Lavastus kui analüüsivahend

VAT-teatri „#kaotamindära“ on tõsielulistel asjaoludel põhinev ja nüüdisaegseid probleeme näitav sotsiaalne teater, kus otseselt moraali ei loeta.

ANNEMARI PARMAKSON

VAT-teatri „#kaotamindära“, autor Kristiina Jalasto, lavastaja Helen Rekkor, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik ja muusikaline kujundaja Sander Põldsaar. Mängivad Loore Martma, Helena Merzin, Roland Laos, Rauno Kaibiainen ja Meelis Põdersoo. Esietendus 21. III rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Noortele kui teistest mõneti keerulisemaks peetavale sihtgrupile mõeldud teatri puhul on üks kaalukohti tihtipeale see, kuidas avada mingi neid puudutav teema ja seejuures hoiduda näpuviibutamisest. Samavõrra relevantne on ka selle küsimuse teine külg: kuidas käsitleda kompleksseid, lihtsate lahenduste puudumise poolest tuntud elulisi probleeme nii, et teema püstitamisest endast vaid segadus ja ummik järele ei jääks?

#-märgiga tähistatud sõna või fraas ehk teemaviide on üks käepärasemaid vahendeid millegi aruteluteemana kehtestamiseks. Peale kõnealuse markeerimise kasutatakse hashtag’e ka selleks, et lisada sõnumile alatooni ja teist plaani, nt sarkasmi, eneseirooniat, huumorit või sõnamänge, teha tekstist üleskutse, reklaam, meelsusavaldus jne. Seda võib pidada omaette poeetiliseks võtteks. Selline muust tekstist eristuv lühike tabav märksõna kõnetab hetkega ning on sageli postituse ja selle funktsiooni lühikokkuvõte.

Lavastuse „#kaotamindära“ põhiliin pärineb keskkonnast, kus #maolenvaal tähistab osalemist või soovi osaleda enesetapule õhutavas mängus „Sinivaal“. Eelkõige annab see sõnaühend märku meeleheitest, mis on enamasti mängu alustamise eelduseks.

Ronjaga (Loore Martma) koos olles ilmuvad Mareki (Roland Laos) näole vaikselt tagasi pehmemad jooned.

Gabriela Liivamägi

Lugu algab lavastuses mängujärgsest ajast, kui peategelane (Roland Laos) esitleb end seitsme aasta eest kadunud noormehe Karlina. Taasleitud poisi ema (Helena Merzin) on õnnest pimestatud, möödunud ajatühimiku ehk ligi poole oma poja eluaja vastu pole tal eriti mahti huvi tunda, kuna ta püüab täita aastaid varjusurmas olnud emakohust ehk poissi oma kallistusse varjata, sedapuhku haavu (aga milliseid nimelt?) lahti rebiva detektiivitöö eest. Juhtumiga tegelevad politseiuurija (Meelis Põdersoo) ja psühholoog (Rauno Kaibiainen) on klassikalisele kriminaalloo mudelile viitav duo, kelle dünaamilisus seisneb selles, et teine osutub esimesest veidi teravamaks, mistõttu jääbki Põdersoo tegelane lõpuks isikupäratult tagaplaanile. Identiteedivarguse paljastamise aga lükkab käima hoopis Karli vanem õde (Loore Martma), kes võtab noormehe oma kontrollküsimustega vahele.

Asjade selline seis on lavastuse alguseks idee poolest põnev avang, kuid terviku kontekstis on ilmselgelt tegu proloogiga ning seetõttu on oldud sellele antud ajaga ökonoomne. Näitlejate, Laos ehk välja arvatud, osaks jääb mängida instrumente, funktsioone loo skeemis, mistõttu on tegelased muidugi üheplaanilised. Arusaadavalt on laval nähtav realistliku olukorraga võrreldes kontsentreeritud, kuid mõnest detailist ebamäärane ülelibisemine mõjub koomiliselt (nt uurijad, tulnud mõttele Karli identiteeti DNA-testiga kontrollida: „Ja meil peaks tema ema vereproov ka veel mingist ajast alles olema!“). Sellise käsitlusviisiga ei pääse kahjuks loo potentsiaalne intriig ja keerukus mõjule, kuigi võiks.

Kogu lavastuses kehtestab end rolliga enim Roland Laos – see on nii keskse tegelase puhul ka loogiline. Alguses võib (ka lavastust esitlevast tekstist ja loo alguse presentatsioonist) jääda mulje, et tegu on ehk saladuslike, kriminaalsete huvidega lapsgeeniusega, aga tuhm altkulmu pilk, närviline olek ja kühmus hoiak, käed peaaegu et halli dressipluusi taskutest läbi surutud – kõik see näitab, et ta ei püüa midagi saavutada, vaid lihtsalt pinnale jääda.

Mareki eluolu enne surmamängu astumist visandatakse selgete joontega. Suhe emaga koosneb töövahetuse kestust nimetavatest, sööma manitsevatest ja kooli kiirustavatest fraasidest. Ühtegi isa lavastuses näha ega kuulda pole, ka Karli ema tundub olevat üksi, kui vahel välismaalt külla naasvat vanemat tütart mitte arvestada. Inimesed kaovad vaateväljast erisugusel viisil. Hakkab silma, et ka kavalehel, kus jagatakse nõuandeid veebiturvalisuse kohta, soovitatakse küberkiusamisest teatada emale, õpetajale või veebikonstaablile – isad jäetakse mainimata. Ehkki just isa puudumine lapse elust on Eestis levinud, ei maksa seda siiski lausa eeldada ja arvata laste probleemidega tegelemine üksnes ema hoolde. Väike asi, nagu mõne sõna puudumine, mis tahtlikult või tahtmatult märgib hoiakuid, loeb.

Noorele inimesele teises peamises keskkonnas (lisaks kodule) ehk koolis aga oleks see, kui Marekit samamoodi eriti tähele ei pandaks, ilmselt tegelikkuse ees eelistatumgi variant. Igavesti kooli WCsse jääda ei saa ja kaks ilkuvat klassivenda on igaks päevaks uue alandamisviisi välja mõelnud. Publik võib reageerida eri moodi, vahel naerdakse, kuid nähtud etendusel umbes 12–13aastased vaatajad seksuaalse alatooniga stseeni peale igatahes vakatasid. Vägivallale annab lisamõõtme see, et tegu filmitakse üles ja postitatakse internetti laike koguma – küberkiusamine kui kiusamine 2.0.

Kõik see ning positiivse vastukaalu ja toetuse puudumine Mareki elus teeb ta täpselt parajaks saagiks nn adminile, kes 50 päeva kestvat ja 50 enesehävituslikust ülesandest koosnevat mängu juhib. Õigupoolest mõjub see isik oma kõmiseva moonutatud hääle ja efektidega maskeeritud näoga pigem mingi ebamäärase kurja jõu kui konkreetse inimesena. Seegi on osa manipulatsioonitaktikast: distantseerida ohver inimlikust kontaktist, rõhutada tema olukorra lootusetust, võimendada negatiivseid tundeid ja sisendada mõtet vaid mõne sammu kaugusel asuvat igavesest pääsemisest, kurnata inimest igakülgselt, nii vaimselt kui ka füüsiliselt (magamatus, enesevigastamine jms).

Võib tunduda hämmastav, kui suurt võimu saab teise inimese üle omada ja rakendada, puutudes kokku ainult interneti kaudu – sfääri, mida peetakse mõnikord justkui vähem reaalseks kui selle välist. Viiekümnenda päeva poole loendamine tekitas õudusfilmilikku kõhedust, olgugi et mängu katkijäämine oli ette teada.

Ainus kontrasti pakkuv, läbinisti positiivne tegelane kogu loos on Ronja (Loore Martma), fotokaameraga mööda katuseid roniv tüdruk, kes leiab elu ilu väikestes asjades, on mänguline ja elurõõmus. Temas võib ära tunda enim filmikriitika kontekstis käsitletud Manic Pixie Dream Girli ehk naistegelase mustri, mille puhul energiline, omapärane ja veidi lapselik (Ronja näitab Marekile, kuidas majade katused ja aknad inimnägusid moodustavad) naistegelane on loodud selleks, et tuua vaevatud meespeategelane välja apaatsusest ja pessimismist ning panna teda taas end elavana tundma. Nagu öeldud, on lavastuse tegelased funktsioonipõhised ning selles süsteemis on Ronjal kahtlemata oma koht. Temaga koos olles ilmuvad Mareki näole vaikselt tagasi pehmemad jooned. Ronja kui üle pika aja esimese tema vastu hoolivust näitava inimese mõjul on kahtlemata osa selles, et Marek valib surma asemel surnu mängimise ehk jääb ellu.

Loo otsad saavad küll kiiresti kokku tõmmatud nii, et Marek jõuab ema juurde tagasi ja kiusajadki said vahepeal ära hirmutatud. Mängu administraator ehk endine psühholoogiatudeng, kelle motiiviks oli soov „kõrvaldada ühiskonnast bioprügi“ (materjal otse elust: selline inimene mängu välja mõtleski), viiakse politseinike vahel minema. Sellest hoolimata jääb valdama lahendamatuse tunne: konkreetne olukord jõudis küll selleks korraks lõpule, aga probleemid jäid. Õhku jääb palju küsimusi, mis ei lase teemat lõpetatuks lugeda: nii selle kohta, kas Mareki elu tegelikult ka paremaks muutub (nähtu põhjal pigem ebatõenäoline), kui ka, et mis ikkagi juhtus Karliga.

#-märk mitte ainult ei tõmba tähelepanu öeldavale, vaid kutsub kaasa arvama ja arutama. „#kaotamindära“ ongi tõsielulistel asjaoludel põhinev, nüüdisaegseid probleeme näitav sotsiaalne teater, milles uuritakse ja aidatakse noorele vaatajale selgelt silma ette tuua probleemide osi ja mehhanisme, seejuures otseselt moraali lugemata. Lõpuks hakkab see funktsionaalsusele ja kindlale sihtgrupile suunatus häirima, paneb igatsema ambivalentsust, poeetilisust, rohkem varju peidetut. Seejuures sobib sellist lavastust käsitleda eelkõige teema analüüsimise vahendina – ja sellena see kahtlemata toimib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht