi varustatud teatrisaalis. Tundliku valguskujunduse abil transformeerub ERMi teatrisaal ajuti fiktsionaalseks ruumiks, mis on pigem mälestus metsast või metsa kujund, mitte mets ise.

Lisaks üldtuntud märkidele on lavastuse teemaks ka indiviidi mälu, väiksed mälukihid kollektiivse mälu kihtide sees. Lavastuse üks võtmestseene on kindlasti Helgur Rosenthali monoloog, kus ta räägib väest: iga päev toimetulemisest, hakkamasaamisest. Mitte kangelastegudest, vaid olemasolemisest. Kui hääbumine on kohe alguses meelde tuletatud, siis muutub argine kestmajäämine tõesti vägiteoks, paratamatu kustumise trotsimiseks. Põllude lavastuses ei ole see aga kangelaslik, kultuuriheeroslik tegu, vaid lihtsalt olemine, tiksumine irooniakastmeses argi­absurdis. Sama stseeni kontrapunkt on etenduse lõpuosas Maarja Jakobsoni monoloog mittesobitumisest, eristumisest. Ka selles kirjeldatakse midagi argist, aga igapäevast teistmoodi olemist. Teemaks kujuneb sobitumine ja mittesobitumine, erandlik ja ühine. Kui otsida kokkupuutepunkte pärimusteatriga, siis on ka Anne Türnpu töödes tegemist just isiklike lugude ja isikliku mäluga. See pole küll pelgalt pärimusteatrile omane suundumus, vaid mälu ja kogemuse uurimine on aktuaalne teema teatris laiemalt, seda ka rahvusvahelises pildis.

Nii on passiiv-aktiivne vaatajasuhe selles lavastuses kontseptuaalne valik. Vaatajale antakse aega muutuva olukorraga kohaneda ja oma mõtteid mõlgutada, mis on ainuvõimalik, et igaühe mälu saaks etendusega kaasa kõnelema hakata. Seejuures on vaataja etenduses osaleja, kellele on teatud teerajad ette antud. Selles lavastuses on teatrikülastaja positsioon siiski pigem traditsioonilise vaataja kui aktiivse moodsa (s.t interaktiivse) muuseumi külastaja oma. Ometi seisneb suur osa etendusest vaatajate ümberpaigutamises ja suunamises kuni selleni välja, et publik sätib end ise Jaan Tätte kontserti kuulama. Kuigi seda kontserti peaaegu et ei toimu.

Etenduse alguses põrandale paigutatud publikule antakse järjest enam liikumisruumi, vaataja tõuseb pimedast muumiastaatusest kõigepealt vaikselt istuma, siis mõnusaks lõkkeseltskonnaks, lõpuks aktiivseks kontserdikülastajaks. Publiku toimetamine ruumis kõikide kaasnevate kihinate-kahinate ja spontaansete kommentaaridega on etenduse orgaaniline osa. Kui „Vägi“ on rituaalteater, siis loob just see aktiivne osalus juba mingi rituaali tekke võimaluse. Rituaalis teatavasti pole pealtvaatajaid. Sealjuures jääb võimalus, et publik muutub ise muuseumi eksponaadiks.

Eesti kultuuris on teatril olnud mitmeid ülesandeid: kultuurimälu ja -traditsioonide hoidjast mineviku taasavastajani, mis on olnud nii pärimus- kui ka kultuuriloolise teatri ülesanne, samuti on teatrilt alati oodatud mingit uuendust. Milline on siis otse muuseumi paigutatud teatri ülesanne? Kuidas olla osa muuseumist, muutumata muumiaks? „Vägi“ on justkui katse lennata tulevikku ja sealt tagasi vaadata, kuid iga tuleviku- ja minevikukonstruktsioon on ikka oleviku nägu. „Vägi“ ei anna otseseid vastuseid ega loo uusi narratiive, vaid kolab kultuurimälu tagauste juures. See on heas mõttes hõre lavastus, mis lubab vaataja mõtetel loodud keskkonnas kaasa uidata ja osaleda mälukihtide mängus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming