Piiblitund Ristikiviga

RIINA ORUAAS

Emajõe Suveteatri „Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee“, autor Karl Ristikivi, dramatiseerija Loone Ots, lavastaja Andres Dvinjaninov, idee autor ja näitejuht Heiti Pakk, lavakujundaja Silver Vahtre, kostüümikunstnik Maarja Meeru, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Guido Kangur (Eesti Draamateater), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Külliki Saldre (Vanemuine), Karin Tammaru (Endla), Ingrid Isotamm, Riho Kütsar (Vanemuine), Margus Jaanovits (Vanemuine), Märt Koik (Must Kast) jt.

Esietendus 9. VI Tartu Jaani kirikus.

Autori (Guido Kangur) dialoogid tegelastega lähtuvad romaanist ja aitavad Ristikivi isiku ja tema romaani vahele seoseid luua.

Autori (Guido Kangur) dialoogid tegelastega lähtuvad romaanist ja aitavad Ristikivi isiku ja tema romaani vahele seoseid luua.

Lauri Kulpsoo

Emajõe Suveteater mängis suve esimesel poolel Loone Otsa dramatiseeringut Karl Ristikivi romaani „Mõrsjalinik“ ja tema päevaraamatu ainetel, „Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee“. Tartu Jaani kirik kui tegutsev pühakoda annab Siena Püha Katariina (Caterina Benincasa) elust jutustavale lavastusele tugeva religioosse konteksti. Kuna lavastusse on ühe tegelasena sisse toodud romaani autor Karl Ristikivi, peab lähemalt vaatlema algmaterjali ja dramatiseeringu suhteid. Romaani ja lavastuse võrdlemisel saab selgeks, et tegu on tõesti dramatiseeringuga, uut omateksti on „Katarina mõrsjaliniku“ originaalnäidendiks nimetamiseks liiga napilt. Ots järgib ka üldjoontes romaani sündmustiku kronoloogiat, „Birkenruh’ episoodi“ mitme autori tekstide lõikumisel tekkinud uue põiminguga võrreldavat intertekstuaalset mängu romaani ja päevaraamatu vahel kindlasti ei tekkinud.

Lavastuses domineeris selgelt romaani sündmustik, millele oli lisatud Ristikivi päevaraamatust romaani kirjutamisprotsessi avavaid mõtteid. Kohati astus Ristikivi Autori tegelase nime all Sienas toimuvasse tegevusse, kohtudes Katarinaga romaani tegelaste suu kaudu. „Mõrsjaliniku“ sündmustikku on tublisti vähendatud, pealiiniks on tõstetud Katarina (Marika Barabanštsikova), tema ema Lapa (Küllikki Saldre), vanematest õdedest noorima, Bonaventura (Karin Tammaru) ning õemehe ja hilisema Katarina peigmehe Niccola Giannelli (Margus Jaanovits) suhteliinid. Teises pooles antakse ülevaade Katarina tegudest dominikaani ordu liikmena, tõusust poliitilises ja kiriklikus elus ning kohtumisest paavstiga. Dvinjaninovi lavastus oli teostatud lakoonilises laadis, Jaani kiriku ruumi oli muudetud vaid vähesel ja vajalikul määral, mis andis loole piisavalt avarust. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus on hea näide kaasaegsest religioossest helikeelest. Loodud heli- ja valguskujunduse atmosfäär oli diskreetne ja samas sakraalne.

Katarina elukäik oligi lavastuse kõige köitvam osa, tegevust ja loo kirjutamist kommenteeriv Autor (Guido Kangur) aitas üht-teist selgitada. Lavastuse raamiks oli valitud kahe eri ajastutel elanud inimese kohtumine, neid ühendavaks kogemuseks on väidetavalt pagulus, isamaatus – kirjutas ju Ristikivi teose paguluses viibides ning Katarina ei tundnud end maises elus kuigi kodus. Traagelniidid Katarina loo ja Ristikivi kodutuse-tunde ning paguluse vahel jäid lavastuses siiski deklaratiivsele tasandile. Ei päästnud seda ka Ristkivi „Arkaadia teel“ ettelugemine, mille isamaatuse-motiiv on saanud üheks paguluse sümboliks. Ristikivi loomingus ilmnevat kodutuse ja üksilduse tunde tugevalt ja peamiselt vaid pagulusega seostamist on Cornelius Hasselblatt juba kritiseerinud kui stereotüüpset arusaamatust*. Guido Kanguri roll Autorina oli pigem soojalt nukrameelne, mis aitas põhitegevuse askeetlikku meeleolu tasakaalustada, selmet seda võimendada.

Tervikuna on „Katarina mõrsjalinik“ tüüpiline hagiograafiline jutustus pühast neitsist, maisest maailmast ära pöördumisest ning hilisemast ravitseja- ja lepitajatööst. Esiplaanile on tõstetud Katarina erandlik käitumine: oma aja noore naise saatusest keeldumine, mida märgib ka õe abiellumisest saadud trauma. Romaanis küllaltki episoodiline õde Bonaventura on lavastuses saanud oluliselt suurema osakaalu, teisi Katarinat ümbritsenud tegelasi on vähendatud ja koondatud. Mõrsjaliniku kujund mängitakse seeläbi kahekordselt välja, nii vaimulikult kui ilmalikult. Barabanštsikova oli Katarinana tasakaalukas ja süvenenud, kuid tegevuse edasiviijaks oli eelkõige Küllikki Saldre tema kangekaelselt maise ema Lapa rollis. Kõrvalosades oli intensiivne Ingrid Isotamm, tema mängitud tertsiaari õe Andrea surm tõi kõige tugevamalt sisse katoliikliku hinge ja keha dualismi. Stseen oli niivõrd pingeline, et seda võiks nimetada lavastuse haripunktiks. Naisnäitlejad kandsidki lavastuse tõsisemaid teemasid, kesksed rollid oldi mängitud pieteeditundega ning teoloogilises mõttes usutavalt. Koomikat tõid sisse meesosatäitjad, kellest Musta Kasti näitleja Märt Koik suutis oma kõrvalrollides ühendada religioosse tõsiduse ja võõritava huumori. Piiblitunnilikku armsust lisasid etenduse alguses ja lõpus osalevad lapsed, kellest väikese Katarina osa mänginud Annabel Rootsmaa võlus publiku hetkega.

Üldiselt kulges lavastus südamlikus tõsimeelsuses, kuni teise vaatuse kohtumised erinevate härrade ja kiriku­isadega selle katkestasid. Riho Kütsar ja Margus Jaanovits näitasid aadlikke ning õpetatud munki ja kirikuisasid veidrikena, keda Katarina kasinusele ja aususele pidi manitsema. Ühtlasi libiseti üle 14. sajandi Itaalia poliitilistest segadustest, taustasündmused anti edasi vaid punktiirselt ja üksteise järel ilmuvate kirikutegelaste intriigitsemine jäi segaseks. Kõige kummalisem oli aga kiirkäigul mängitud kohtumine paavstiga, mis on ka romaani kulminatsioon. Siena Katarina üheks missiooniks oli ju paavsti Avignonist tagasi Rooma kutsumine. Gregorius XI rolli asus mängima seni Autori rollis püsinud Kangur. Jääb segaseks, kas Autorile (st lavastuse fiktsionaalsele Ristikivile) anti paavsti roll või vahetabki Kangur oma osa. Ebalev ja koomiline rollivahetus ei täitnud kuidagi romaanis olnud ilmutusliku lõpplahenduse ülesannet. Viimane kohtumine oli ebausutav just võrreldes varasemate stseenidega, kus Autori dialoogid tegelastega lähtuvad romaanist ja aitavad Ristikivi isiku ja tema romaani vahele seoseid luua.

Lavastus esitab Ristikivi romaanist seega kõige lihtsakoelisema süžee, ulatumata romaani sügavusteni. Katarina müstilisi kogemusi on Ristikivi kirjeldanud sügavalt kehalistena, samas kui Katarina vaimusilmas aset leidvale saab ligi vaid fragmentaarselt, sageli teiste tegelaste vahendatud kirjelduste kaudu. Lavastuse mängulaad oli rohkem hillitsetud, Katarina ekstaatilisi usukogemusi oli kujutatud vähe, lugu jäi vaga neitsi kannatusloo tasandile. Kaduma on läinud ka romaani Katarina ilmutuste kaudu rütmistatud süvastruktuur ning lugu jutustavate tunnistajate mitmehäälne pihtimuslikkus, ehkki vastavaid tekstikohti on dramatiseeringus kasutatud.

Katoliiklik teema ja kirik mängukohana on ilmselt võimendanud trupi jaoks loo hardust ja tõsimeelsust ning säästnud „Mõrsjaliniku“ Otsa näidenditele pahatihti omasest labasusest. Lavastuse kavalehel ja eeltutvustustes oli kokku lubatud läbi mängida terve hulk kaalukaid teemasid, mis lõpptulemuses pole Ristikivi dramatiseerides piisavalt täpselt läbi mõeldud. Põhiprobleemid ongi dramatiseeringus, mille nõrkuse tõttu jäi etendus venima ning muutus sentimentaalseks. „Katarina mõrsjalinik“ oli sümpaatne, ehkki lihtsakoeliselt lahendatud pühakuloo etendamine, mis sobib hariva piiblitunnina tõsisemat suveteatrit otsivale publikule.

* Cornelius Hasselblatt, Karl Ristikivi isamaatus kui arusaamatus. Sirp, 18.10.2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar