Lõputu pokkerimäng ja kaks ööliblikat

„Tramm nimega Iha“ ei kuulu Vihmari nende lavastuste kilda, kus lavastaja ise püünel vinüülplaate mängitab, ent heliilm määrab õhustikus paljugi.

PILLE-RIIN PURJE

Pärnu Endla „Tramm nimega Iha“, autor Tennessee Williams, tõlkija Jaak Rähesoo, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa. Mängivad Kleer Maibaum-Vihmar, Kati Ong, Priit Loog, Märt Avandi, Karin Tammaru, Ago Anderson, Ahti Puudersell, Roland Leesment ja Ando Loosaar. Esietendus 31. X Endla suures saalis.

Blanche’i osa on Kleer Maibaum-Vihmarile nagu loodud.

Blanche’i osa on Kleer Maibaum-Vihmarile nagu loodud.

Gabriela Liivamägi

Paar tundi enne „Tramm nimega Iha“ esietendust meenutati Endla teatri kohvikus Kaarin Raidi 1972. aasta legendlavastust. Kohal olid kunstnik Aime Unt, näitlejad Tiia Kriisa (Blanche) ja Eha Kard (Stella). Emotsionaalsed mälestused puhkesid, kui Tiia Kriisa esitas Blanche’i võtmemonoloogi, pihtimuse noorusarmastusest ja noormehe enesetapust Kuujärve kasiinos. Näitlejanna spontaanne ja viimistletud etteaste tuletas meelde Mati Undi vastukaja lavastusele: „Blanche’i mängu võib nimetada psüühiliseks balletiks. Siseelu stiliseeritud plastiline väljendamine on Kaarin Raidi lavastustes järjest süvenenud“ („Kaks Pärnu lavastust“ aastaraamatus „Teatrimärkmik 1971/72“).

Kohtumisel mainis Aime Unt lavastaja Kaarin Raidi erilist oskust luua atmosfääri, seejuures justkui realistlike vahenditega. Ingomar Vihmari otsingulise, prognoosimatu ja ometi äratuntavalt isikupärase lavastajakäekirja puhul on samuti põhjust esile tõsta sundimatut, tavatut õhustiku loomise oskust. Kindlasti on kahe „Trammi nimega Iha“ atmosfäär erisugune.

Vihmari režii hülgab teatraalsuse. Mängulaadi vaoshoitus, ühetooniline elukulg, kust ei tõuse esile emotsionaalsed tundepaisutused, poeesia ega traagika, meenutab neorealistlikke itaalia filme. Vihmari lavafilmis puuduvad lähiplaanid, tegevus on taandatud pöördlavale, publikust kaugele, pealegi mängitakse väikese saali mõõtkavas. Selline laad, (argi)reaalsuse illusioon, eeldab publikult keskendumisvõimet, aga see pole midagi erakordset, teatrietendus elab ja hingab lava ja saali koostöös. Ehkki, vahel näikse ununevat põhitõde, et teatripublik pole tarbija, vaid aktiivne kaasalooja. Näitlejatelt nõuab Vihmari stiliseeritud realism eripärast siseintensiivsust. Esietendusel saavutati see kadudeta.

Paaril hetkel on lavastaja kasutanud kerget, löövat nihestatust. Veidra segadiku toob hinge esimese vaatuse lõpp: saalis süttib äkki valgus ja eesriie sulgub. See toimub absoluutselt ootamatult, justkui tehnilise äpardusena, lavadialoog ei katke, publik haagitakse korraks lahti lavaroobastel veereva trammi küljest. Analoogiline üllatus sünnib kummardamise ajal, aga sellest edaspidi.

Ingomar Vihmar on saavutanud harva nähtava ansambliühtsuse: keegi ei soleeri, iga osalise sisimat kohalolekut on põnev jälgida. Blanche’i osa on Kleer Maibaum-Vihmarile tõepoolest nagu loodud. Mäletan Maibaumi omalaadset ligipääsmatust ja daamihoiakut juba XVIII lennu diplomilavastusest, muusikalist „Minu veetlev leedi“ (lavastaja Priit Pedajas, 1997), kus nad kursuseõe Liina Vahtrikuga olid õige erisugused Elizad. Maibaum-Vihmari lavaelule on iseloomulik reserveeritus, pigem pessimistlik elutaju, kerge muserdatus ja saatuseteadlikkus. Värskendavaid üllatusi on pakkunud ta koomilised, vahel peenelt eneseparoodilisena mõjuvad rollid, viimati Tytti (Pipsa Lonka „Laulud halli mere ääres“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater, 2015).

Blanche DuBois’ rolli sulandub Kleer Maibaum-Vihmar endastmõistetava jaheda aristokraadisarmiga, kandes ilmeksimatu daamilikkusega kauneid kleite. See Blanche pole peaaegu üldse eksalteeritud ega hüsteeriline, ei mõju õilsa ohvrina. Kogu ta elu, nii minevik kui ka olevik, on kui üks lakkamatu luul või luuletus, Blanche võib olla kurnatud ja ennast õigustada, aga sisimas on ta kummaliselt kõigutamatu. Isegi traagiline lugu noormehest, kes oli ta abikaasa, võiks olla väljamõeldis, kui õde Stella seda ei kinnitaks.

Kati Ongi paaris rollis on häirinud ülemängimine, üheplaaniline närvlikkus (Kristin – August Strindbergi „Preili Julie“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell Kümme, 2013; Jenny – Neil LaBute’i „Eedeni aed“, lavastaja Laura Mets, 2014). Vihmari napp lavastuslaad distsiplineerib: Stella on Kati Ongil veenev roll, täpne oma argisuses ja (seksuaalselt) rahuldatud abielunaise staatuses, millest järk-järgult, Blanche’i uuristamise mõjul, hakkab läbi kumama ebakindlus, enesepettus, solidaarsus vanema õega. Õdede suhtlemises aimub minevikusleppi, Blanche’i isekat domineerimist ja Stella kannatlikku allumist, aga ka ühtehoidmist, läbinägelikku mõistmist.

Kui lugesin osaliste nimesid, olin veendunud, et Märt Avandi hakkab mängima Stanley Kowalskit. Rõõmustasin kujutlusest, kuidas roll avardab näitleja väljendusvahendeid, murrab Avandi hää inimese ampluaa, kusjuures näitleja komplitseerib tegelaskuju. Praegune valik, kus Priit Loog mängib macho-meest Stanleyt ja Märt Avandi Mitchi, kes „paistab teistest veidi peenem olevat“, näiks nagu ootuspärasem. Ent võib ka arutleda, miks peaks näitlejat tingimata murdma. Kas pole väärtuslikum näitleja omateema hoidmine? Lavastaja ja Avandi ei romantiseeri Mitchi, eluproosaline stiil ei lase kellelgi poeetiliseks minna. Rolli minoorne siseheli ja kohmetu üksildus on aimatav, eeldatavasti ka etendustega täpsustuv, napp mängulaad sobib Avandile orgaaniliselt. Eetiline siseplaan on Mitchis adutav, mitte allakriipsutatud. Mitchi siiras lootus Blanche’i üksildust jagada on liigutav, aga läbikukkumisele määratud, lavastus ei süüdista ega õigusta kumbagi: Blanche suudab mõelda vaid iseendale, Mitch on tema silmis liiga realistlik hing. Finaalis tajume Stanley mõjuvõimu Mitchi üle.

Mu uitmõtteline rollijaotus ei tähenda pettumust, pigem kinnitab Endla trupi võimekust, kuna Loogi ja Avandi osa vahetamine oleks täiesti mõeldav.

Priit Loog on vaikse visadusega arenev näitleja. Olulised oma eriilmelisuses on ta 2014. aasta kaks peaosa, kaks üleliigset inimest: Georg Büchneri „Woyzecki“ nimiroll (lavastaja Hendrik Toompere) ja Petšorin (Mihhail Lermontovi „Meie aja kangelane“, lavastaja Galina Polištšuk). Loogi esimesed kümme näitleja-aastat ju veel kestavad, suisa Vargamäe Andrese raskusastme ja sisima dramatismiga proovikivirolli pole näitelaval veel ehk olnudki. Loogi Stanley Kowalski on selgepiiriline tüüp, punguvate musklitega instinkti-isane, maikas maskuliinne. Blanche’i nördinud tiraadis Stanley loomalikkusest kõlab tähelepanek, et õemees „isegi räägib kuidagi looma moodi“. Sellest lähtub Stanley haugatav, lakooniline kõneviis. Härra Kowalski maailmapilt on konkreetne, mehel on omaenda Napoleoni koodeks: üks tuttav ajab asjad korda siin, teine seal, kirepõhist voodielu naisega ei hägusta tulutu tundlemine. Stanley ei oska pareerida Blanche’i provokatsioone, teda ärritab daami kirjanduslik kõnestiil. Naiseõe väevõimuga võtmine pole mehele vähimalgi määral eetiline probleem. Ent Loogi rolli füüsises on kõnekas detail: Stanley rahutult värisev jalg reedab pidevat mehelikku ebakindlust, enesekehtestamise kramplikkust.

Täpselt sekundeerivad kõrvalosalised: Karin Tammaru lodev-muretu, kriisiolukorras asjalik ja emalik ürghipi Eunice, Ago Andersoni Steve ja Ahti Puuderselli Pablo, jõmisevad pokkerimängijad. On teatrilooliselt muhe vinjett, et Ingomar Vihmari esimeses lavastuses Endla loomingulise juhina mängib kaasa teatrijuht Roland Leesment: ta ilmub arstina, kes kohtleb Blanche’i inimlikult. „Tramm nimega Iha“ ei kuulu Vihmari nende lavastuste kilda, kus lavastaja ise püünel vinüülplaate mängitab, ent muusika ja heliilm määravad õhustikus paljugi, ka rongimürin saab osaks heliruumist.

Liina Undi kujundus justkui on olustikuline ega ole ka. Uksed, trepid, seinteta toad libisevad silme eest mööda, paeluvad mitmed misanstseenid, tegelaste nagu kogemata tekkivad rauged, liibuvad, ükskõiksed poosid – kehakeel muudab eluproosa luuleks. Eriti ilmekad on hetked majatrepil: kui naist löönud purjus Stanley ahastab ja talle andestav Stella andunult klammerdudes kaksiratsi mehe sülelusse kargab; kui Blanche ja Mitch tulevad luhtunud kohtingult, Blanche väsinud ja tülpinud, Mitch kurvalt norgu vajunud.

Pöördlava peatub mõnikord ebaloogiliselt, igast vaatepunktist ei näe kõike, mõni võtmestseen jääb publiku eest vihuti varjule. Meenub Vihmari lavastus „Prohvet Maltsvet“ (Albus Kukenoosi viljakuivatis suvel 2013), kus üks tegevuspaik, nimelt kõrts, jäi vaheseina taha ja see mõjus lummavalt; poleemilisem näis Kersti Heinloo Maggie’ vannituppa sulgemine tähtsa lõpumonoloogi ajal (Williamsi „Kass tulisel plekk-katusel“, Eesti Draamateater, 2014). Lavastuses „Tramm nimega Iha“ võimendab pöörleva elulava suvaseiskamine võõraste saatuste erapooletu vaatlemise juhuslikkust, aga ka tegelaste üksildust. Näiteks kui lapseootel Stella palub mehel end haiglasse viia, on naine vaheseina taga, Stanleyt näeme küljetsi oma mõtteid heietamas, üksnes iseennast kuulamas.

Finaalis teeb Ingomar Vihmar põhimõttelise muudatuse: laval ei näe Stanley ja Stella kokkujäämist, perekonnaelu rutiini pääseteed. Kui Blanche on ära viidud, ületab Stella mänguruumi piirid, jookseb saaliuksest välja, kuuleme teda paaniliselt Blanche’i hüüdmas, saaliuste taga, pidetus tühjuses, eikellegimaal. Stanley ei tee naisukese kaotsiminekut märkamagi, mehed jätkavad häirimatult pokkerimängu. Ootamatult tundsin pöörast ärevust Stella lapse pärast. Tahtsin tingimata teada, kas sündis poiss või tüdruk. Tundus, nagu oleks tüdruk ses keskkonnas sünnist saadik ohustatud. Näidendis on ainuke viide lapse helesinine tekk – seega poisipõnn, oma isa maikapärija. Tähistab see omakorda lootusetust? Maailmas, kus naiste hing on katki tehtud, ei saa meeste enesega rahulolu illusioon lõputult kesta, kord peab saabuma blufi paljastamise hetk.

Tennessee Williamsil on Blanche’i iseloomustav remark: „Oma ebaleva oleku ja valgete riietega meenutab ta kuidagi ööliblikat“. „Tramm nimega Iha“ kummardamisrituaali antiteatraalsuse lõhub Stella naasmine saaliuksest, õed saavad otsekui üle pika aja taas kokku, viskuvad nuuksatusega teineteise embusse. Sellel viivul tõusis mul, distantsilt vaatlejal, klomp kurku. Tunnetasin kahe hapra närvikavaga naise, kahe ööliblika meeleheitlikku tullesööstmise tungi. Küllap poolkogemata paotus Kaarin Raidi ja Ingomar Vihmari „Tramm nimega Iha“ sõnumiühtsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar