Kuidas teha karikatuuri iseendast?

„Ma olen Ivo Linna“ on Raivo E. Tamme lavaline läbikukkumine iseenda rollis, autobiograafiliste anekdootide kiretu karaoke.

ALVAR LOOG

Ma olen Ivo Linna“, autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Liisi Eelmaa. Laval Raivo E. Tamm ja Super Hot Cosmos Blues Band. Esietendus 15. VII Nordea kontserdimajas.

Raivo E. Tamme muhe heietus lohiseb kronoloogilises järjekorras madala tempoga läbi ootuspäraste biograafiliste maamärkide, vältides sealjuures edukalt puänte ning hoidudes muutumast ülemäära isiklikuks või „raskeks“.

Raivo E. Tamme muhe heietus lohiseb kronoloogilises järjekorras madala tempoga läbi ootuspäraste biograafiliste maamärkide, vältides sealjuures edukalt puänte ning hoidudes muutumast ülemäära isiklikuks või „raskeks“.

Teet Malsroos / Õhtuleht

„Ma olen Ivo Linna“ on pretensioonikas pealkiri igale teosele, mille autoriks või peategelaseks pole just Ivo Linna ise. Tänavu juuli keskel mängiti Tallinnas Nordea kontserdimajas neljal õhtul sellenimelist kontsertetendust: autor ja lavastaja Urmas Vadi, protagonist ja esitaja Raivo E. Tamm.

Sõltumata sellest, millise žanri (teater, estraad või stand-up komöödia) mõtteliste kriteeriumide järgi seda hinnata, oli minu meelest nii dramaturgilises, lavastuslikus kui ka esituslikus plaanis tegu läbikukkumisega, allajäämisega projekti paljulubavale pealkirjale, välisele mastaabile (pileti hind ning Nordea saali suurus ja glamuursus) ning tähtpäevalisele ajastusele (Raivo E. Tamme juubel).

„Ma olen Ivo Linna“ esindab seda suundumust moodsas dramaturgias, mis püüab kaotada elu ja kunsti turvalist pikivahet, üritab ajalugu kunstiks konverteerida. Käimasoleval elulooteatri ajastul toimuv liikumine uutele üles kündmata uudismaadele (biograafilisusest edasi autobiograafilisuse juurde) on nähtusena igati loomulik ja loogiline, pakkudes ühtlasi kinnitust nii näitekirjanduse vormilise evolutsiooni, dramaturgilise toormaterjali defitsiidi kui ka kasvanud soovi ja vajaduse kohta olla võimalikult meelelahutuslik.

Viimasel ajal jõuabki Eestis teatrilavale üha rohkem selliseid lugusid, mille puhul pole näitleja mitte üksnes meedium, vaid ühtlasi ka subjekt. Kuna biograafilisest enesepaljastusest huvitatud lavajõududel ei ole enamasti käepärast nii palju isiksuslikku sisu või julgust, et nad võiksid üritada vahendada enda kohta midagi psühholoogilisemat ja vaimsemat (mida on minu nähtud lavastustes teinud vaid Ivo Reinok, Priit Võigemast ja „Liha luudel“ trupp), jääbki üle vaid kerglase sisu ja kerge vormiga autobiograafiline püstijalakomöödia.

Edevale ja edust huvitatud näitlejale on see suur kiusatus. Raha vedeleb justkui maas: vaja vaid saal rentida, linn reklaame täis kleepida ning väljakuulutatud ajal kohale kõblata, kaasas hea tuju ja kimbuke tõestisündinud naljalugusid. Viimaste leidmisega ilmselt keegi hätta ei jää. Meist igaühel – iseäranis artistil – võiks olla elu jooksul kogunenud piisavalt koomilisi juhtumisi, mida eneseiroonilisel toonil pajatades täita tunnine etteaste.

Kui vanasti oli kombeks, et avalikel kohtumisõhtutel tuntud inimestega esitas keegi kuulajatest piinlikkusega võideldes külalisele alati varem või hiljem palve „rääkige palun mõni naljakas seik oma elust?“, siis nüüd on seda küsimust hakanud enesele vaikides, ent ilma vähimagi valehäbita esitama esinejad ise. Vastusest on aga kujunemas omaette lavakunstižanr: segu kohtumisõhtust, püstijalakomöödiast ja monoetendusest.

Eelmise sajandi alguse Eesti vabariigi ajal korraldasid teatrid teenekatele ja armastatud lavajõududele sageli juubeli või mõne muu ümmarguse tähtpäeva puhul tuluõhtuid, kus etenduse kogu kassa läks sünnipäevalapsele. Tänapäevane autobiograafiline monokomöödia evib kaudselt umbes samasugust formaati, mille kaudu vahetab artist publiku usalduskrediidi ja armastuse hõlpsa vaevaga sularahaks. Seda strateegiat on viimase paari aasta jooksul jõudnud Eestis peale mitmete näitlejate ekspluateerida ka terve hulk muid avaliku elu tegelasi (nt Maire Aunaste ja Onu Bella) ning suure tõenäosusega on tõeline buum alles ees. Üha kasvavas kvantiteedis müüakse inimestele teatri või estraadi pähe maha autobiograafilisi anekdoote – kõrtsilaua ja saunalava jutte, mille seob omavahel mõtteliseks tervikuks üksnes rääkija isik.

„Ma olen Ivo Linna“ kuulub oma dramaturgilisest pretensioonist (intrigeeriv pealkiri) ning välisest formaadist (ansambli kaasamine) hoolimata kirjeldatud kaanonisse. Ka siin valitsevad autobiograafiline hoiak, retrospektiivne vaade ning pajatuslik esituslaad, etendus püüab oma mõjus olla ühtaegu vahetult isiklik, nostalgiline ning meelelahutuslik.

Raivo E. Tamme muhe heietus lohiseb kronoloogilises järjekorras madala tempoga läbi ootuspäraste biograafiliste maamärkide (lapsepõlvekodu, lasteaed, kool, (seksuaal)suhted, sõbrad, töö jms), vältides sealjuures edukalt puänte ning hoidudes muutumast ülemäära isiklikuks või „raskeks“. Kogu vähene psühholoogiline sügavus teenib üksnes eneseirooniat, mis on aga hambutu ja sihitu.

See pole õige stand-up (subjekt ei „seisa“ ning naljade pähe pakutakse kiirete lõuahaakide asemel laiske põseplakse) ega ka mitte monokomöödia (puuduvad nii läbiv teema kui ka terviklik lugu). Urmas Vadi varasemate tööde foonil mõjub ideetu, fantaasiavaene, kompositsioonivaba ning sügavas vaimukuste defitsiidis „Ma olen Ivo Linna“ täieliku kirjandusliku katastroofina. Vadi on kas minetanud dramaturgi elementaarsed käsitööoskused ja viimasegi fabuleerimisvõime või on tegu haltuuraga – kolmandat võimalust minu meelest pole.

Aimasin saalis isegi ning sain hiljem tegijate antud intervjuusid lugedes kinnitust, et kõik laval räägitu pole päris ajalooline tõde. Kui varem on Vadi tõestisündinud lugudele ning reaalselt elanud isikutele loova kujutlusvõime abil pookimist tehes jõudnud õitsva absurdi ja kunstiväärtusliku nihkeni, siis siin lahustuvad tõde ja fantaasia valutult üksteises, suutmata sünnitada vähimatki lisaväärtust, mis lööks teksti metakorrusel mõne lambi põlema. Kõik on siin usutav või peaaegu usutav ning õigupoolest vahet pole, sest nii loo minategelase karakteris kui ka tema jutustatavas loos puudub vähimgi vormiline vint või sisuline intriig, kõike ülejäänut hingestav ja pingestav saladus või ideaal.

Ivo Linna isiksusliku ja loomingulise kapitali kaasamise ning taaskasutamisega pole Vadi suutnud ette võtta midagi väljendussuutlikku. Kõik dramaturgilised seosed Ivo Linna ja Raivo E. Tamme elu vahel (kohtumine Viru hotelli uksel, tema nime nimetamine KBGs, hüpe üle Tondi kasarmu aia, katse teda laval asendada, trehvamised turul ja traumapunktis, Üksküla telefonikõne jms) on otsitud ega kontrapunkteeru kuskil. Kui selleks mitte lugeda otsekui kulminatsioonina esitatud, ent piinlikult pateetikasse takerdunud otsesõnalist kuulutust, justkui oleks Tamm elanud läbi isiksusliku eneseleidmise ja vabanemise Tartu lauluväljakul laulva revolutsiooni ajal Linna esituses isamaalisi laule kuulates. Vadil on sihik täiesti paigast ära, kohati jääb mulje, et kirjeldatud sündmuste tõeline subjekt on Tamme ja/või Linna asemel hoopis keegi Süstik.

Usun, et tulemus olnuks mitu korda parem, kui kogu Ivo Linnat puudutav fantaasiavaene fiktsioon oleks kõrvale jäetud ning Tammel olnuks jututeemad (vanemate ainsa lapse saatus, nime saamine, soov ja suutmatus naisi selili rääkida, lavakooli katsed, sõjaväest kõrvalehiilimine, juhtumised proovides ja etendustel, kohtumised talendi austajatega jms) ees nagu eksamipiletid, millele spontaanselt reageerida. Tamm veaks ilusti välja – ma ei kahtle selles hetkegi, ta on intelligentne ja sõnaosav näitleja. Kuid katse esitada päheõpitud kujul omaenese elust rääkivat teksti, mille on kirjutanud ja mida väljamõeldistega täiendanud hoopis keegi teine, andis tulemuseks veidralt skisofreenilise olukorra ning õige rollijoonise ja vahetu emotsioonita loiu heietamise, kvaasiautobiograafiliste anekdootide kiretu karaoke.

Tamm on teadagi meisterlik ja isikupärane karikeerija. Kuid tema talent vajab mõjulepääsemiseks lisaks selgepiirilisele rollile kas kammerlikumat keskkonda (teatris) või kaamera lähiplaani (teles ja filmis). Kuid Nordea kontserdimaja suure lava täitmiseks puudusid tal loomupärased väljendusvahendid ning tugi lavastaja suunavate ideede näol. Kuuldemänguks kujunenud etendusse tõid näitlemise poeetikat üksnes mõned suurele ekraanile projitseeritud videopäeviku sissekanded ning paar minimonoogi Ivo Linnana. Tamme ülesastumises iseendana oli väga vähe särtsu ja artistlikkust. Mis pole mõistagi mingi etteheide: kuidas siis ikka teha karikatuuri iseendast? See on võimalik, kuid eeldab hoopis teravamat teksti ja jõulisemat lavastuslikku visiooni.

„Ma olen Ivo Linna“ vajas turunduslikel põhjustel Nordea kontserdimaja suurt saali, ent ei suutnud lavastuslikult täita selle suurt lava. See kahe tunniajase vaatusega kontsertetendus oli visuaalselt vaene ja staatiline, täiesti arusaamatuks jäi mulle Tamme disko kuldajastust pärinev retrokostüüm (kunstnik Liisi Eelmaa). Etenduse eetriaja täite ja lavalise dekoratsioonina toimis hästi Super Hot Cosmos Blues Band, kelle saatel ja uusarranžeeringus esitas Tamm jutuplokkide vahel kümmekond lugu Ivo Linna repertuaarist.

Ehkki lavastuse muusikalise poolega näikse olla nähtud rohkem vaeva kui sõnalise osaga, mõjus see sooritus pelgalt keskpärase karaokena, mil puudus pealegi mõtestatud suhe dramaturgiaga. Tamm laulis, kuidas oskas, ja kohati päris hästi, kuid ometi polnud ta bändi vääriline. Hästi sobitusid kogutervikusse üksnes lühikesed vokaalsaateta signatuurmeloodiad.

Komöödia on peaaegu ainuke loomevaldkond, mille kvaliteeti on võimalik mõõta objektiivselt, kvantitatiivse mõõdupuuga. Komöödia kvaliteedi kriteeriumiks on naer. Seda kõlas minu nähtud etendusel (16. VII) vähe. Ning ka selle vähese puhul oli peaaegu eranditult tegu mitte stiihilise ja ennastunustava, vaid heasoovliku kommunikatiivse naeruga. Sellest iga komödiandi unelmate seisundist, mil publik sööb peost ning iga järgnev sõna või žest tundub kogu saalile sedavõrd hüsteeriliselt naljakas, et jutu jätkamiseks peab pausi pidama ning inimesi rahustama, jäi „Ma olen Ivo Linna“ valgusaastate kaugusele.

„Ma olen Ivo Linna” tekst ei kanna, lavastus on peaaegu olematu, laulud lõhuvad monoloogi rütmi ning kõigele lisaks ei teki sõna ja muusika vahel vähimatki orgaanilist ühishingamist. See etendus elab üksnes publiku armastusest ja usalduskrediidist, mille Raivo E. Tamm ja Urmas Vadi on välja teeninud hoopis teiste töödega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming