Silmad pärani kinni

Kolm teistmoodi teatri kogemust

MARITE H. BUTKAITE

Üle vee“, autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Helen Rekkor, autor ja etendaja Liisa Taul, koreograaf Einar Lints. Mängivad Mairi Jõgi, Rauno Kaibiainen ja Sandra Annuste. Esietendus 25. X 2014 Tallinnas Vaba Lava teatrimajas.

Terateatri „Roos ja lumekristall“, lavastaja, dramatiseerija ja helikujundaja Jaanika Juhanson. Mängivad Hedy Haavalaid, Indrek Kaljumäe, Ahti Tomp, Helen Künnap, Julia Kabanova, Katrin Margus ja Merle Koger. Esietendus 31. VIII 2014 Tallinnas Kultuurikatla aias.

Viljandi kultuuriakadeemia ja teatri Must Kast „Pelléas & Mélisande“, autor Maurice Maeterlinck, lavastaja Kaija M. Kalvet, helikujundaja Kaarel Kuusk. Mängivad Liina Leinberg, Laura Niils, Mihkel Kallaste, Rauno Polman, Kaarel Targo ja Kristo Veinberg. Esietendus 12. XI 2014 Tartus Genialistide klubis.

Teater on ruum, kus maagiline latern näitab valgust teistsugustesse maailmadesse. Vahend, mis aitab võtta ette teekondi tundmatusse. Paik, kus räägitakse imelisi lugusid. Piiriala, kus seguneb elu ja väljamõeldis. Teatris kohtuvad vaatajad ja vaadatavad. Üheksal juhul kümnest on vaataja passiivses rollis, ta on keegi, kellele midagi näidatakse. Siiski, üha rohkem jõuab lavale lavastusi, mis nõuavad publikult teist laadi häälestust, irdumist tavapärasest kogemisharjumusest, suuremat aktiivsust.

Lõppenud sügisel õnnestus näha kolme lavastust, mida võib nimetada teistmoodi teatriks ning mis panid mõtlema selle üle, kuidas saab teatrit kogeda. Milles seisneb nende erinevus nn tavalisest teatrist? Vormis, etendajates ning viisis, kuidas seda teatrit kogetakse.

Esimene kogemus. Novembriõhtu Tallinnas. Külm on. Olen jõudnud Vaba Lava teatrimaja juurde, et vaadata lavastust „Üle vee“. Hämaruses juhatavad teed suitsevad õueküünlad, mis viivad ümber maja proovisaali ukseni. Tõenäoliselt on tegemist Eesti ühe esimese täispika varjuteatri vormis tehtud lavastusega.

Inspiratsiooni on ammutatud elust enesest: eelmise sajandi alguses Muhumaal kasvanud naise lood meremehe ametit pidanud onudest on segatud kildudega Johan Pitka mälestusteraamatust. Visuaalse võtme on lavastusele andnud vanad fotod. Kolmel ekraanil ärkavad ellu varjud: etendajatest on saanud siluetid, pisikestest detailidest suured ja paigalolekust kulgemine. Trupp kannab ette kirjavahetuse koju jäänud õe ja merele läinud venna vahel. Seal on igatsust, muresid, rõõme, seiklusi ja lubadusi. Kokku- ja lahkukasvamine koos inimese arengu, kodu ja koduigatsusega. Maailm ja selle avastamine: koju jäänud õde teeb seda raamatukogus käies ja lugedes, vend reisides ja koju kirjutades.

Vari on mitmes kultuuris maagilise tähendusega ja novembrikuises kaamoses mõjub see veel müstilisemalt. Sakilised ääred ekraanidel ja liikuvad siluetid, mis käivad läbi pool maailma, samuti etteloetavad kirjad tekitavad tunde, nagu oldaks kellegi pööningul. Varjud on kui elluärganud mälestused, osa minevikust. Varjud liiguvad ja kulgevad, on üheaegselt realistlikud ja muinasjutulised. Oma olemuselt on see lavastus kulgemine, nagu merelaine, mis vaiksel tasasel merepinnal jõudu kogub ja seejärel taas raugeb, selleks et uuesti tulla. Lavastuse tähtis osa on atmosfäär, mille loovad hämarus, varjud, muusika, liikumine ja november. Nende koostoime teeb minu kui vaataja vastuvõtlikumaks.

Visuaalne pool on täpselt paika lihvitud ning seetõttu saavad väikestest detailidest suured ja allajoonitud. Etenduse jooksul kogeb tunnete skaala peaaegu kõiki emotsioone, jõutakse pisiasjast kõiksuseni: alguses on ekraanidel rakud, päris lõpus aga karge põhjataevas. Nende vahele jääb aga elu ise. Hiljem koju jalutades vaatan sedasama põhjataevast, mis on linnatuledest rikutud, ent siiski aimatav. Mitte nii selge, kui teatrisaalis, aga siiski olemas. Tunnen jahedust ja kulgen kodu poole. Nagu see poiss seal lavastuseski.

Teine kogemus. Novembriõhtu Tartus. Külm on. Genialistide klubi ning Terateatri „Roos ja lumekristall“. Selle aluseks on Indrek Hargla samanimeline lühiromaan, milles taasjutustatakse tuntud taani muinasjutuvestja lumine lugu uuel moel, arvutite ja luuletuste kaudu. Sissejuhatuses tuletab lavastaja Jaanika Juhanson meelde, et etenduse ajal võib julgelt silmad sulgeda ja lubada endale teistmoodi vaatamist kõrvade kaudu: „Roos ja lumekristall“ on lavastus, mis sobib nii vaatamiseks kui ka kuulamiseks. See on vaheaste eelmise ja järgmise kogemuse vahel.

„Roos ja lumekristall“ on kui reaalajas kuuldemäng, mis paneb tööle teistsugused mehhanismid, nii vaatamisel kui ka etendamisel. Iga tegelast tutvustatakse tema kirjeldamise kaudu ja samamoodi tehakse ka lavaga. Kuna oleme harjunud saama suure osa infot nägemismeele kaudu, on kogemus esiti võõristav, kuid ühel hetkel rakendab see kujutlusvõime ning laseb rohkem keskenduda ka lavastuse tekstile. Teksti hulk ja selle laetus võib tavaliselt mõjuda üleliia kirjanduslikult, kuid Terateatri esituses on see kõik orgaaniline – tuleb kuulata sõna ja lubada sellel kohale jõuda.

Lavastuses on ka väikesed liikumisnumbrid ja kui poleks teadnud, et tegemist on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu teatriringi baasil loodud teatri näitlejatega, poleks misanstseene ja liikumist jälgides pakkunudki, et laval olijad tajuvad maailma teistmoodi, peamiselt kuulmismeele kaudu. Ka minul kui vaatajal aitas keskendumine inimhäälele, helidele, muusikale ja sõnadele saada korraks aimu, kuidas veel on võimalik maailma tajuda.

Kolmas kogemus. Novembriõhtu, ikka Tartus. Ikka on külm, ikka Genialistide klubi. Seekord on laval „Pelléas & Mélisande“, Viljandi kultuuriakadeemia X lennu teatritudengi Kaija M. Kalveti ja teatri Must Kast lavastus. Belgia sümbolisti tekst armastusest nõuab silmade sulgemist, selleks et paremini näha, kogeda, tajuda, tunda. See on üheaegselt kummastav ja hirmuäratav, sest saali sisenedes tuleb end usaldada sõna otseses mõttes teiste inimeste kätesse: igale vaatajale antakse silmaklapid. Harjumuspärane keskkond muutub teistsuguseks ja aju on segaduses. Ka siin võtab lavastaja enne etendust sõna ja hoiatab keha võimalike reaktsioonide eest (iiveldus, tasakaaluhäired, südamekloppimine, peapööritus) ning tuletab meelde, et kui rahulikuks jääda ja sügavalt hingata, mööduvad need peagi. Nii ka on.

Siingi on sõnal suur osakaal. Eriti arvestades distantsi teksti kirjutamise ajaga ja konventsioonide muutumisega, mis nõuab tänapäeva inimestelt teist laadi lähenemist. Lisanduvad muud tegurid ja tulemuseks on see, et etendus on tajutav kogu kehaga – see ongi vahest põhiline. Oma osa saavad kõrvad, nina, nahk ja nn kuues meel. Kui üks meel eemaldada, teravnevad teised. Ühel hetkel muutub tajutavaks õhu liikumine, mille on põhjustanud mööduv näitleja. Kuulda on kleidisaba kahinat ja kõlksuvat mõõka. Saab nuusutada läppunud koopaõhku ja tunda ninasõõrmetes spetsiifilist mädamunaaroomi. Häälte ja intonatsioonide kaudu on võimalik eristada tegelasterohket seltskonda ja taustahääled maalivad kujutlusvõime abiga toimuvast tervikpildi. Sisendid eri meeltele ajavad üheaegselt segadusse ja tekitavad põnevust.

Korraks saab uudishimu minus võitu ja piilun klappide tagant seda, mis tegelikult toimub. Silme ees avaneb hämar lava ja meeldiva üllatusena avastan, et näitlejad on täiskostüümis. Allahindluseta täismäng, mis sellest, et kinnistele silmadele ja kujutlusvõimele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar