Kuidas roosa elevant varastas halli roti identiteedi

Veiko Märka

Polygonteatri „Näha roosat elevanti”, autor Piret Jaaks, lavastaja Tamur Tohver, kunstnikud Mae Kivilo ja Tamur Tohver, valguskunstnik Triin Hook. Mängivad Meelis Rämmeld, Liisa Pulk ja Kadri Adamson. Esietendus 2. II Polygoni amfiteatris. Kui lavale ilmub mõni Eesti Teatri Agentuuri võistlusel auhinnatud näidend, on ette teada, et tegu on olmedraamaga nüüdisaegse Eesti pereelust, peaosades harilikult mees ja naine. Neil on suhe, aga neil on ka probleeme. Nii võis enne Piret Jaaksi 2011. aasta võidunäidendi „Näha roosat elevanti” vaatamist oletada, et kindlasti ei näe me kahe kuritegeliku jõugu verist võitlust haruldase ja hinnalise roosa elevandi pärast (tragöödiat). Veel vähem oli alust oodata lennukat komöödiat ämmast, kes asub koos oma lemmiklooma roosa elevandiga noorpaari juurde elama ning pöörab nende elu pea peale. Täpselt nii läkski. Saladuslik „roosa elevant” pole muud kui kesklinnas asuv arhitektuuriliselt pretensioonikas ning elanikele prestiižikas kortermaja, mille ühes korteris olmedraama aset leiabki. Karmid küsimused nagu „Miks sa veel pappi kokku ei aja? Miks sa töötad kohas, kus sa õnnelik ei ole?” või „Miks te käite seal ülikoolis? Minge, kurat, kohe tööle!” lendavad seinast seina nagu kartetšid tänavalahingute ajal. Suhe mureneb nagu kuivanud küpsis, probleem paisub nagu pärmitainas – nagu karta oligi. Õieti polekski põhjust vinguda, kui näidendivõistlus oleks sisule vastavalt „olmedraamade võistlus”. Kuna ma ei kahtle žürii heatahtlikkuses iga uue draamatalendi väljasõelumisel, võib arvata, et teises võtmes näidendeid sinna ei saadetagi.

Arvestades kitsast etteantud raamistikku, mõjub „Näha roosat elevanti” vägagi omapäraselt ja värskelt. Tegu on lummavalt ja lennukalt areneva suhtekolmnurgaga, mis suubub ootamatult praktilisse ja argipäevasesse diskursusesse. Näidendi üldmulje on siiski üheselt masendav. Kuna loo üks põhipunkt on surrogaatlapse hankimine, siis võib üldistavalt öelda: „Roosa elevandi” atmosfääris ongi võimalikud ainult surrogaatlapsed – või täpsemalt küll ainult surrogaatvanemad, sest egas veel sündimata lapsed milleski süüdi ole. „Sa ei sobi ju isaks,” ütleb Simona Levile otse.

Kuna näidendi fantaasia jääb rangelt reaalsuse piiridesse, mõjuvad tegelased üllatavalt, aga siiski üldinimlikult, nagu oleks nende salajasele kirjavahetusele ligi pääsenud. Ainus tõsiselt häiriv dramaturgiline puudus on see, et näidend ei vasta pealkirjale ja seega ka oletatavale tuumale. „Roosa elevant” kui välise mugavuse, jõukuse ja edu sümbol ning Levi lõppkokkuvõttes lootusetu armastuskolmnurk – tema „põrunud aru” sünnitis – ei klapi kuidagi kokku. Ehk siis: fassaad ei vasta sisule.

Ilmselt mõjutas see mõnevõrra ka lavastajat, kes otsustas kindluse mõttes jääda kuldsele keskteele, rõhutamata eriliselt interjööri (või ka aksessuaaride) ekstravagantsust, aga mitte ka Levi sisemist primitiivsust. Üldse võib Tamur Tohvri lavastajategevuse sildistada kõige paremas mõttes objektiivseks.

Sama eklektilise pildi nagu dramaturgiliselt jätab „Roosa elevant” ka näitlejatööde poolest. Liisa Pulk Simonana – esialgu nii võimekas ja võimukas, hiljem üha hääbuv hallutsinatsioon – oli igati suurepärane. Õigupoolest on ju kogu teatrikunsti peamine ülesanne mõjutada vaatajat, et ta suhtuks laval nähtavasse fiktsiooni nagu tõelisusse, niisiis on tegu lausa metatasandil rolliga. „Poed jälle Simona selja taha?” heidab Katriin Levile ette. Ja see selg on tõeline vaatamisväärsus, ühtaegu soe ja kaitsev, samas habras ja läbipaistev.

Meelis Rämmeldi Levi on terviklik ja meeldejääv karakter, paraku ei haaku ta näidendi kontekstiga. Elukoht kesklinna eksklusiivseimas majas lubab järeldada, et tegu peaks olema iseteadva, sihikindla, ehk isegi ülbe tüübiga. Selleks on Levi aga kaugelt liiga asotsiaalne – mees, kelle korter peaks asuma hoopis kusagil räämas agulimajas („hallis rotis”). Tegelikult olekski viimane tundunud näidendi keskkonnana arusaadavam ja loomulikum; poolpleekinud posterid vanadest pornoajakirjadest Villeroy & Boschi asemel oleks ka palju kõnekam lavakujunduselement.

Näidend jätab sellegi väljavaate, et Levi on paratamatu joomahull, kellele Katriin muutub õige pea samasuguseks käest pudenevaks väljamõeldiseks nagu Simona. „Miks sa ei arene? Miks sa ei loo lisaväärtusi? – sinu andega inimene?” heidab üks naistest talle ette. Et Levi ei arene ega loo lisaväärtusi, on näidendis usutav, tema andekus ei paista aga küll kusagilt välja.

Kadri Adamson (Katriin) saab triost kõige vähem lavaaega, ka on tema osa kõige triviaalsem – positiivne eesti naine väikeste soovide, kuid avali südamega; võimalik isegi, et tulevane ema. Aga enda kehtestamiseks piisas Adamsonile ka sellest täiel määral.

„Roosa elevant” on huvitav ja siiralt mõjuv näidend. Paraku on Eesti teatri omalavastuste tase viimastel aastatel väga kõrgele tõusnud: seda peamiselt autoriteatri, instseneeringute ning kõikvõimalike hübriidide (näiteks VAT-teatri „Karin ja Pearu”) tõttu. Ebakonventsionaalset pakutakse nii palju, et sellest on saanud norm, publik on ära hellitatud üha interaktiivsemate ja interdistsiplinaarsemate leludega. Nii et soliidne ja dramaatiliselt pingeline „Roosa elevant” uut kvaliteeti ei loonud, ehk sporditerminoloogias väljendudes: tegu on tüüpilise neljanda koha näidendiga. See – kui tsiteerida Eesti sõudetreenerit Mati Killingut – pole kindlasti paha, aga pole ka palju parem kui kuues koht.

Kui võrrelda „Elevanti” Jaaksi mullu teatri- ja muusikamuuseumi hoovis mängitud lühinäidendiga „ … ja päike kustub” (lavastaja Lennart Peep), siis jättis viimane oma julge mõttelennuga, eksistentsiaalse sümbolisüsteemiga ning dramaatiliste ideede küllusega võimsama mulje. Küllap ka seetõttu ei tekitanud „Näha roosat elevanti” emotsionaalset ega ka intellektuaalset kõrglaengut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming