Ma pole turist, ma elan seal

Pärnu Endla „45 339 km² raba“ on katse portreteerida teatrikeeles uusväliseestlast.

ALVAR LOOG

Pärnu Endla „45 339 km² raba“, autor Andra Teede, autor ja lavastaja Laura Mets, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokunstnik Terina Tikka. Mängivad Kadri Adamson, Ireen Kennik, Meelis Rämmeld ja Tambet Seling. Esietendus 21. XI 2015 Küünis.

Üks uusväliseestlane (Meelis Rämmeld).

Üks uusväliseestlane (Meelis Rämmeld).

Gabriela Liivamägi

„Südames oleme migrandid,“ laulis Villu Tamme 1990. aastate alguses, kui iga enesest lugupidav kodanik vastiseseisvunud Eesti Vabariigis soovmõtles elust teispool sünnimaa põhjapiiri, sest, nagu Villu tabavalt välja tõi, „tähtsam kui kodumaa on peotäis Soome raha“. Tänapäeval oleme migrandid ka tegudes, kuna viisarežiim ja tööjõu vaba liikumist takistav seadus ei seisa enam eestlase ja tema materiaalse eneseteostuse vahel.

Veerand sajandit pärast Eesti taasiseseisvumist võib väita, et märkimisväärselt paljudele Nõukogude okupatsiooni üleelanud eestlastele ja nende järeltulijatele oli vaba kodumaad vaja vaid selleks, et saaks siit vabalt välja rännata. Senisest sunnismaisusest sai selle kadudes ühtäkki mõneti paradoksaalselt hoopis minekusund. Soodsama majandusruumi, parema kliima ja glamuursema elukeskkonna nimel on alates iseseisvuse taastamisest Eestist lahkudes end vabatahtlikku pagulusse määranud ligemale 200 000 siin sündinud ja kasvanud inimest ehk umbes iga kuues eestlane. See teeb keskeltläbi 20 lahkujat päevas.

Endla värske dokumentaallavastus „45 339 km² raba“ on minule teadaolevalt kolmas kord, kui neid teemasid lahatakse mõne siinse teatri laval. Otsa tegid 2013. aastal lahti Tartu Uue teatri „Äralennuväli“ ja Ugala „Y-generatsioon“. „45 339 km² raba“ dramaturg Andra Teede kirjutab lavastuse kavalehel: „Me (eestlased – toim) oleme isegi uhked selle üle, et saame hakkama, igal pool ja igal ajal. Ainult et kuidagi on läinud nii, et aina vähem eestlasi saab siin Eestis hakkama.“ Ta lisab, et lahkujad kaovad nagu musta auku. Siinpool riigipiiri on läinutest üksnes tuhmuvad mälestused, kurb statistika ja trööstitud prognoosid eestlaste rahvusriigi ja rahvuskehandi jätkusuutlikkuse osas.

Endla lavastuses tuntakse huvi, millised on üldistatult inimesed selle statistika taga; millised on nende (sund)valikud, rõõmud ja mured; mida on nad minema kolides võitnud, mida kaotanud? Kuidas ja kunas saab eestlasest uusväliseestlane või koguni kultuuriline mitte-eestlane, kuidas see protsess seestpoolt välja paistab? Milline on materjali vastupanu?

„45 339 km² raba“ on nii dramaturgilises kui ka režiitehnilises mõttes mosaiikne teos, koos vaheajaga peaaegu kolm tundi kestev etendus koosneb umbes 15st erisuguses lavastuslikus võtmes lahendanud stseenist. Tegijad kasutasid näidendi teksti kirjutades allikmaterjalina enda korraldatud intervjuude ja sotsioloogilise küsitluse (vastas 934 inimest) andmeid ning uusväliseestlaste teemakohaseid postitusi ühismeedia kanalites. Dramaturgias annab tooni ühe läbiva loo ning selgete ja püsivate karakterite puudumine. Lavakujundus koosneb tühjadest pappkastidest ning nii püünet kui ka kahte publikutribüüni eraldavast seinast, mille sees on uks. Etenduse visuaalse dünaamika peamiseks kandjaks on reaalajas valmiv video, mida jooksvalt tegevuse suhtes teise lavapoole tagaseinale projitseeritakse.

Kujundiloomest jäid mulle peale pappkastide ja seina meelde tatraterad ja -pakid. Muidugi ka raba, mis epiloogi videos esitatud tulevikustsenaariumi kohaselt hakkab inimestest tühjaks jooksnud Eestimaa viimaselgi ruutmeetril peagi laiuma. Raba kujund oli nii visuaalses kui ka kontseptuaalses mõttes mõjusalt välja mängitud: eestlastest kujuneb müütiline kadunud rahvas, kellele kuulunud maast saab raba – loodus võtab inimestelt vaikselt ja kiretult tagasi selle, mida need väärtustada ei osanud.

Lava ja lavastuse keskmes trooniv sein toimis nii kujundi kui ka kujundus­elemendina ideaalselt Skype’i-stseenides (mida oli kokku kõigest kaks), kuid oli ülejäänud piltides selgelt jalus nii näitlejatel kui ka publikul ning ilmselt lavastajalgi, kes pidi parema lahenduse puudumisel etenduse ajal kaameraga mööda lava kolistama, et vahendada seina taga toimuvat tegevust teise poole publikule. Sellest hoolimata jäi liiga suur osa etendusest poolele publikust ilma igasuguse sisulise või kunstilise põhjenduseta pidevalt kuuldemänguks. Ühtlasi ei olnud lavastus eriti järjekindel seina peamise semiootilise funktsiooni kasutamisel, mille kohaselt pidanuks see otsekui riigipiir jagama lavaruumi mõtteliselt kodu- ja välismaaks.

„45 339 km² raba“ on nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult korralik koolitöö, väärt kogemus noorte tegijate teatriteel, aga ei rohkemat. Sest nad pole suutnud tõlkida algmaterjali ei toimiva dramaturgia ega lavastuse keelde; teemakäsitlus libiseb ettearvatavusse, üldteada enesestmõistetavusse, stereotüüpsetesse olukordadesse, karakteritesse ja seisukohtadesse, mille dramaatiline mõju ja infosisaldus jääb väheseks.

Kehastatavad tegelaskujud tundusid olevat kõik varakeskealised keskmisest intelligentsemad inimesed (ka Soome ehitajana esitatud mees rääkis nagu kirjandusteadlane) – neist nooremate ja vanemate ning rohkem ja vähem haritud eestlaste vaatepunkt väljarände teemale jäi lavastuses tematiseerimata. Tänapäeva mugavus- ja majanduspagulaste kujutamisele otsekui kontrastiks ja paralleeliks esitatud viiped Koidula, Underi, Adsoni, Ristikivi ja Laretei elusaatustele tundusid otsitud ega hakanud minu silmis hetkekski tööle.

Selleks et olla huvitav ja mõjus, vajanuks „45 339 km² raba“ selgema dramaturgilise fookusega alusteksti ja/või selgemalt väljendatud autoripositsiooni. Ehkki näidendisse sisse kirjutatud Koidula hurjutab praegusi pagulasi, ei võta lavastus ei minejate ega jääjate, ei kosmopoliitide ega rahvuslaste positsiooni, vaid hoopis emakese looduse oma. See on ideoloogilises plaanis poliitkorrektselt öko ja armsalt pehmo, kuid ei teeni kunstiteoses oma eesmärki, kuna ei väida ega vaidlusta midagi ega suuda seega provotseerida vaatajat enesele omi tõekspidamisi teadvustama, nende proovilepanekust rääkimata.

Otsekui tajudes, et näidendi tekst ei kanna piisavalt, on lavastaja Laura Mets püüdnud seda režiiga kompenseerida. Tal näib olevat palju ideid, kuid ta ei suuda või ei soovi nende vahel valida. Konkreetse töö puhul on ta lavastanud iga stseeni eraldi, lastes teose üldpildi teadlikult lappama või lootes, et tükid ise esteetilise alkeemia sõnastamatu valemi järgi terviku moodustavad ning seeläbi osutuvad nii üksi kui ka üheskoos tähenduslikuks ja mõjusaks. Minu meelest seda ei juhtunud: „45 339 km² raba“ on tugevalt ülelavastatud, dokumentaallavastuse kohta leidub selles liiga palju abstraktset sümbolismi, vormilist trikitamist, kunsti kunsti pärast.

Minu nähtud ja mälus püsinud eesti teatri lavastusest on „45 339 km² raba“ lähim sugulane NO99 „ГЭП“ (2007, lavastajad Ojasoo ja Semper), kus räägitakse otsapidi samal teemal ning lähtutakse samuti sotsioloogilisest statistikast, kuid kasutatakse probleemi ja selle suhtes võetud seisukoha edastamiseks nii dramaturgias kui ka lavastuses võõrituse kaudu saavutatud isikupärase vindiga jõulist nihet. Mulle tundub, et ka Teede ja iseäranis Mets (kes on juhtumisi mõlemad Ojasoo endised õpilased) on püüdnud leida või leiutada selles lavastuses kunstivääruslikku nihet, kuid jäänud alati arglikult poolele teele, minemata sealt edasi ega tagasi.

Seega leidub selle lavastuse eklektilises üldpildis harjumuspärase realistliku käsitluslaadiga näitlemise kõrval terve hulk kohatult mõjuvaid ning nii üksteise kui ka sisuga halvasti seostuvaid lavastuslikke vormimänge, näiteks groteskivõtmes pantomiim, rollist välja­astumised, üksteise parodeerimine, kõige tipuks veel terve stseen („Mida sa teed?“), mille kultiveeritud hüsteeriast kantud semantikavaba sisu näis justkui olevat kohapeal sündinud improvisatsiooni vili.

Selle lavastuse tervik on selgelt väiksem kui tema osade summa. Tegijate otsitud ja publiku loodetud kunstilise selguse ja sügavuse saavutas „45 339 km² raba“ minu meelest kõigest ühes paariminutilises stseenis, kus eesti mees helistab välismaalt Eesti infotelefonile, et küsida kodumaa suvaliste linnade ilmateadet ning suvaliste busside väljumisaegasid – siin ei olnud midagi puudu ega üle ning vähesega öeldi palju. End suutsid nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult hästi raamida ja publikule maha müüa ka Skype’i-stseenid. Nelja sümpaatse näitleja mängu kandis minu nähtud etendusel (18. XII 2015) hea trupivaim ja entusiasm, olgugi et näitlemise asemel tuli neil palju tegelda etlemisega.

„45 339 km² raba“ on tänuväärne ja huvitav ettevõtmine sotsioloogilise lavakunsti vallas, kuid vildaka teostuse tõttu puudub sellel meie laiemas teatripildis paraku isegi eksperimendi väärtus. Merle Karusoo ja NO99 on samas žanris oma vastavate töödega lati juba aastate eest liiga kõrgele asetanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar