Natuke head psühholoogilist teatrit

Peeter Piiri

Vilde teatri mittekutselised näitlejad mängivad julgelt varjundite ja pooltoonidega. Vilde teatri „Maria eri”, autor Mehis Pihla, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Tess Pauskar. Mängivad Liis Barkala, Marek Ranne ja Aire Pajur. Esietendus 21. IV Tartus Pepleri 27. Tartus Vilde teatris on viimasel ajal tulnud välja ridamisi väärt lavastusi. Jüri Kaldmaa seadis eelmisel aastal lavale Isaac Bashevis Singeri „Patukahetseja”, mis korjas Eesti harrastusteatrite riigifestivalilt ohtralt auhindu. Meelis Hansing lavastas venekeelse mononäidendi „Vsjo nakonets” („Lõpuks kõik”), mis intrigeerib lavaliste väljakutsete poolest. Seda ja veel ka teist Hansingu lavastust, kakskeelset ja alltekstirohket lastenäidendit „Pierroo uus muinasjutt” saab sügisel Vilde teatris taas ka vaadata. Jaan Tooming tuli seal hiljaaegu lavalaudadele Jüri Kaldmaa „Ärdunsoldaniga”, mille apokalüptiline lavapoeetika kõnetab vaatajat jõulises teatrikeeles. Nii kõlavate nimede ja tugevate lavastuste kõrval võib Tess Pauskari lavastatud „Maria eri” jääda kergelt kahe silma vahele. See pole siiski mitte kuidagi õigustatav, tegemist on igapidi väärt lavastusega. Lavastuse aluseks on noore näitekirjaniku, drakadeemiku Mehis Pihla tekst, mis on põhjalikult läbi mõeldud, hästi rütmistatud ja täpselt tasakaalustatud. See on draamatekst selle heas ja algses tähenduses: seda on võimalik hästi lavale seada ning seda pole vaja lavastajal ja näitlejatel sada korda üle dramatiseerida, nagu seda eesti näitekirjanike puhul nii sageli ette tuleb. Mis kõige tähtsam, selle keskmes on päris dialoog, mitte vastastikku pillutavad monoloogid, nagu on meie kandis miskipärast kombeks. „Maria eri” on kirjutatud lava jaoks, selle autor ilmselgelt tunneb lava loogikat. Psühholoogiline teater pole kunagi kuulunud mu eriliste lemmikute hulka. Võib-olla olen saanud nõukogude ajal väiksena omamoodi teatrimürgituse, kui vaatasin igal reede õhtul televiisorist Vanemuise ja Eesti Draamateatri üllitisi: „Kirsiaed”, „Kolm õde”, „Kes kardab Virginia Woolfi”, Rudolf Allaberti ühemeherollid, Eskola Hamlet jne. Võib-olla on asi ka mingis trotsis, mis tahab näha eesti teatrit mitmetasandilisemana, mitmesuunalisemana ja värvikirevamana, kui see on praegu. Eestis valitsevad Stanislavski, luterlus ja neoliberalism (mitte et need valitsemised oleks omavahel seotud) ja see valitsus on muutunud mulle kuidagi liiga iseenesestmõistetavaks.

See ei tähenda, et ma ei oska või ei taha hinnata head psühholoogilist teatrit. Psühholoogilise teatri osatähtsus võib meil olla proportsioonist väljas, aga kui seda tehakse hästi, ei ole mul midagi santi öelda. „Maria eri” on lavastatud psühholoogilises võtmes ja tulemus on täiesti korralik, puuduvad kõik psühholoogilisele teatrile iseloomulikud hädad. Ei ole üleliigset „ühte kolmandikku”, mis krooniliselt esineb riigiteatrites ja mis muudab sealsed lavastused mingiks venivaks jamaks. Tess Pauskari lavastajadebüüti iseloomustab ökonoomia ja tihedus. Esimene mõte, mis mulle etendust vaadates pähe kargas, oligi see, et selles pole mitte ühtegi tühja, kunstiliselt põhjendamata auku. Tarbetud ülekordamised ja muu selletaoline ballast on ära jäetud, näidendi sõnumid jõuavad vaatajani kaasakiskuvas, kompaktses vormis. Temporütm ei suru ennast vaatajale peale, ei torma, ühtlane pingestus säilib lõpuni välja.

„Maria eris” on olemas ka kõik see, mida seda tüüpi teatris tavaliselt hinnatakse: rollilahendused on teostatud usutavalt, näitlejate vahel valitsev emotsionaalne pinge elektriseerib publikut. Vilde teatri mittekutselised näitlejad mängivad julgelt varjundite ja pooltoonidega. Iseäranis tuleb ära märkida peaosalise (Liis Barkala) lavadebüüti: arvestades laval nähtava karakteri psühholoogilist keerukust, on tegemist muljetavaldava saavutusega. Kõrvalosalised (Aire Pajur, Marek Ranne) näitavad üles samaväärset lavaoskust, kui nad toetavad peaosalise mängu ja tekitavad tervikliku ansamblitöö.

„Maria eri” on psühholoogiline mõistulugu. Täiesti tavalise perekonna idülli siseneb müstiline Ametnik (Aire Pajur), kes hakkab pereliikmeid „testima”. Kergelt kafkaliku alatooniga psühholoogilised mängud, üha uute emotsionaalsete ja käitumuslike tasandite paljastumine pakub publikule nii absurdimaigulist äratundmisrõõmu kui ka parasjagu ajude ragistamist. Kellele seda tüüpi teater ei istu, sellel pole mõtet „Maria eri” vaatama minna, kellele aga jätkuvalt meeldib teatrilaval vaadata inimsuhteid, see peaks kindlasti teekonna Tartusse Vilde teatrisse ette võtma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming