Moraalse perversiooni poeesia

Alvar Loog

Viljandi Ugala „Bassein (vett ei ole)”, autor Mark Ravenhill, tõlkijad Liis Aedmaa ja Sander Pukk, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann. Mängivad Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis  Rämmeld ja Tarvo Vridolin. Esietendus 28. IX Ugala suures saalis. Mark Ravenhilli „Bassein” on otsekui teatrivormi valatud psühhoanalüütiline seanss, mis pole mitte meditsiini, vaid „haiguse” teenistuses.

1.
Realistlik käsitluslaad pole narratiivsetes kunstides teeninud enamasti mitte reaalsust või kunsti, vaid mingeid ühtaegu nii reaalsuse- kui ka kunstikaugeid intellektuaalset päritolu (peamiselt eetilisi või poliitilisi) ideid. Realistlik kunstiteos on kirjanduses, teatris ja filmis olnud ikka mitte niivõrd reaalsuse mõistmise, vaid hukkamõistmise teenistuses; see on olnud rohkem või vähem varjatud kujul kohtupidamine tegelikkuse üle, kiretu objektiivsuse fassaadi taha peidetud appikarje või manitsusjutlus. Just seetõttu on mul olnud realistliku kunstiga keskeltläbi rohkem probleeme kui reaalsuse endaga.
Inglise näitekirjanikku Mark Ravenhilli (sündinud 1966) on enamasti esitletud ja käsitletud realismi uue laine esindajana. Milles see uudsus tema puhul seisneb? Mulle eelkõige selles, et Ravenhill ei kasuta oma teoste tegelasi ja situatsioone heuristilise näitena enese moraalsete, sotsiaalpoliitiliste, teoloogiliste, romantiliste jm tõekspidamiste esitamisel – või vähemalt ei tunne ma teda kui autorit kirjanduslike sõnade tagant ära, teda ennast ei ole tekstis eriti kohal. Ja kui see, mis seeläbi järele jääb, ei ole realism, siis ma ei tea, mis üldse on.

2.
Paradoksaalsel kombel on Ravenhill realiseerinud realistina hoopis ühe sürrealistide kunagise kunstilise ideaali: väljendada end võimalikult suurel määral ilma esteetilise ja moraalse enesekontrollita. Ravenhill pakub tundetäpse sisemonoloogi ja vaheda dialoogi kaudu külma ja kiretut kirjeldust maailmast. Ta kirjutab psühhopaadi rahuga, temas endas ei liigu justkui ükski närv. Ta ei jutlusta, ta jutustab. Teksti tootes on Ravenhill meedium, milles pole müra. Subjektsuse müra – seda vaikset, ent kõikeläbistavat ininat, mis peaks raamatulugejale või teatrivaatajale teada andma, kust autoril king kõige enam pitsitab.
Ravenhilli tekst on aga kliiniliselt puhas. Ning muu hulgas on see puhas nn kultuursusest – ehk kirjanduslikkusest ning inimlikkusest –, seega kvaliteetidest, mille olemasolu on klassikaliselt kirjandusteose puhul käsitletud ikka selle peamise olemisõigustuse või vähemalt vaieldamatu voorusena. See kultiveeritud kiretus välistab ühtviisi nii eetilise, empaatilise kui – üllatus, üllatus! – ka iroonilise positsiooni. Samuti liigse estetismi. Ravenhilli näidendid ongi suuresti kujundivabad, neis pole midagi abstraktset, allegoorilist või mitmemõttelist ning ka roppused mõjuvad pigem orgaaniliste kui ilutsevatena.
Ravenhilli tekstid, mida on eelnimetatud põhjustel väga raske endast ohutule distantsile kategoriseerida, nii sisus kui ka vormis mingitele sissetöötatud stereotüüpidele taandada, pääsevad lugejale ja teatrivaatajale seetõttu väga lähedale. Kohati liiga lähedale: elu ja kunsti turvaline pikivahe kaob, sünnitades auditooriumis tunde, justkui ründaks keegi personaalselt. Ning selles mõttes on Ravenhilli realism veel hullem kui paljukirutud ning -kardetud reaalsus ise. Mark Ravenhill meenutab mulle autorina kõige rohkem 1970.–1980. aastate Ingmar Bergmani. See on minu viis uut vanale taandada; see on minu viis teha näitekirjanikule suurim kompliment kõigist võimalikest.

3.
Ugalas esietendunud „Bassein (vett ei ole)” (esmalavastus 2006) pakub lihtsa ja suhteliselt sündmustevaese loo kaudu sissevaate moraalselt rikutud kollektiivsesse moraaliteadvusesse. Kui Ravenhilli muudes seni Eestis etendunud näidendites on olnud läbitöötatud tegelaskujud, siis „Basseinis” puuduvad individuaalsed karakterid sootuks. On vaid viie liikmega rühm, kus indiviidid ei eristu.
Tema varasematest töödest on mulle meelde jäänud, et neis maaliti väliselt täpselt, ent sisuliselt kiretult portree esteetilisest ja/või seksuaalsest perversioonist. „Basseinis” seevastu tegeletakse moraalse perversiooniga, immoralismiga, mis jääb isiksusliku karakteristikuna selgelt väljapoole klassikaliselt mõistetud inimlikkuse ideaali. Protagonistiks on rühm heategevusoksjone, -korjandusi ja -näitusi korraldavaid kunstnikke, kelle moraalseid valikuid suunavad kadedus, omakasu, egoism ja hedonism: „sööme, magame, situme, lööme pihku ja uuesti algusest”.
Empaatia ja sentiment külastavad tegelasi vaid viivuks vahetul kokkupuutel surmaga, et seejärel kohe uuesti kaduda. Leian, et selles teoses ei räägita eelkõige elu ja kunsti vahekorrast, nagu võiks arvata, vaid inimestest, kelle intellekti pole kultuuril ja loodusel õnnestunud installeerida ühiskondlikke moraalinorme sisaldavat ja personaalset süümet võimaldavat tarkvara. Üks näidendi semantilisi kulminatsioonikohti peitub selles autoril tähenduslikult lõpetamata jäetud süntaktiliselt tähendusvabas lauses: „Elu ilma kaastundeta on …”. Mis see siis on?

4.
Vahetame hetkeks küsimust: kuidas sellist teksti üldse lavastada? See näib olevat ülimalt kirjanduslik ning sellisena teatri tarvis liiga jutustav, ebamääraselt retrospektiivne, karakterivaene ning peaaegu ilma välise tegevuseta. Ugala lavastuse autor Sander Pukk alustabki avastseenis kuuldemänguga. Kuid kuuldemängust saab pikkamisi ikkagi teater. Teater, mis, eirates loo introspektiivsust ja staatilisust, otsib omale iga ministseeni väljendamiseks personaalsena mõjuvat rätsepalõikega lavavormi.
Otsib ja leiab. Sander Puki režii on tundlik, täpne, fantaasiaküllane ning mõõdukalt originaalne. Valitud hetkedel muutub see meeldejäävalt visuaalseks ning ka füüsiliseks. Maitsekal ja nutikal moel on kasutatud lavavalgust, videoprojektsiooni, muusikat ja helivõimendust. Lavastuses leidub huvitavaid koreograafilisi lahendusi, peaaegu juhtmotiivide tehnikas on välja töötatud mitmed žestid. Kontraste toovad kostüümi- ja maskivahetused ning elevust sünkroniseeritud nõude lõhkumine ja mängud veega. Kõigist ekspluateeritud näitetehnikatest tundus mulle ainsana küsitav nuku kasutamine.
Pukk on ühtaegu hästi hoolitsenud selle eest, et Ravenhilli tihe tekst kogu oma nüansirikkuses lavalt saali jõuaks ning et pakutav poleks pelgalt kolmemõõtmeline kirjandus. Tema lavastus­keel on ülimalt teatraalne, kohati Raven­hilli teksti kohta ehk isegi liiga eneseteadlikult metateatraalne. Ugala lavastus mahendab reaalsuse illusiooni ning võtab sellega Ravenhilli tekstilt ära paar „kõrgemat” registrit.
„Basseini” mängitakse Ugala suure saali laval, ent sedapuhku nii, et laval on ka publik. Ugala püüne on kogu sügavuses kolmelt poolt paljaks roogitud ning mõjub oma tumedate seintega justkui alateadvuse põhi (kunstnik Annika Lindemann). Teisalt on kogu selles lavamaailmas midagi unenäolist, mis annab Ravenhilli „in-yer-face”-tüüpi dramaturgiale turvapadja kaasa. Teatavat iroonilist distantsi tegelastest ja tegevusest, mille õigustatust ma samuti pisut vaidlustaksin, võimendas muusikaline kujundus (Ove-Kuth Kadak). Kogu lavastuse kõige vaieldavam aspekt oli basseiniomaniku karakteri teksti osaline otsekõneline esitamine lindilt (või lava tagant?), kuigi enamiku tema repliikidest edastasid laval füüsiliselt kohal tegelased ümberjutustusena.
Ravenhilli tekstides tulevad nii monoloogid kui ka dialoogid otsekui kuulipildujalindilt, oskuslikes kätes võivad ka üksikud sõnad osutuda skalpelliks. Ugala trupil on Ravenhilli teksti pulsi hoidmine minu meelest hästi õnnestunud. Lavastaja on mänginud julgelt lavastuse rütmi ja tempoga, asetades sellega algdramaturgiaga võrreldes mõningaid rõhkusid ringi.
Trupp koosseisus Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis Rämmeld, Aarne Soro ja Tarvo Vridolin oli igati lavastuse täpse režii ja verbaalse balleti nõudmiste kõrgusel. Nende lavaline ühishingamine (sh liigutuste, lausungite ja ohete sünkroonsus ning onomatopoeetiliste häälutuste üleminek lauluks või kõneks) nõudis artistlikkust ja tugevat enesedistsipliini.
Olemata ise originaali lugenud, julgen siiski kiita ka tõlget (Liis Aedmaa ja Sander Pukk). Kõrva jäi kõigest üks sisse tulnud eufemism („tagumikupragu”), millele Ravenhill ilmselt autorina alla ei kirjutaks.

5.
Aga ikkagi: mis on elu ilma kaastundeta? Kahjuks või õnneks ei ole see üks järjekordne küsilause vormi valatud pedagoogiline pooltõde; see on küsimus, milles ei sisaldu implitsiitselt mingisugust vastust. Vastuse koha peal on vaikus, tühi koht, silmapiiri murdumine. Ning seda ehmatavat vaikust ei lõhu ei Ravenhill ega Ugala lavastus, kumbki ei ürita kas või vihjamisi  ütelda, mis on selle inimlikust perspektiivist alaliselt ühtviisi ligipääsmatusse kaugusesse jääva silmapiiri taga. Vaataja on jäetud küsimusega kahekesi – kahekesi oma personaalse silma­piiriga.
Nii autor kui ka lavastaja kõnnivad kitsal joonel tragöödia ja komöödia vahel, kaldumata lõplikult kummalegi poole ning segamata seejuures mängu eetikat ja empaatiat. Rääkides immoralismist, ei personifitseeri „Bassein” mitte kadedust või alatust (nagu kirjandusteostes sama teema puhul tavaline), vaid pigem süüme puudumist. „Bassein” portreteerib seda tühja kohta, kuid teeb seda ilma hukkamõistu ja sotsiaalkriitikata. Selle tühja koha ümber on „Basseinis” rahu.
Ravenhill ja tema näidendi lavastus mõjuvad seetõttu küünilistena. Kuid sellisel juhul peaks küüniliseks kuulutama kogu reaalsuse. On ju looja (kui ta peaks üldse olemas olema) ja loodus inimlike kannatuste suhtes täiesti osavõtmatud; „halbu” inimesi ei taba välk ega neela maapind, päike loojub ja tõuseb ka pärast kõige suuremaid genotsiide ja tragöödiaid – ning kui matustel sajab teinekord vihma, siis pole need mitte taeva pisarad, vaid teatud meteoroloogilise tõenäosuslikkuse realiseerumine. Ravenhill paistab olevat jõudnud äratundmisele, et inimesel pole õigust teise inimese üle kohut mõista. Ning sellest seisukohast tundub hoopis küüniline arvata vastupidist.
„Bassein” kulmineerib lõpustseenis tõdemusega, et elu kõige õnnelikum hetk on see, kui „keegi ütleb teile tõe näkku”. Ja pärast seda läheb elu jälle edasi, oma pöördumatus kulgemises „aidsihaiglate ja võõrutuskliinikute” ning haua poole.
„Bassein” on otsekui teatrivormi valatud psühhoanalüütiline seanss, mis pole mitte meditsiini, vaid „haiguse” teenistuses. Realistlik (ehk eetikat ja empaatiat sulgudesse võttev) kujutamislaad viib autori, trupi ja publiku punkti, kus portreteeritav moraalne perversioon avaneb oma seniteadvustamata sügavustes ning muutub loomulikuks, iseennast õigustavaks ja poeetiliseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming