Pildil püsijad

Andres Noormetsa on huvitanud kaamosliku novembrimeeleolu ning lusti ja lillepeo vaheldumine.

MADLI PESTI

Vanemuise „Pildilt kukkujad“, autor Tiina Laanem, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Noormets, valguskujundajad Andres Noormets ja Jaanus Moor. Mängivad Maria Soomets, Merle Jääger, Aivar Tommingas ja Helgur Rosenthal. Esietendus 21. XI Sadamateatris.

Elus pettunud ema (Merle Jääger) ja hoolitsev peresõber Bruno (Aivar Tommingas).

Elus pettunud ema (Merle Jääger) ja hoolitsev peresõber Bruno (Aivar Tommingas).

Tõnis Järs

Andres Noormets on lavastanud Tiina Laanemi näidendi „Pildilt kukkujad“ nii, et selle pealkiri võiks olla „Pildil püsijad“. Laanemi elulähedane ja eluline näidend on ühe justkui igaühele tuttava perekonna lugu. Elus pettunud ema (Merle Jääger), täiskasvanud, omavahel võõraks jäänud lapsed Ines ja Paul (Maria Soomets ja Helgur Rosenthal) ning rõõmuhetki pakkuv hoolitsev peresõber Bruno (Aivar Tommingas).

Minu lugemismälus on Laanemi näidend nukratoonilisem, isegi masendavam, kui see nüüd Sadamateatri lavalt kostab. Lugesin luhtunud unistustest ja eluvalikutest: tegemata jäänud tegudest, tundmata jäänud tunnetest, tunnistamata jäänud vigadest. Laanem uurib, õigemini vaatleb tänapäeva inimest. Inimesi, kes ei tunne päriselt isegi oma perekonnaliikmeid. Inimesi, kes omavahel ei räägi. Mööda elatud eludest, olukordadest ja probleemidest, mis on üle elatud, aga mitte läbi elatud. Näidend on hästi lihtne ja selge, lihtsustav, arginegi. Lihtsakoeline, liiga tuttav, igapäevane. Lavastus on teistmoodi, aga ka hästi lihtne ja selge ning küllap seetõttu Vanemuise repertuaaripilti hästi vajalik.

Noormets on ennegi lavastanud Laanemi näidendi: 2012. aastal Endlas etendunud „Nähtamatu maja“ oli samuti perekonnalugu, kuid selle üldistusaste minu hinnangul suurem. Lavastuslikult meenub „Nähtamatu maja“ omapärane helikujundus: asjade võimendatud helid tõstsid tegevuse argitasandilt veidi suuremale ajaloolisele üldistusastmele. Seekord on Laanemi näidend olnud lavastajale liiga kerge proovikivi, ehkki lavastus on muidugi ootuspäraselt kõrgel tasemel ja noormetsalikult positiivse sõnumiga.

Perekond. Sadamateatri laval näeme sümbioosis toimivat truppi. Tänavu tundub olevat Aivar Tomminga aasta: koduteater pakub võimalusterohkeid rolle ja näitleja võtab neist ka maksimumi. Alles tegi Tommingas jõulise peaosa Uku Uusbergi „Ürituses“ ning poolteist kuud hiljem astub ta „Pildilt kukkujates“ üles helge kujuna, kes soovib puhuda uut elu sisse depressiooni langenud endisele sümpaatiale Emmyle (Merle Jääger). Nii Tommingas kui ka Jääger teevad mõlemad mõnusad rollid. Sümpaatset kuju huvitavaks mängida pole vist kõige lihtsam, aga Tommingas suudab taas üllatada oma nüansirikkuse ja täpse detailitajuga. Tema Bruno, endine õppejõud, on veidi kohtlane, kui ta sahmerdab oma uues ametis kohvimüüjana. Uuest asjast vaimustununa mõjub Tomminga Bruno siiralt. Samuti soovib ta kõigest hingest tuua Emmy päevadesse veidi päikest ja pakkuda põnevaid ühistegemisi. Vahvalt on lavastaja seekord ära kasutanud Tomminga kitarrimängu- ja laulusarmi.

Näidendit lugedes ei tulnud küll silme ette selline kuju nagu Emmy Jäägri esituses – ootustele mittevastamine on igati hea. Paberil tundus see kuju kuidagi üheplaaniliselt masendav ja kiuslik. Selliseid on meil igas suguvõsas: millegagi pole ta rahul, miski talle ei kõlba, millestki ta ei huvitu ning midagi teha ka ei taha. Jäägri tõlgendus on nüansirikas, iga hetke on põnev jälgida. Kord on ta natuke kiuslik ja torssis, siis aga jälle hooliv ja sõbralik. Jäägri Emmy on näidendi ja lavastuse kese: tema kaudu algab ja kandub edasi luhtunud unistuste ja tegemata jäänud tegude teema. Südamepuistamise hetkel saame teada, et Emmy unistas hoopis teistsugusest elust ning tal on valus vaadata, kui ka poja unistused on luhtumas ja usk endasse kadunud. Ka misanstseeniliselt on Emmy ikka keskmes: istub seal oma suurel diivanil, käte, jalgade ja karguga oma elu selles väikeses korteris juhtides. Tomminga Bruno ja Jäägri Emmy moodustavad harmoonilise paari: mõlema abikaasad on lahkunud ja nüüd saavad nad pakkuda teineteisele mõnusat tuge.

Maria Soometsa Ines on üpriski frustreerunud pereema, kes püüab anda kõikidel rinnetel maksimumi: olla suurepärane abikaasa hoolimatule mehele, ülehoolitsev ema oma lastele ja saada hakkama ka tööl. Olla suurepärane inimene ununeb selle taustal muidugi ära. Soomets on rollis veenev, kuid mind kummitab tähelepanek, et talle pole Vanemuises juba ammu (kui üldse) jagunud lavastust vedavat peaosa. Temas on rohkem peidus.

Vabakutselisena teeb „Pildilt kukkujate“ trupis kaasa viimasel ajal eelkõige Tartu Uues teatris tähelepanuväärseid rolle teinud Helgur Rosenthal (Vanemuises saab teda näha ka „Meistris ja Margaritas“). Rosenthali Paul on luhtunud unistustega fotograaf, närviline, emast ja õest võõrandunud. Just Paul toob Emmy väiksesse korterisse mõneti ülepaisutatuna mõjuva karjumise. Frustratsiooni oleks ehk saanud peenemalt välja mängida.

Akvaarium või teler. Loost enam huvitab mind Andres Noormetsa Sadamateatrisse loodud ruum ja selle mõju publikule. Noormetsa ruumikujundused on Eesti repertuaariteatrite ühed põnevamad. Tal on võime ruum mängu võtta ja oma ruumiotsingutes on ta järjepidev. Tema ruumikujundused on alati minimalistlikud, kontseptuaalselt täpselt läbi mõeldud ja põhjendatud. Tekst ja näitlejatöö ei seisa kuidagi ruumist eraldi, seetõttu ei saa enamasti keegi teine tema lavastuste ruumi kujundada.

Varasematest Noormetsa pakutud ruumielamustest on kustumatu mälestusena meeles Endla Küüni loodud Tšehhovi „Kajaka“ kilemaailm (koostöös arhitekti Veronika Valguga, 2007): mänguruumi ümber paisus kilesein, „Kajaka“ maailm oli kui mulli sees. Noormetsale meeldib mängida publiku asetusega ning seeläbi teravdada ja muuta vaatajate tavapärast taju. Näiteks Esko Salervo karmi ajaloolist sõjalugu „Vaikus“ (Endla, 2013) jälgis publik kõrgemalt poodiumilt, mis mõjus, justkui vaataksime teadjamalt, tänapäevaselt positsioonilt ajaloole tagasi. Või Sadamateatri „go neo und romantix“ (2015), kus publik oli samuti asetatud kõrgemale, lausa neljale küljele. Mänguruumi keskel toimetavaid näitlejaid uuris publik kui putukate elu valgel lavaruudul. Sellise ruumikontseptsiooniga ning erilise valgus- ja helikujunduse abil tekitati tunne, et publik oli kogu ruumist hõlmatud.

Noormets armastab õhulisi, minimalistlikke kujundusi. Rakvere teatri „Tuulte pöörises“ (2010), „3 ões“ (2015) ja Vanemuise „Deemonites“ (2015) on kasutusel madalad lavapoodiumid, mis tõstavad esile teatraalse situatsiooni. Märksõnaks varjamatus. Näitlejad on avali poodiumi peal, pole kulisse ega suuremaid dekoratsioone, mille taha varjuda. Minimalismiga paistis silma Endla Küüni lavastuste seeria: „Algus“ (2010), „Lõpp“ (2011), „Mandel ja merihobu“ (2014). Neis kujundustes võib olla realistlikke elemente (voodi, laud, vaip), kuid neid ei mängita argiseks.

Samalaadne strateegia ilmneb ka „Pildilt kukkujates“. Laval näeme esmapilgul tavalist paneelmaja elutuba: laud, diivan, madal sektsioonkapp. Kohe kargab silma intensiivne suurte roosade roosidega tapeet. Diivan on kaetud sama riidega. Ahaa, tegemist ei ole realismi, vaid kujundiga. Või olete näinud, et kellelgi on kodus seinaga sama värvi diivan? Asi sellega aga ei piirdu: etenduse lõpuks hakkavad tasapisi kõikide tegelaste selga ilmuma tapeedi ja diivaniga sama mustriga riided: ühel on seljas jope, teisel pintsak, vest või püksid (kostüümikunstnik Maarja Noormets). Muidugi kujund! Lavastuse sõnum on „Davaite žit družno!“. Perekondlikud erimeelsused ja lahtiharutamata teemad on ületatud ja ühine keel (ehk kostüüm) on leitud.

See pole aga veel kõik. Paneelmaja elutuba on tõstetud Sadamateatri põranda kohale justkui akvaarium ja seal sündiv perekonnadraama on kui akvaariumi­kalade seiklus veetaimede vahel. Muidugi võib seda tõstetud kuubikut näha ka telerina, mida eestlane väidetavalt keskmiselt neli tundi päevas vaatab – seekord siis üks eriti kodune teatriskäik. Roosaroosilise servaga teatri-teleris rullub lahti argipäeva seriaal. Igapäevaseebi igavust aitab vältida kujunduse poeetilisus (valguskujundusega luuakse lavakuubiku ümber müstiline atmosfäär) ja näitlejate nüansipeen mäng. Andres Noormetsale omast kaubamärki, isikupärast muusikat ja helikujundust oli seekord eriti minimalistlikult kasutatud peamiselt nukra või helge meeleolu loomiseks.

Noormetsa on Laanemi näidendis huvitanud kaamosliku novembrimeeleolu ning lusti ja lillepeo vaheldumine. Ta on näidendist üles otsinud vastandlikud tunded ning soovinud kogu hingest näidata lootusetutes olukordades lootusekiirt ja liigutavat helgust. Tegelased tema lavastuses ei kuku sellelt kolmemõõtmeliselt teleripildilt kuhugi. Kui tundub, et figuurid pildil võivad vaikselt voolama hakata, siis tirib lavastaja optimism need kujud pildile sirgelt ja rõõmsalt rivvi tagasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming