Taevakivid ja rändlinnud

Raivo Trassi lavastajakäekirja iseloomustab poeetiline kujundikeel ja inimest hoidev huumor.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „Gravitatsioon“, autor Donald Tomberg, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Vanhanen, videokunstnik Peeter Rästas. Mängivad Liisa Aibel, Helgi Annast, Volli Käro, Silja Miks, Madis Mäeorg, Arvi Mägi, Peeter Rästas, Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets. Esietendus 4. III Rakvere teatri väikeses saalis.

Eesti Lavastajate Liidu statistika põhjal on „Gravitatsioon“ Raivo Trassi 120. lavastus, neist 81 põhineb eesti kirjanike loomingul. Väga sihiteadlik lavastajateekond.

Viimase kahe ja poole aasta vältel on Trass lavastanud viis omanäolist algupärandit: Toomas Suumani „Viimase öö õigus“ (Rakvere teater, 2014), Paul-Eerik Rummo „Taevast sajab kõikseaeg kive“ (VAT-teater, 2016), Andrus Kiviräha ja Urmas Lennuki „Maailma otsas“ (Rakvere teater, 2016), Urmas Lennuki „Paljasjalgne Debora“ (Kuressaare Linnateater, 2016) ja Donald Tombergi „Gravitatsioon“ (Rakvere teater, 2017). Need lavastused mõjuvad kui ühe pika koduse kirivöö värvilised vöökirjad. Trassi käekirja iseloomustab poeetiline kujundikeel ja inimest hoidev huumor.

Tombergi näitemängu „Gravitatsioon“ valis Trass Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistluse saagi seast, kus see tekst äramärkimist ei pälvinud. Lavastuse vaimukal kavalehel, milleks on tabletikarp koos kasutusjuhendiga, on lisatud huvitav žanrimääratlus „kodulootus kahes vaatuses“. See mänguline sõnavalik seostub Rakvere teatri vaimulaadiga. Mitmetähenduslik sõna „kodulootus“ viipab ju kohemaid Juhan Viidingu pealkirjale „Elulootus“. Kuna näidendi tegevustik rullub lahti vanadekodus, muutub mõistetavaks tegelaste lootus pääseda (taas) oma koju, ent samavõrd ka kodu kaotsimineku oht ja seeläbi kodu loost ilmajäämise hingevalu.

Kuna „Gravitatsiooni“ tegevustik rullub lahti vanadekodus, muutub mõistetavaks tegelaste lootus pääseda (taas) oma koju, ent samavõrd ka kodu kaotsimineku oht ja seeläbi kodu loost ilmajäämise hingevalu.

Siim Vahur

Vanadekodu tabab meteoriit – milline vallatu, ehkki arvatavasti juhuslik seos Paul-Eerik Rummo näidendiga „Taevast sajab kõikseaeg kive“, mis omakorda inspireeritud Jaan Krossi romaanist „Taevakivi“. Veebruaris pälvis Rummo näidend Krossi kirjandusauhinna ja emakeelepäeval kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinna – jälle oli põhjust kibedasti kahetseda, et põneval lavastusel lasti VAT-teatri mängukavast enneaegu kaduda.

Tõsi, imelisel jõuluajal vanadekodusse sadanud taevakivi erikaal jääbki saladuseks. See, kuidasmoodi sensatsioonijaht korraks vanadekodu vallutab, sealsete elanike saatusi hoolimatult osatab, aga ka paradoksaalselt muudab, on tõlgendatav mitmeti. On teema tuumaks hoolimatus, näivus ja tühisus, mis meedia mõjuvõimu kaudu meie väikest elukest piirab, valitseb ja muserdab? Niipidi mõeldes on taevakivi tõttu sündinud õnnelikumad saatusepöörded läbinisti illusoorsed. Trassi lavastus toonitab pigem unenäolisust – kõik me ümber luuleks muutub …

Tihke vaimusugulus on „Gravitatsioonil“ suvelavastusega „Maailma otsas“. Neid ühendab helge ja lüüriline helistik. Mõlemas loos elavad nn väikesed inimesed, teevad oma igapäiseid tegemisi ning jagelevad üsna sõbralikke jagelemisi. Naljakad inimesed, meenub Trassi õpetaja Volli Panso. Nood naljakad, siin-seal groteskiteradega vürtsitatud rollid pole lahendatud jantlikus võtmes, aimatavaks saab ja jääb tšehhovlik katkeva pillikeele heli, nii „Maailma otsas“ kui ka „Gravitatsioonis“. Seda salahelinat on teatrisaalis tähtis kuulatada, naerupuhanguis ja ka vakatusis.

Katkeva heli katkematuse eest kannab hoolt taas Trassi püsinäitlejaks kujunenud Arvi Mägi: kummitav mõisahärra Georg von Linden „Viimase öö õiguses“, Kalju „Maailma otsas“, Aadu Hint „Paljasjalgses Deboras“ ja füüsik Arno „Gravitatsioonis“ – igaühel neist on tantsida oma üllatavad elutantsusammud, ükski tegelane pole päris olustikuline, vaid sekka imelikult luuleline. Ainuüksi see, kuidas kõhetu Arno oma füüsiku ametipositsiooni rõhutades ja meenutades iga kord põuest kammi kahmab ja niigi ontlikke halle juukseid silub, annab intelligendi ebakindluse ja vankumatu väärikuse koomilise sulami. Kuis füüsika on Arno kirg, väljendub mitmes säravas tekstipuändis. Koolmeistrikutsumusega Arno gravitatsiooniloeng, abivahendiks ruuduline vakstu, on üks kvintessents-stseene. Riina Vanhaneni viguritujuline ja nostalgiline kujundus hingab lavastusega samas muherütmis: ruuduline ruum kõverdub rõõmuga, kostüümides on iga detail hasartselt läbi mõeldud, üllatusi jagub kummardamistseremooniakski. Muusikalise kujunduse lauluviisides segunevad reipus ja nukrus, refrääniks kõlab „Teele, teele, kurekesed“, kus varjul nii kodulootus kui väljaränne, üksiti meenuvad Tšehhovi „Kolme õe“ Tusenbachi arutlused rändlindudest ja lumesajust.

Lavastuse videokunstnik on Peeter Rästas – ekraaniline väljavaade vanadekodu aknast, lumine allee, mis toob aimatavalt vanasse mõisahoonesse ja viib mitu tegelast sealt ka ära, lisab poeetilisust veelgi. Iseäranis tundelised on kaadrid, kui äraminejad haihtuvad lumevalgusse ja me ei näe neid enam kunagi. See paneb mõtlema, et olgu rännusiht Egiptimaa või Paide, Austraalia või Viljandi, pärale jõuame ikka ja alati … Sinna.

Osatäitjate ansamblis on tore eri vanuses näitlejate lah(k)e kokkuklappimine. Mehed hoiavad lavahelistiku kohmetuvat haprust ja naljakat hõllandust naistest raasike tundetäpsemalt. Naisi on mängus vähem ka, tundsin hirmsasti puudust Ines Arust, ta ainulise absurdinärviga kargusest. Seekord peab Liisa Aibel valdama ja hoidma sedasinast absurdipeenust: Milvina, kes koketsusega pooleks õelutsedes Arnot piirab ja verbaalselt tuuseldab. Väheke välispidiseks Aibeli mutikeseroll kippus vahetevahel jääma. Kuigi Milvi unenäolises mõrsjaliniku laialilaotamises on tragikoomiline salaigatsus ning teise vaatuse pihtimus paotab Milvi salvamiste valusaid tagamaid.

Problemaatiline on ka vanakesi hooldava Teele osalahendus. Silja Miksi mängus domineeris esietendusel kaledama alatooniga grotesk. Teele rolli tuumaks saab peapööritus meteoriidi langemisega kaasnenud meediatähelepanust. Miksi lavaelus võttis selles pihtimuses võimust „Kolme õe“ Natašaga sarnane tonaalsus, kuid tundsin puudust õdede nukramast igatsusehelist, mis tekstis ometigi aimatav. Mulle näib juba mõnda aega, et Rakvere teatri repertuaaris ongi Miksile antud hinnanguknihviga karakterrolle, aga unarusse jäetud tundlikuma hingeilmaga tegelased. See, kui läbimõeldult või vastupidi mõeldakse repertuaariteatris iga näitleja arengule, on aga laiem teema.

Just seetõttu rõõmustab seekord eriliselt Helgi Annast Vilja rollis oma vagusa, peidetud siseilma, soojuse ja taktitundelise headusega, millest vahel kumab läbi plikatirtsutrots. Silma hakkab Annasti koosmäng Volli Käro Raimondiga, neid liidab pastelne helistik, sissepoole naeratav südamlikkus. Mõnus duett, tuline kahju kohe, et Vilja ja Raimond ei jõua muinasjutu õnneliku lõpuni. Ikka taevakivi süüdi!

Vanamehed on laval vaimustavalt omanäolised. Õdusalt üllatab Peeter Rästas: ratastoolis heasüdamlikku naerukest kõhistav Haarald on suisa äratundmatuseni stiilipuhas ümberkehastumine, nii välis- kui ka siseilmas. Rästa teine roll, pealiskaudne ajakirjanik Mauno Kask, ei ole ülekarikeeritud, küllap tänu asjalikule ükskõiksusele mõjub tüüp isegi antipaatsemalt.

Kaks rolli on langenud osaks ka Toomas Suumanile. Tema põhitegelane on akna all kiiktoolis õue vaatav Arkaadi, kelle raadiouudised sedastavad endiseks laskesuusatajaks, mis annab vanahärra liikumisele kahe jalutuskepi toel nukkerkoomilise lisamõõtme. Tähendusküllane on Arkaadi jõululuuletus, Ellen Niidu „Rongisõit“, mis muundub justkui muuseas inimese eluteekonna võrdkujuks. Mägi Arno ja Suumani Arkaadi dialoogi imbub igavikutunnetust. Ilmse lustiga sooritab Suuman teisegi rolli: blonditukaline meelelahutaja, lehviv reisisaatejuht Juhan Kuld kannab oma saate tunnusvärsid ette elegantne paroodilisusega – mis lustiline täispööre Juhan Liivast Juhan Kullaks!

Tarmo Tagametsa reibas Heino oma tantsuvihtumiste ja väsimata tujutõstmise missiooniga näib esmapilgul tiba „Tujurikkuja“ onu Heino šnitiga sell, aga too eelarvamus ei päde. Vanadekodu Heino on joviaalse kaitsekihi all üksiklane, minoorsem tunnetus passib lavastuse meeleoluga. Tagametsa ja Mägi esimese vaatuse kahekõne, mis kandub sujuvalt füüsikast naisterahvasteni, on nõnda vahva, et tahaks kuulama jäädagi. Nende kahe partnerlus on üldse mõnuga nüansseeritud: vaimukas tööjaotus, kuis Heino kunagi ei kuule oma mobiili helisemist, aga Arno alati ütleb talle.

Veenva ja viimistletud, sisima saladusega taadikese loob vanadekodupundi noorim näitleja Madis Mäeorg – Aadu. Väärib hoolikat vaatlemist, kui musikaalselt Aadu söögilaua äärde tatsab, mismoodi pea viltu sõnatult ilmaelu uudistab. Pööraselt naljakas on jõulukuuse latva tähepärja upitamise üritus, pikakasvulise Aaduga sündmuste epitsentris.

Tombergi „Gravitatsioon“ lõpeb üllatusega, mis laval nõnda kenasti ja põhjalikult lahti harutatakse, et aiva lust vaadata – saladuse hoidmise õppetund kõigile latataradele.

Trassi lavastuse finaal kingib kodulootuse, kojujõudmise võimaluse siinsamas, maailma otsas, vanas mõisahoones, kus kõnnime paljajalu taevakividel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming