Ostrovski, Chaplin ja Boriss Pavlovitš

Tallinna „Kuldse maski“ puhul on alati olnud heas tasakaalus traditsioon ja novaatorlus, lai joon ja intiimsus.

MARIS JOHANNES

Venemaa teatri paremikku tutvustav festival „Kuldne mask“ 12. – 20. X Tallinnas.

„Hiline armastus“. Brežnevi kulmudega vananev peretütar (Maria Smolnikova) kosib rahahädas elukunstnikku (Aleksandr Kuznetsov).

„Hiline armastus“. Brežnevi kulmudega vananev peretütar (Maria Smolnikova) kosib rahahädas elukunstnikku (Aleksandr Kuznetsov).

Pressifoto

Igal sügisel, nüüd juba üheteistkümnendat aastat järjest, näeme Eesti lavadel Venemaa parimaid lavastusi. Selle ajaga on jõudnud kujuneda festivalile oma publik ja ootushorisont. Tallinna „Kuldse maski“ puhul on alati olnud heas tasakaalus traditsioon ja novaatorlus, lai joon ja intiimsus. Eesti venekeelne vaataja otsib kokkusaamist jumaldatud näitlejatega, eesti vaataja hindab rohkem lavastuse tervikut ja lavastaja ideed. Olulisem kõigest on, et teater oleks elus ning seal räägitaks meiega meie keeles ja tänasest päevast. „Kuldse maski“ lavastused ei ole eesti vaatajale võõrkeelsed, seda isegi siis, kui vaataja vene keelt ei valda.

Ostrovski – vene commedia dell’arte. Moskva lavastaja Dima Krõmov on esitanud oma retrospektiivi Tallinna Linnateatri festivalil „Talveöö unenägu“, tema tudengid avasid oma lavastusega mullu septembris meie Vaba Lava. Tänavu sügisel on Tallinna „Kuldsele maskile“ oodata Krõmovi uut tööd, mis esietendus 2015. aasta kevadel ja on tehtud Aleksandr Ostrovski näidendi „Hiline armastus“ põhjal. Autorit tähistab O-i, Ostrovski nime algus- ja lõputäht, mida Krõmov kasutas oma lavastajamärkmetes ja sealt on see jõudnud ka teatriafišile. See on Krõmovi esimene Ostrovski. Tegu on vähe tuntud näidendiga. Eestis mängiti seda viimati 1950. aastatel, venelastel on küll film Innokenti Smoktunovskiga peaosas, aga ikkagi ei tunta seda materjali nii hästi, kui Ostrovski teisi näidendeid nagu „Kaasavaratu“ või „Hundid ja lambad“.

Istume „Hilise armastuse“ vaheajal Dima Krõmovi kabinetis. Olen lustinud terve esimese vaatuse ja lavastuse rolliüllatustest sündinud rõõmus O-i!-emotsioon tahab lavastajale väljaelamist. Tolmune ja kivistunud Ostrovski on teinud Krõmovi käe all läbi tõelise metamorfoosi. Näidendi struktuuri pole puututud, tekstis on tehtud kärpeid. Dima Krõmov: „Inimesed on tolmused, mitte kirjanik. Ostrovskit on aastaid tehtud ühtemoodi. Ega siis Meierhold tõmmanud asjata tegelastele rohelisi parukaid pähe. Ostrovski on väärt teatriautor. Ta on loonud omalaadse teatrikeele, mis meenutab nukuteatrit. Tema tegelaskujud on pärit justkui commedia dell’arte stiilist – selline vene commedia dell’arte. Need persoonid rändavad ühest näidendist teise: kaupmees, tütar, peigmees, teenija. Ja süžeed on venelikud: hirmsad, lootusetud. Selles on teatraalset šampanjahõngu. Lootusetus ja nali koos teatraalse šampanjakihinaga teeb asja huvitavaks.“

Moskva Draamakunstikooli lavastuses satume igavese remondi keerisesse. Paralleel tänapäevaga on ilmne, aga lavastaja sõnadega seda ei seleta – kes saab aru, see saab. Dima Krõmov: „Selline maja ja naine, kelle juures see kõik toimub, ning milline haledus. Kommunaalkorter, hirmus ja vaene, prussakatega. Kuidas seda teatris teha? Võib luua realistliku pildi, aga see on igav, viib juba tuttava Ostrovskini. Aga selle võib ka teatraliseerida. Ostrovski puhul on tegu väga teatraalse isikuga. Ta loob kogu selle jubeduse teatri vahenditega, mängu kaudu. Suur mäng viibki commedia dell’arte’ni. Teater on mäng. See mängutoos koos tegelastega ei ole Ostrovskil sugugi igav välja kukkunud.“

Krõmovi lavastuses mängivad naised mehi ja mehed naisi. Tudengid näitlevad ja lavastaja võtab koolitunde. Ka nii võib seda O-i „Hilist armastust“ esitleda. Tegu on GITISe tudengite lõputööga, ainult Maria Smolnikova on Krõmovi trupist. Elevust tekitab seegi, et ühe noormehega sellest tudengite pundist saab vestelda ladusas eesti keeles – tema on Maardust pärit Andrei Mihhaljov. Dima Krõmov: „Midagi tuleb tudengitega kergemalt, midagi raskemalt. Keerulisemaks teeb asja see, et neil ei ole veel oskuskeel välja kujunenud. Oma näitlejatega see meil on. Aga see takistus teeb asja ka huvitavamaks. Tuleb keel uuesti luua, mitte kasutada seda, mis olemas. Eelis on nende noorus. Grandioosne eelis – noor näitleja kiirgab laval energiat palju tugevamini, kui vana ja kogenud. Laval on groteski ja realismi segu, kus realism on seesmine ja grotesk väline. Seegi on seotud teatrikeelega. Minu teatrikeele kohaselt on vaja luua kõnemaneeriga lavastuse stiil. Ka sellesse tuli panustada. Kuidas doseerida, et tegelased toimetaksid selliste imelike nukkudena. Seejuures on kõik mõõdetud välja psühholoogilise täpsusega. Kutsusin GITISest kaks väärt õpetajat, Nataša ja Gennadi Nazarovi. Nad õpetavad näitlejameisterlikkust, tunnevad suurepäraselt Stanislavski süsteemi. Näitlejad jumaldavad neid. Olen olnud mõnes nende tunnis, mulle seal väga meeldis. Otsustasin nad lavastusprotsessi kaasa kutsuda ja neilt ka ise õppida. Nad käisid meie proovides, see oli väga huvitav. Võrdlesin seda, mida ise teen ja kuidas nemad seda seletavad. Õppisin palju ka ise. Kannatust kõigepealt. Naljakas, aga see on terve teadus. Nii on lavastuse iga hetk läbi töötatud, iga intonatsioon, iga pööre. Lõpuks tuli aga anda kõigele ere lihv.“

Mis laulu sa laulad, kui maailm kokku variseb … Kui vaadata „Kuldse maski“ 2015. aasta laureaate, siis võib öelda, et pidu oli Peterburi teatri tänavas: sõnateatri parima suurvormi Kuldne Mask läks Lev Dodini lavastatud „Kirsi­aiale“, parim lavastaja oli Juri Butussov „Kolme õega“. Mõlemad Peterburi lavastajad on näidanud oma töid ka „Kuldse maski“ Eesti külalisetendustel. Vene noorte kultuslavastaja Butussov tuleb ka seekord Tallinna, küll Turgenevi, mitte Tšehhoviga.

Samuti näeme Tallinnas Kuldse Maskiga auhinnatud muusikali „Chaplin“, mis esietendus Peterburi muusikalises komöödiateatris 2013. aasta septembris. Muusika, libreto, lavastaja ja kunstnikud on kõik Broadwaylt. Lavastus pärjati tänavu kevadel parima muusikali Kuldse Maskiga. Parimateks näitlejateks muusikali- ja operetižanris kuulutati lavastuse kaks peaosalist: Jevgeni Zaitsev Chap­linina ja Maria Lagatskaja-Zimina ajakirjanik Hedda Hopperi rollis. Intervjueerisin kevadtalvel Peterburis „Chaplini“ lavastuse muusikajuhti Juri Krõlovi ja naispeaosalist Maria Lagatskaja-Ziminat.

Maria Lagatskaja-Zimina: „Lavastus algab Chaplini noorusega ja jõuab vanaduseni välja. Tähenduslike katkenditena on näidatud kogu tema elulugu ning kõik see on seotud vastava aja filmidega. Vaataja võiks mäletada, mis filme Chaplin on teinud, millised on tema kuulsamad rollid, tema hulkurikuju.“

Juri Krõlov: „Enne tööle asumist oli suur casting, koos lavastustrupi ja lavastaja Warren Carlyle’iga vaatasime osatäitjate kandidaate igast Venemaa otsas. Neid oli üle kuuesaja, kolm kuud otsisime. Asi kiskus kriitiliseks, ei olnud õiget Chaplinit. Ei saa võtta suvalist head näitlejat, ta peab olema ka Chaplini moodi. Siis tuli Jevgeni Zaitsev, väga andekas näitleja – väike grimm peale ja väline sarnasus oli olemas. Näitleja peab oskama selles rollis sõita rulluiskudega, käima köiel. Meie näitleja õppis selle lavastuse tarbeks selgeks viiulimängu – see oli lavastaja nõudmine. Kõik peab olema ehe. Chaplinit juba järele ei tee, sellist ülesannet ei saa näitlejale anda. Saab aga mängida suurt teemat.“

Maria Lagatskaja-Zimina: „Minu roll on mängida „armastusväärset“ kollast ajakirjanikku, kes imbub kuulsuste sekka. Kõmuajakirjanik Hedda Hopper oli ka tegelikult olemas, tegu oli kehva näitlejaga. Tema sallimatus edukate näitlejate vastu on selles kontekstis arusaadav.“

Juri Krõlov: „Ameeriklased tulid valmis lavastusega, aga see kohandati vene teatrile. Töö oli väga täpne ja ladus, iga proov oli nagu kellavärk. Lavastaja ise hoidis kogu aeg tempot ja rütmi. Väga ratsionaalselt töötavad. Meil proovis on kõik kobaras koos, ka orkester on kohal. Pakkusin välja, et lavaproove teeme koos orkestriga. Ameeriklased ei olnud nõus, see on ju väga kallis, töötama peab ratsionaalselt. Venemaal ei ole see alati nii.“

Maria Lagatskaja-Zimina: „Vaatasime videolt ka Ameerika lavastust. Juba esimeses proovis ütles Warren Carlyle: „Nägite ja nüüd unustage. Mängige nii, nagu käsib teie vene hing. Lavastan selle ameerika loo vene lavale“. Lavastaja kiitis meid tihti, ta tunnistas, et vene näitlejal on õnnestunud avada Chaplini olemus eredamalt ja sügavamalt, sest vene näitlejakool on emotsionaalsem.“

Juri Krõlov: „Mulle tundub, et vene näitlejad on plahvatuslikumad. Ameeriklased on rahulikumad, tasakaalukamad, neil on kõik läbi mõeldud. Plahvatuseks tuleb neid provotseerida.“

Maria Lagatskaja-Zimina: „Loominguliste inimestena oleme oma elukutsest väga sõltuvad. Ilma selleta sureme. Füüsilises mõttes hävime. Meile on lava vaja, tahame olla seal nõutud. Chaplin elas selle kõik üle, läks läbi tule, vee ja vasktorude. Ta pidas ennast jumalaks, geeniuseks, lausa jumalast suuremaks. Elu pani ta paika. Elu lõpus tajub ta maailma hoopis teisiti. Eluväärtused muutuvad. Chaplin oli väga sügav inimene. Kõik, mis tundub kerge, tuleb suure tööga. Kõik geniaalne ongi lihtne. Näiliselt lihtne, aga eks proovi järele teha tema kõnnakut. Meie lavastus annab põhjuse mõelda, kui kõrgele ollakse tõusnud täna ja mis võib juhtuda homme. Millistesse kõrgustesse oli tõusnud Chaplin, kuigi ta oli maalt välja aetud! Igal meist võib tulla elus ette olukordi, kui jäädakse tööta, elatusvahenditeta, kuulsusest ilma. Elada tuleb seda võimalust teadvustades, mitte karta, aga arvestada, et midagi sellist võib juhtuda. Karta pole vaja, tuleb elada täie jõuga – Chaplin elas nii.“

Juri Krõlov: „Igal inimesel on oma päikeseline pool ja varjuküljed. Meie räägime suurest kunstnikust, sellest, milline on tema pärand. Minu lapsed ja lapselapsed, hoopis teisest põlvkonnast, vaatavad suure rõõmuga Chaplini filme.“

Maria Lagatskaja-Zimina: „Tal oli palju naisi, vägev edulugu, palju lapsi. Elu lõpus saab ta aru, et õnn on elada koos armastatud inimesega. Õnn on elada koos naisega, kes sind armastab ja sinust aru saab. Sa ei ole talle showman ja rikkur, kes võib sind kindlustada hea-paremaga. Just armastus on kõige tähtsam – see on lavastuse mõte. Tuleb osata armastada elu ja inimesi, tuleb elada inimlikku elu jumala seaduste järgi. Lavastuses kordame kõik aeg-ajalt fraasi „Mis laulu sa laulad, kui maailm kokku variseb“. Selle fraasiga lavastus ka lõpeb, see on lavastuse juhtmotiiv.“

Läti mehe vanglapäevik. „Kuldse maski“ Tallinna festivalidel on ikka korraldatud loomingulisi õhtuid, lavastuste arutelusid. Vene emotsionaalsus on rõõmsalt ootamatu meie vaoshoitud ja kinniste inimeste maal. Inimlikud suhted toimivad aga ka olukorras, kui riigid omavahel rääkida ei saa. Ent tähtsam kõigest: meil on võimalik kokku saada just nende kõige sisukamate ja professionaalsematega Venemaa teatritegijate seast.

Üks lavastus „Kuldse maski“ kõrvalprogrammis, mis lausa kutsub arutama, on „Vjatlag“, mis tehtud teater.doci ja Boriss Pavlovitši teatrilabori koostöös. Boriss Pavlovitš on lavastaja, kes korraldab Peterburis Tovstonogovi teatris haridusprogramme. See, kuidas klassis teatrit analüüsida ja anda loomingulisemat kooliharidust, võiks olla tema õpetuse pealisülesanne.

Nüüd „Vjatlagist“. Kui loeme eesti inimeste küüditamise lugusid, siis paljud neist on surnud 1940. aastatel Vjatlagis, ühes Gulagi laagritest Venemaal Kirovi oblastis. Vangilaagri loo aluseks on päevik, mida on pidanud läti talumees Arturs Stradiņš, kes kirjutab igapäevaelust, tööst, haigustest, söögist, vargustest, surmast, saabastest – kõigest igapäevasest.

Boriss Pavlovitš: „Olen rollis, loen kirju. Ma ei ela neid läbi, aga mul on nendega oma suhe. On oluline, et lööme kaasa mitte näitlejate, vaid inimestena. Mina olen Boriss ja minu kõrval on Ženja, kes laulab. Loeme neid kirju, sest meile on oluline, et neist teataks. Kirjade lugemine on aktsioon, kollektiivne tegevus.“

Milline on teie perekonna suhe Teise maailmasõja ja repressioonidega? Boriss Pavlovitš: „Minu lähisugulastest pole kedagi represseeritud. Minu vanaema elas üle Leningradi blokaadi. Minu naise vanaisa oli sõjalendur, kes kaitses õhust Eluteed, mis toitis blokaadi jäänud inimesi. Mulle on küsimus selles, kuidas isiksus suudab seista vastu XX sajandi õudustele. See küsimus on väljaspool poliitilisi piire. Vanaema elas üle blokaadi ja vanaisa, kes jäi ellu sõjaväelasena – nad elasid küll kommunistlikus süsteemis, aga jäid isiksusteks selles võitluses. Selles ei ole mingit poliitilist värvingut. Aga see õudus, mis praegu toimub, need uued totalitarismi võrsed, kohutavad. Näen, kuidas totalitarismi vajalikkuse üle ei arutleta ainult Venemaal, vaid igal pool maailmas. Meie emotsionaalsest mälust on välja uhutud mõte, et sõda ei tohi enam mitte kunagi lahti pääseda. Taas on inimesed sõja usku, olgu oma ideoloogilistest motiividest lähtuvalt või kasuahnusest, poliitilise tasakaalu nimel. Motiiviks võib olla ka see, et pole kuhugi suunata oma noort jõudu. Inimesed lähevad vabatahtlikult võitlema. Minu ema üks õpilane – ta on vene tüdruk, mitte idamaist verd – astus islami usku ja sõitis võitlema islamiriigi eest. Miks? Nähtavasti valdab inimest mingi vaakum, mis sünnitab totalitarismi. Näen islamiriigi ilminguid oma riigis ja Euroopas, Ameerikas. Kõik see näitab, et taas on saanud võimalikuks hävitada inimesi.“

Kas olete neid meeleolusid kohanud oma etendustel ka publiku seas? Boriss Pavlovitš: „Etenduste järel toimub arutelu. Tihti öeldakse, et see lätlane, kellest on jutt, oli pärit vaenlase riigist. Sõjaseaduste järgi toimiti temaga õigesti: teda ei lastud maha, ta saadeti vangilaagrisse, ta töötas seal, teda toideti. See on sõjaaja seadus. Miks sa teda kaitsed? Venelastega tehti vangis samu asju. Ma saan neist argumentidest aru, aga küsimus on hoopis milleski muus. Situatsioon on selline, et algab Teine maailmasõda. Algab arutelu teemal, et meie hävitame need või teised inimesed. Hakatakse ümber tegema maailma kaarti. Selle protsessi võimalikkus kohutab mind. Hakkame arutama, kes on rohkem või vähem süüdi. Aga kuidas selline arutelu üldse võib üles kerkida?“

Milleks ikkagi see Vjatlagi päevik? Boriss Pavlovitš ise seletab seda etenduse alguses: Moskvas Bolotnaja väljakul korraldatud Putini-vastasel meeleavaldusel vahistati 2012. aastal 650 inimest, nende seas ka tema õpilane. Niikaua kui need inimesed on vangis, loeb tema vanglakirju ja tütarlaps, kes laulab, on vangistatud noormehe naine. Kas rohujuure tasandil on üldse võimalik sekkuda suurde poliitikasse, on sellel mõtet? Boriss Pavlovitš: „Ajaloost on näha, et kui väikesed inimesed hakkasid midagi muutma, siis midagi ka muutus.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming