Merereis pähklikoores

Aegumatu püsib küsimus, kuidas tunda ära oma kutsumus ja sellele pühenduda, tegemata kompromisse südametunnistusega.

PILLE-RIIN PURJE

Eesti Draamateatri „Becket ehk Jumala au“, autor Jean Anouilh, tõlkija Tõnu Kõiv, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, valguskunstnik Raivo Talvend, helilooja ja muusikaline kujundaja Malle Maltis, helikujundaja Tanel Kulla, võitluste seadja Indrek Sammul. Mängivad Robert Annus, Indrek Sammul, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Karmo Nigula, Laine Mägi, Britta Soll, Marta Laan, Liisa Saaremäel ja Janno Jaanus. Esietendus 14. VI Katariina kirikus.

Robert Annusele on Henry roll ülimalt õigeaegne, läbivaid peaosi pole tal Eesti Draamateatris olnud,  selle teatri trupis on näitlejal hirmutavalt lihtne kaotsi minna.

Robert Annusele on Henry roll ülimalt õigeaegne, läbivaid peaosi pole tal Eesti Draamateatris olnud, selle teatri trupis on näitlejal hirmutavalt lihtne kaotsi minna.

Siim Vahur

Jaan Tooming lavastas 1989. aastal Vanemuise kontserdisaalis Thomas Stearns Elioti värssdraama „Mõrv katedraalis“. Elioti rituaalses näidendis keskendutakse Canterbury peapiiskop Thomas Becketi märtrisurmale 1170. aasta 29. detsembril. Toominga lavastus mõjus eriliselt, söandan öelda, et ilmutuslikult. Ligilähedastki hardust pole ma teatris varem ega hiljem kogenud. Thomas Becketi rolli vahendas verinoor näitleja, kumedahäälne Andres Dvinjaninov. Näitlejate häälte muusikat, orelihelisid, finaalis ristilt hoovavat kirgast valgust mäletan selgesti.

Selsamal 1989. aastal lavastas Kalju Komissarov Ugalas Jean Anouilh’ draama „Becket ehk Jumala au“, millest ei meenu midagi. Anouilh’ näidend, mis ilmus 1968. aastal Loomingu Raamatukogus, on üks mu lemmikdraamatekste. Nüüd avastasin, kuis autor (taas)kasutab Henry ja Becketi dialoogis samu motiive kui „Antigones“, Kreoni ja Antigone dispuudis: laeva juhtimine, ei ütlemine, määratud või valitud eluroll.

Thomas Becket võrdleb Inglismaad laevaga. Sedalaadi retoorikat harrastavad ka tänased poliitikud. Ent unarusse on jäänud niisugune kategooria nagu au, saati siis veel Jumala au. Anouilh loob ajalooliste persoonide toel jõulise mudeli ilmalike ja kiriklike võimukandjate intriigidest, kuninglikust punktijahist. Mugavad ajalikud mängureeglid lööb segi tülikas nähtus Thomas Becket. „Becket …“ on üleaegne näidend. Aegumatu püsib küsimus, kuidas tunda ära oma kutsumus ja sellele pühenduda, tegemata kompromisse südametunnistusega.

Katariina kirik on mängupaigana nõudlik ja toetav. Riina Degtjarenko kujunduses pääseb mõjule kiriku avarus ja kõrgus, valged küünlad loovad pühaliku meeleolu, hubisevad leegid on pilgule pidepunktiks. Kostüümid on kaunid. Tumeda vahe-eesriide kuldne serv harmoneerub Becketi edeva kuldtätardega keebivoodriga, mille ta keigarliku enesepilkega laiali laotab nagu paabulind. Trooni, baldahhiinsängi ja pinkide ümberpaigutamine muudab sujuvalt tegevuspaiku. Silma torkab, kuis kuningas Henry ise, koos Becketiga, tassib trooni kesklavale – ei tundu seisusekohane, ent on järele mõeldes põhjendatud, et just need kaks sõpra üksmeeles trooni kannavad. Lõpuks üle Becketi surnukeha heidetud tume palakas seostub mullaga, meenub ka, kui hoolitsevalt Becket uinuva kuninga kinni kattis ja tema öiseid hirme peletas.

Näidendit „Becket ehk Jumala au“ on mõtet lavastada üksnes väärilise nimiosalisega. Priit Pedajase lavastuses on see mees olemas – Indrek Sammul. Madis Kolk viitas Sammulile kui oma teemaga näitlejale („Sakraalse ruumi avatusest ja suletusest“, Postimees 22. VI). Olen nõus, täpsustan, et näitleja omateemasse jääb kuuluma Salieri roll Peter Shafferi „Amadeuses“ (lavastaja Andres Lepik, Ugala 2011); praegu haakub sellesama inimliku kutsumuse ja vastutuse otsinguga Detektiivi osa Mi­chel Houellebecqi „Kaardis ja territooriumis“ (lavastaja Juhan Ulfsak, Eesti Draamateater 2015). Au on Sammuli teemas kõigiti kohane mõiste. Lavaelu Thomas Becketina viitab Sammuli lavanoorusele: esimese vaatuse uljuses ja ustavuses elustub musketär d’Artagnan, näitleja tuttav silmavälgatus teeb vaataja südame rõõmsaks.

Sammul on kirglik ja süüviv näitleja, kelle mäng igal etendusel otsiv, talle meeldib lisada ja lihvida väikesi sisulisi detaile, vajadusel ka vastupidi, ajapikku lasta lahti mõnest liigselgest, didaktilisest rõhust. Partnerina on Sammul ergas ja hoidev, eeldab elusat vastumängu ega talu tuima tardumust. Iga osaline peaks arvestama, kui halastamatult paistab läbi viimne kui viiv, mil Sammul miskipärast sunnitud mängima üksi.

Thomas Becket on usaldusväärne sõber ja läbinägelik vastane. Ta tunneb ja tunnetab elu vahetult, võimalusel kaitseb inimesi, ennetab ohusituatsioone. Alguses, kui Becket elab põhimõttelise prassijana, tajume ikkagi ta eluvaatlejatõsidust, mille üle mees vahel ise muigab. Ta võib olla aupaklik ja jultunud, ühe ja sama hingetõmbega. Köitev on jälgida Sammulit ka hetkil, kui Becket ise mängu jälgib. Kui keskendunult uurib ta inimeste loodud asju, tõepoolest esteetilisest lustist, kuidas vaatleb ja puudutab kaheharulist kuldkahvlit, jahivibu, piitsa, nähes neis enamat kui tarbeväärtust.

Üsna võrreldava aistimiskirega puudutab ta naise põske, silitab juuksekiharat. Korraks tajume hingelähedust ja ühendavat surmateadlikkust Becketi ja ta armukese Gwendoline’i vahel: Marta Laan mängib seda rolli tumeda uhkusega, ta nukras laulus paotub hing.

On ju üks näidendi läbivaid küsimusi, kas Thomas Becket üldse kedagi armastab. „Becket ei mängi mõistetega,“ tõdes Sammul lühidalt raadiointervjuus esietenduse hommikul. Becket ei lörtsi, ei raiska üllaid sõnu, ei loobi katteta veksleid, seejuures on läbiv märksõna au ta eneseotsingute tuum. Kui Becket taipab, et kuningas on otsustanud tema määrata peapiiskopiks, ilmub ta silmisse haavunud poisikese või lõksupüütud jahilooma ekslev pilk. Vastuseis muutub Becketit ennastki üllatavaks vabanemiseks, varjulolnud au lõplikuks ülesleidmiseks – mis ei tähenda inimlike kahtluste hülgamist. Heledat kergust sugeneb stseeni, kui Becketi teenrid (Jüri Tiidus ja Karmo Nigula) hellikjuntsudena tihuvad nutta äraantud luksuse pärast, isand paitab teenrite tumedat ja heledat pead, leebelt naeratades inimlaste halenaljaka, armetu omandijanu üle.

Tõelisi partnereid on Becketil kaks. Kuningas Henry ja Becketi sõprus ning selle paratamatu purunemine on näidendi telg. Robert Annusele on Henry roll ülimalt õigeaegne, läbivaid peaosi pole tal Eesti Draamateatris olnud, selle teatri trupis on näitlejal hirmutavalt lihtne kaotsi minna. Annuse rollid lavastustes „Varesele valu …“ ja „Laul, mis jääb“ tegid ootusärevaks. Kuningas Henry osa on nõudlik ja vastakas, näeme temas võimukust ja abitust, ülbet infantiilsust ja spontaanset lapsemeelsust, kapriisset kõrkust ja valulist üksildust. Annuse sarm sobitub kuningarolli, peen õhulisus seguneb iseka, naiseliku pirtsakusega, aga ka näitleja väljendusvahendites uudsete rämedissonantsidega. Omapärased on Henry teatraalsed naeru­soolod, kuninga naer kui võimu­atribuut, kontrollides, et õukond kaasa naeraks – kuni murranguni, mil majesteet enam naerda ei suuda, delegeerib naeru parunitele. Kriipima jääb kuninga finaalihoiak: Henry usub Becketit pühakuks kuulutades oma punktivõitu, tunneb kergendust. Üdini poliitirooniline lahendus. Kas kuninga elu ainukordne sõprus, see õrn usaldav loom, enam ei liigahta, ei hammusta Henry südant?

Tähtis, ehkki lühiajaline teekaaslane Becketile on Väike munk, kelles Thomas tunneb ära oma nooruse. Nende esimeses kohtumises tekkis imelik paralleel Tammsaare „Juuditi“ Olovernese ja Nimetuga. Christopher Rajaveer mängib Väikest munka sooja huumorivarjundiga, kidakeelne noormees väljendab oma suhtumisi nina alla puhisedes nagu tõrges loomake, pea erksalt viltu kui linnupojal. Kõnekad on ta pilgud Becketile, trotsist saab ruttu huvi, viimaks jüngri andumus. Liigutav on nende kahekõne pärast meretormi, surmaminekul. Hinge läheb lihtne eluline viiv, kui Becket aitab Väikesel mungal kohendada sandaalirihma. Sammul ütleb Becketi ühe võtmelause „Oh, issand, inimesi armastada oleks samuti võinud üks väljapääs olla“ hästi loomulikult, rõhutamata, sellal tegusalt hoolitsedes ligimese eest.

Anouilh’ näidendis eelneb Becketi vaimustus tormis paati juhtivat meremeest jälgides: „Vaata, kui rahulik on see mees oma pähklikoores keset põrgut. Ta suudab kõike. Ah! Ma armastan inimesi! Mehine tõug!“. Laval seda teksti pole. Aga Becketi palvesõnad lõpetab Sammul lausega, mida näidendis pole: „Hoia meid oma peopesa kumeruses.“ Just niisuguses pöördumises muutub inimlapse suhe Jumalaga isiklikuks, usalduslikuks. Üksiti ette leevendades Becketi viimset tõdemust, kui ränk on kanda Jumala au. Vaistlikult seostub peopesa kumerus ka pähklikoorega. Meenuvad prints Hamleti sõnad: „Oh jumal! Ma võiksin sulguda pähklikoorde ja lugeda end mõõtmatu ruumi kuningaks, kui mul ainult ei oleks halbu unenägusid.“

Teekond Canteburysse lõpeb üllatava noodiga, Becketi ootamatu sooviga üle hulga aja ja viimast korda vilistada. Ta vileviisike kingib rõõmule ligineva kergusetunde. Vaikse muige lisab Rajaveeri Väikese munga innukas püüd kaasa vilistada, aga ta ei oska, vaatamata sarnasusele laululinnuga.

Kõrvalrollide galerii on problemaatiline. Groteskisööstud üksjagu põhjendatud, siiski häirib ja tüütab kuninganna (Britta Soll) ja kuninga ema (Laine Mägi) hüsteeriliste pooside võtmine. Ju on eesmärk naisi näidata tüdinud kuninga pilgu läbi?

Dünaamiline ja veenev stseen, mis toob esile kuninga ja Becketi elukogemuse kontrastid, on visiit metsahurtsikusse. Kuningas krahmab saakloomaks tüdruku, keda Liisa Saaremäel kujutab ühtaegu töntsisilmse, süütu ja igatsevana. Markus Luik tüdruku isana ja Karmo Nigula vennana on tabav tandem, ühte verd kurikavalad jõhkardid. Silma hakkab Liisa Saaremäeli ümberlülitumislust, kiire rollivahetus sakris metskassist prantsuse rõõmutüdrukuks, kel pilgus koketne rikutusesäde.

Nelja Inglise parunit, kes teavad, et joomine on tervislikum kui mõtlemine ning kes lõpuks Becketi maha koksavad, mängib kvartett Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Jüri Tiidus ja Markus Luik. Neli meest esinevad mitmes kõrvalrollis, noid sooritusi võib vaadelda erisuguse nõudlikkuse astmega. Lihtsaim oleks möönda, et ülesanne ongi luua ridamisi rohmakaid karikeeritud tüüpe. Palju­lubavaks erandiks jääb Tiit Suka vana peapiiskop, kelle sõnadel mõtlik kaal, nii et tõepoolest usume ta kutsumust – uurida inimsüdameid. Pärast seda rolli võtavad võimust tegelinskid, kelle lavaelus „kuidas“ määravam kui „millest“ ja „mille nimel“. Ons lavastaja ja näitlejad valinud kergema vastupanu tee? Sirge loogika, mis rahuldub osa publiku naeruhimuga. Ometi võimendub kirikumüüride vahel iga võlts toon, mille suhtes teatrilaval hõlpsam (?!) kurdiks jääda.

Taavi Teplenkov oskab olla osav minimalist, aga ma ei saa ta lõdvavõitu artikuleerimist teatava pingutusega kuulatades lahti mõttest, et piiskop ei peaks sõnaga ümber käima sama hooletult kui parun. Et Gilbert Folliot’ kompleksi oma päritolu suhtes saaks näidata peenemalt, lõikavamalt. Samuti torkavad kõrva Tiit Suka kõrged hääleregistrid eri rollides. Kurb hakkab, kui Sukk etendab Prantsuse kuningat populistlikult, estraadinõkse nautima jäädes, stseeni rütmi venitades. Miks ei võiks ideelised ja poliitilised duellid olla elegantsemad ja targemad, eriti vaimsed kokkupõrked Becketiga, kes silmakirjatsemise läbi näeb, dialoogi puudumist fikseerib. Kõnekas oli hetk 20. juuni etendusel, mil Sammuli Becket, vaimulike ükskõiksusest kurnatuna, äkki osatas Markus Luige Oxfordi piiskopi loiult käsilaiutavat žesti, küsis kui piitsaga nähvates: „Ah, nii lihtne see ongi?!“. Usun, et pärast nii vahetut nördimust ei saa piiskop ega näitleja sama žesti enam iialgi formaalselt sooritada.

See, et laval sünnib iga hetk esmakordselt, intensiivselt, rutiinita, on või peaks olema elementaarne. Just absoluutne kohalolek ja maksimalisti hasart eristab Becketit argimänguritest, kellele piisab triumfikeseks tillukesest punktivõidust. Aga on palju avaram teema ja suurem küsimus, miks ja millal näitleja auahnus ja ametiau kahanevad ning kas murenemine on pöördumatu.

„Jumala au on üks … tülikas asi,“ nendib prantsuse kuningas Louis. Pagenduses peapiiskop Becket teab sellegi lause lõppu ette. Meil kõigil on põhjust endalt iga päev küsida, kas me mitte ei tegele praegu „kuningliku“ punktijahiga, raisates oma ainsa ja igavese elu kesistele ambitsioonidele või leigele ambitsioonitusele. Miks võõrastame kutsumusetruudust, tõrjume mõtetest tülika ja arusaamatu au mõiste. Millest tärkavad halvad unenäod. Ja millele toetuda oma merereisil pähklikoores.

Priit Pedajase lavastus „Becket ehk Jumala au“ ei lase unustada, et põhiküsimuste esitamine ja inimsüdamete uurimine on teatri pärisosa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar