Noore vaataja teater innustab arutlema tõsistel teemadel

Meeldivalt üllatab truppide julgus võtta kõneks keerukad ja õrnad teemad, nagu lein ja depressioon, narkosõltuvus, vägivald.

LIISA POOL, ANNEMARI PARMAKSON

ASSITEJ Eesti Keskuse korraldatud festival „Teater noorele vaatajale“ 28. – 29. X Vabal Laval.

Nukuteatri „Gelsomiina tsirkuses“ räägitakse lugu despoodist tsirkusevalitseja võimu alla aheldatud klounitüdrukust (Sandra Lange), kes lõpuks vangistusest vabaneb.

Nukuteatri „Gelsomiina tsirkuses“ räägitakse lugu despoodist tsirkusevalitseja võimu alla aheldatud klounitüdrukust (Sandra Lange), kes lõpuks vangistusest vabaneb.

Jaana Süld

Festivali „Teater noorele vaatajale“ eesmärk on koondada peamiselt lastele mängivate teatrite lavastusi ning pakkuda neist ülevaade ka kooliõpetajatele, kellel on laste teatriharjumuste kujundamisel mõjukas osa. Samuti, kuna lastele tehtavast teatrist jääb suur osa lasteaiasaalide ja kooliaulate seinte vahele varjule, püüab see festival pakkuda vastust küsimusele: „Mis noore vaataja teatris üleüldse toimub?“. Ülevaatefestivali programmi kuulus seekord üheksa lavastust kaheksalt teatrilt: Miksteater, Nukuteater, Zuga & Sõltumatu Tantsu Lava (STL), Tuuleveski, teater Piip ja Tuut, Must Kast, Tsirkusekool ja VAT-teater. See valik oli küll vaid väike osa Eestis noorele vaatajale pakutavast, kuid nähtu põhjal saab siiski välja tuua mõned suundumused.

Lavastused rõõmustasid üldjoontes võrdlemisi hea teostustaseme ja rikkaliku stiilivalikuga. Leidus nii nukuteatrit, balletti, nüüdistantsu kui ka sõnadeta teatrit. Meeldivalt üllatas truppide julgus võtta kõneks keerukad ja õrnad teemad, nagu lein ja depressioon, narkosõltuvus, vägivald. Selliste teemade käsitlemine koolitunnis, suures erisuguse tausta ja tundlikkusetasemega lastest koosnevas kollektiivis, pole lihtne, samuti võib lapsevanemale valmistada peavalu nende arutamiseks parima lähenemisviisi leidmine. Teatri kunstiline filter võimaldab aga ühelt poolt turvalist distantseeritust ning paradoksaalselt toob seejuures teema vaatajale lähemale kui mõni teine meedium, avab tundekanalid ja analüüsib teemat liigse didaktilisuseta.

Viimases aspektis õnnestumise eest võib esile tõsta Silver Kaljula monolavastuse „5 grammi sisemist rahu“ (teater Must Kast), milles näidatakse ühe narkomaani elu keerdkäike ning kujutatakse võimsalt narkootikumide mõju ja tarbimise tagajärgi. Seejuures tuletatakse vaatajale üpris kainestaval moel meelde, et võimalus ja ka jõud langetada oma teguviisi määravaid otsuseid on tema enda käes – tõdemus, mis on tegelikult teada-tuntud „ära allu grupisurvele“ mantra, kuid mõjub lavastuse ülimalt konkreetses situatsioonis võimestavalt.

Kaljula tõsielul põhinevast lavastusest pealtnäha vähemreaalseid olukordi käsitlevas „Gelsomiina tsirkuses“ (Nukuteater) räägitakse lugu despoodist tsirkusevalitseja võimu alla aheldatud klounitüdrukust, kes lõpuks vangistusest vabaneb. Lavastus hargneb eri tasanditeks nii vormilises kui ka narratiivses mõttes: tegelased kehastuvad eri mõõtmetes ja materjalides, neid vaheldumisi seob loo loogika. Omapärastest mänguvahenditest hoolimata tekitas küsimusi aga esitatav lugu ise, mille tegelaste ülimalt soostereotüüpsed omadused ja funktsioonid mõjuvad tänapäeval iganenult ja igavalt, et mitte öelda alandavalt. Etendusejärgsel arutelul selgus, et tsirkuselooga püüti julgustada enda eest seisma ning mitte laskma traumaatilistel kogemustel kogu elu üle võimust võtta (nt perevägivalla puhul), kuid paraku jäi lavastuse sõnum dramaturgilistel põhjustel liialt ähmaseks.

Festivalil vahest kõige tumedama temaatikaga Tsirkusekooli nukulavastuses „Puur“ loodi live-elektroonilise muusika ja tühja musta lavasügavusega kõhedalt õõnes lavaruum, mille valgussaarekestel elutsevad oma lemmiklinnu kaotanud õde-venda. Leinast ülesaamise raamatule tuginevast katkendlikust pildijadast vormub vaade poisi hingeellu. Lavastus on suuresti tunnetamis- ja assotsiatsioonipõhine, ebaselgegi ning sellega väljendatakse ilmekalt inimese tundemehhanismide keerukust.

Samasugusel määral atmosfääriliselt mõjuv oli teatri Piip ja Tuut „Elevant“, näide võimsa energiaväljaga atmosfääriteatrist. Tegevustiku keskmes on mehe ja naise ebavõrdne paarisuhe, milles armastav naine annab eneseimetlejast mehe mustkunstnikukarjääri nimel oma soovidest, võimalustest ja ka iseendast viimsegi ära. Põhiliselt klounidena tuntud näitlejate Haide Männamäe ja Toomas Trossi mängust ei puudu naljakohad, kuid valitsev atmosfäär on selline, et naerda tundub kohatu.

Neid nelja lavastust ühendab tarvidus etendusejärgse arutelu järele, kus nii lapsed kui ka täiskasvanud saaksid nähtut reflekteerida. Samuti ei tee paha täpsemalt arutleda mõnes stseenis toimunu üle, ning peamine on, et laps ei jääks oma tunnetega üksi. Muidugi ei saa mõttevahetust kellelegi peale suruda, kuid keerulised ja rusuvad teemapüstitused nõuavad süvenenumat lõpetust kui üksnes sageli kostev „kuidas meeldis?“. Lavastuste temaatiline nõudlikkus on seejuures kiiduväärt ilming, mis näitab, et noore vaataja teatris julgetakse sarnaselt uute suundadega lastekirjanduses võtta jutuks elu süngemaid aspekte, mitte ei tegeleta vaid muinasjutulise idülli loomisega. Kurja maailma eest kaitsmise asemel on kindlasti otstarbekam valmistada lapsi ette selles maailmas elamiseks.

Rõõmsamat ja helgemat meeleolu kandsid oma sõnatus mängulisuses sarnanevad Miksteatri „Merele!“ ja Musta Kasti „Õhupallid“. (Viimases, tõsi küll, siiski kõneldi, kuid lõbusas väljamõeldud keeles.) Miksteatri lavastuses mängivad kolm kunstimuuseumi töötajat meremaalist inspireeritud fantaasiamaailmas ettetulevaid seiklusi. Daniil Harmsi tekstidel põhinevas absurdimaigulises „Õhupallides“ avastab väike Leena koos sõpradega mängude kaudu maailma: mängijal juhtub nii mõndagi, kuid ema pahameel lahtub peagi ning ei ole viga, mida absurdimaailmas parandada ei annaks. Mõlemad lavastused virgutavad kujutlusvõimet: „Merele!“ nutika rekvisiidikasutusega ning „Õhupallid“ läbivalt kujuteldavate esemetega. See on paras keskendumisharjutus: kui noorel vaatajal juhtub tähelepanu mõneks ajaks hajuma, võib fiktsiooni tagasipääsemine aega võtta. Seda põnevam aga, kuidas seesuguse mänguga kaasamõtlemine ei näi tekitavat noores vaatajas mingeid kahtlusi.

VAT-teatri  lavastuses „Aadam ja Eeva“ jutustavad draamanäitlejad inimese ja teda lükkavate-tõmbavate jõudude lugu balletivõtmes.

VAT-teatri lavastuses „Aadam ja Eeva“ jutustavad draamanäitlejad inimese ja teda lükkavate-tõmbavate jõudude lugu balletivõtmes.

Siim Vahur

Žanrilist mitmekesisust tõid festivalile Zuga ja STLi ühine „Käik“ ning VAT-teatri balletilik tantsulavastus „Aadam ja Eeva“. Esimene neist sobib hästi väikelastele esimeseks tantsuteatri kogemuseks, kuna pakub minimaalset, kuid piisavalt selget lugu või situatsiooni toimuvaga haakumiseks ning annab vaatajale võimaluse endaski tekkinud liikumisimpulsid valla päästa. VAT-teatri draamanäitlejad jutustavad inimese ja teda lükkavate-tõmbavate jõudude lugu balletivõtmes, ühteaegu balletikonventsioone parodeerides ning ajuti imestusväärset tehnilist oskust demonstreerides. Igavene teema leiab käsitlust kehakoomiliste nüansside ja liialduste kaudu. Taevaste ja põrgulike jõudude tantsu saadab Madis Muuli muusika elavas esituses. Live-muusikast teatris ongi kujunenud mõningane kvaliteedimärk: kui on seda teed mindud, siis on muusikaline taust peaaegu alati väga põhjalikult läbi mõeldud ning lavategevusega sümbioosis.

Festivali kurioosseimas lavastuses, Tuuleveski loos „Jookse, Jaagup, jookse“ segati kokku eesti rahvalaulud ja lood, vene temperament ja ukraina talutööriistad ning lisati vürtsiks motiive „Titanicust“. Sarnaselt „Õhupallidega“ saatis vanapagana ja talumehe kemplemist helindamine lava serval, kuid erinevalt Musta Kasti lavastusest ei olnud Tuuleveski võte tehniliselt viimistletud ega saavutanud sünkroonsust. Mitmesuguses suuruses nukud ja taluolustikuline lavakujundus olid küll võrdlemisi sümpaatsed, kuid dramaturgiliselt oli tegu jutupõimikuga, mis hargnes mitmest servast ega moodustanud peaaegu üheski mõttes tervikut.

Festivalil nähtud osa Eesti lasteteatrist lubab, küll mõningate mööndustega, rõõmustada lavastuste professionaalse teostuse üle. Kõige rängemad puudujäägid ilmnesid lavastuste dramaturgias, mis mõningatel juhtudel ei jõudnud välja ühegi selge ideeni, mille vaataja võiks koduteele kaasa võtta. Efektsetele vormielementidele panustamine ei õigusta ennast, kui need ei ole edastamisväärse ja selgelt läbimõeldud idee teenistuses. Noorpublikule pakutakse aga nii meelelahutuslikumaid kui ka tõsisemaid lavastusi ning fantaasiat, empaatiat ja kriitilist mõtlemist võivad, nagu festivali näitel saab tõdeda, äratada mõlemad.

Kriitiline meel kulub täiskasvanutel ära ka lastelavastuste hulgas orienteerumiseks. Kui laval nähtav on mingis aspektis märkimisväärselt kehv, peaks vaataja, olenemata vanusest, endale selle tunnistamist lubama. Sellestki võib saada alguse huvitav etendusejärgne diskussioon, mille kasu eelkõige noortele vaatajatele seisneks metatasandilise mõtlemis- ja argumenteerimisoskuse arendamises. Allikakriitilist lähenemist läheb koolitöös tarvis, teatav meediakriitilisus on tänapäeva infotulvas oma seisukohtade formuleerimiseks ilmvajalik ning analüütilis-arvustavate tähelepanekute tegemine võiks olla kunsti kogemise loomulik osa noorest east peale. Laval nähtavale verbaalselt kaasa elada meeldib lastele niigi, arutelu avardamiseks saab täiskasvanu seda õhinat hiljem näiteks etenduse vormi kohaste küsimustega suunata.

Etenduse ajal võivad lapse valjuhäälsed õpetussõnad lavategelasele või kommentaarid kõrvalistujale mõistagi teisi vaatajaid ja näitlejaidki häirida. Sel puhul on õpetajate ja lapsevanemate kiire reageering jutupauniku vaigistamiseks muidugi õigustatud, kuid seejuures ei saa hukka mõista lapse soovi kogetavat vahetult jagada, oma arusaamist näidata või küsimusi esitada. Kaasaelamine ja -mõtlemine on ometi just see, mida teater taotleb. Niisiis võiks noorel vaatajal siiski olla õigus ka seda teatrisaalis omal kombel teha, sest elevuse, kaastunde või küsimuse mahutab ära ka sosinasse. Tasane sõna ei häiri kedagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar