Masina hajutamine

ANDRUS LAANSALU

Erik Alalooga „Obsession“ („Painaja“) 10. ja 11. VI Sõltumatu Tantsu Laval.

Kui Erik Alalooga paneb lavale üles masina ja inimesed tulevad seda vaatama, siis see on tehnoloogiline teater. Ebaselget pole siin eriti midagi. Tehnoloogilise teatri mõiste on operatiivselt esituskunstide mänguväljakul, enam pole vaja vastata küsimusele „mis see on?“. Õige küsimus on „milline neist paljudest?“. Auditooriumile hakkab asja sisu selginema. Aga seestpoolt vaadates on vastupidi. Nüüd, kus me teame, mida oleks vaja teha, et tehnoloogilise teatri selginenud mõiste kinnistuks, ei tundu selle kinnistamise vajalikkus enam üldse enesestmõistetavana.

Sellel on palju põhjusi, aga esimene neist on, et me väsime väga kiiresti sellest, mida juba teinud oleme. Ma kahtlustan, et Eesti tehnoloogilise teatri tegevusväljal pole eriti kedagi, kes tahaks teist või kolmandat korda läbi mängida mustreid, mida korra juba on proovitud. Ilmselt painab meid kõiki tunne, et aega on vähe, aga tehnilisi võimalusi tohutult. Tahaks kõike katsetada. Aga kuna tehnoloogilises teatris ei võeta (ega saagi võtta) riiulilt valmis lahendusi, siis tuleb iga kord ehitada uus tehniline alusmuster, vedada uued kaablid, teha uued mehaanilised ja elektroonilised ühendused. Vanu läbiproovitud skeeme võib taaskasutada, aga ka taaskasutamine tähendab alati ümberehitamist.

Võib-olla see ongi üks kõige selgem erinevus väikestel lavadel mängitavate tehnoloogiliste teatriteoste ning pikematest ja harjumuspärasematest traditsioonidest tüüritud teatriteoste vahel. Üldiselt tehakse lavastus valmis pigem nii, et lavastaja idee tuuakse välja, kasutades kindla peale töötavat tehnoloogilist masinaparki. On ette selge, mida teevad valgustid, mida teevad kõlarid jne – soorituse muster on läbi proovitud ja tuttav. Tehnoloogilises lähenemises algab kõik uute seadmete konstrueerimisest: tegelikult ei teata, mida mingi asi tegema hakkab. Tulemus kombineerub alles siis, kui kuidagi uutmoodi konstrueeritud või kokku laotud asjad käima lähevad. Alles siis selgub, milliseid helisid ja valgust sul üldse on kasutada. Ehk siis, lavastamise aluseks on siin iga kord täiesti uued tellised.

Ilmselt on see sellel väljal tegutsejate eelistuste küsimus. Kui meeldiks töötada kindlamate lahendustega, küllap siis leitaks ka oma väljendumisvajadusele stabiilsemad tegevusväljad. Erik Alalooga ei ole kindlasti tuntud kui stabiilsust ja äraproovitud lahendusi hindav loojanatuur. Õigupoolest on ta korduvalt väljendanud mõtet, et kui etenduse ajal midagi õhku ei lenda või katki ei lähe, siis polegi nagu õige etendus. Vajadus performatiivse ootamatuse järele on sellises loomingumeetodis suur.

Aga sellest lavastusest paistab välja veel ka teine vajadus, miski, millele ma alguses viitasin. Vajadus loobuda väljakujunenud tööriistakastist, viia lahendivalemite hulk miinimumini, jätta uued algelemendid vähemalt selleks korraks konstrueerimata. Kas siis juhtub midagi ootamatut? Kas nii, täiesti minimaalsete vahenditega katsetades, võib tekkida midagi huvitavat?

„Obsession“ on rohkem küsimus kui vastus. Kui tahate, vaielge vastu, aga minu meelest see ei ole kavandatudki vastama. Ma olen sageli esituskunste jälgides avastanud ennast mõtlemast, et olgu, siin on teinud lavastaja dramaturgiliselt põhjendatud käigu, ta nägi ette, et publikul võib hakata igav, tähelepanu võib hajuda. Ja seega ta muutis rütmi, tõi sisse uued muutujad. See kõik on ok, aga niimoodi jääb alati kätte saamata kõik see, mis võiks jääda lõputu korduse taha. Selleni ei mindagi. Ollakse vastutulelikud publikule – ja võib-olla liiga vastutulelikud. Tegelikult ma ikkagi tahaks sattuda sinna katkenud dramaturgilise tähelepanelikkuse sisse, sinna, kus minu kannatamatuks muutuva ajataju peale enam nii pingsalt ei mõelda.

Millegi sellisega on Erik Alalooga selles lavastuses just katsetanud. Mitte väga pikalt (sõbrad sõitsid just Berliini vaatama 24tunnist etendust, „Obsession“ kestis natuke üle poole tunni). Hoolimata sellest, et masin teeb etendusel päris korralikku müra, on keskne algoritm siiski minimalistlik vaibumine. Oodata kannatamatult, millise dramaturgilise pöördega üllatab lavastaja meid järgmiseks, pole mõtet. Neid pöördeid on, aga palju vähem, kui Erik Alalooga tehnilistes lavastustes tavaliselt. Ta töötab siin minimaalse kordusega. Kordused koonduvad ja hajuvad, tekivad ja pudenevad laiali. Ja kuigi need moodustuvad keskse masina tõkestatud amplituudiga liikumistest, on peamine fookus hoopis kõlal, helilisel rütmiseeritusel. „Obsession“ on muusika, klassikalise tehnilise kvarteti kammerkontsert (masin | alalooga | gravitatsioon | juhus), mille partituur tekib ja kaob kohapeal, tegelikkuse füüsilisel kontaktpinnal.

Etenduse lõpp ei ole mingi kulminatsioon. Minimalistliku korduse hajutamine on täiesti puhtalt välja peetud. Etendus hajubki lõpuks üha vaiksemaks muutuvasse kordusesse ära ja keegi ei tule ka kummardama. Täiesti loogiline, aga mitte väga ootuspärane.

Tegelikult on laval veel miski. Viirastus, kes on kohalolekust kvartetis loobunud, kes libiseb mingitel juhuslikel, kahe silmapilgutuse vahele mahtuvatel hetkedel üle kaadri halvasti näha olevate servade. Ta vastab küsimustele, mida ei ole esitatud. Aga ta ei tee seda kuuldavalt, nii et me ei saa teada, milline oli vastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming