Kompromissituse kõuekõmin

Kuigi suuresti kärbitud ja tihendatud, jääb „Brandi” lavastuse peategelaseks just sõna ning jäägitult kaasa tõmmatuna ibsenlikust kujundiküllusest ununeb näidendi sobimatus lavale.

PIRET VERTE

VAT-teatri „Brand”, autor Henrik Ibsen, tõlkijad Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Margus Ruhno. Mängivad Ivo Uukkivi, Katariina Unt, Liisa Pulk, Tiia Kriisa, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. Esietendus 16. IX rahvusraamatukogu teatrisaalis.
Pea ees ja otsusekindlalt ühtlase sammuga läbi tormi rühkides, käed hoogu juurde andmas, ei jäta kirikuõpetaja Brand (Ivo Uukkivi) ruumi kõhklustele. Kompromissitus koguduse, lähedaste, eelkõige aga iseenda puhul – selline on Henrik Ibseni draamapoeemi nimitegelane. Kuigi „Brand” (1866) kuulub „Peer Gynti” (1867) kõrval kirjaniku esimese loomeperioodi ehk romantilis-rahvuslike mitteteatraalsete värssnäidendite olulisemate teoste hulka, on kohtumine Eesti laval esmakordne. Tuttavam on vankumatu idealisti koomiline aatekaaslane Alceste, Molière’i „Misantroobi” nimitegelane. Mõlemad on tugevad, terviklikud natuurid, kes vastanduvad kaasaja vastavalt tuule suunale tõekspidamisi muutvaile kodanikele ning on pettunud ühiskonnakorralduse kahepalgelisuses.

Tegelaste miimika – Agnese (Katariina Unt) ilmekad mõtlikud silmad ja Brandi (Ivo Uukkivi) eluraskustele varjupaigaks saanud sügavad murekurrud – tõstab suurde plaani punktvalgus.

Tegelaste miimika – Agnese (Katariina Unt) ilmekad mõtlikud silmad ja Brandi (Ivo Uukkivi) eluraskustele varjupaigaks saanud sügavad murekurrud – tõstab suurde plaani punktvalgus.

Siim Vahur

Kuigi Ibsen otsustas nii „Brandi” kui ka „Peer Gynti” puhul eepika asemel draamavormi kasuks, ei kujutlenud ta kumbagi teatrilavale, vaid need olid mõeldud ettelugemiseks. Autori intentsioon pole aga enam ammu a ja o, mistõttu ei tormist merd ja lumelaviine kirjeldavad remargid ega ka mammutetendust eeldav tekstimaht kujuta endast poeemi lavaletoomisel tõsiselt võetavat takistust. Kujunduses (kunstnik Pille Jänes) on lähtutud vaese teatri ideoloogiast, publikule avaneb rõhutatult lihtne ja napp lava: paar musta kirstu, mis täidavad nii riidekapi, pingi kui ka paadi rolli, mõned mustad sirmid ning valge laud paari tooliga teises vaatuses.
Üksikud hädavajalikud esemed jätavad kitsukesel laval küllaldaselt ruumi näitlejaile. Kui mitmed VAT-teatri lavastused on muljet avaldanud leidliku füüsilise ekspressiivsuse, suisa koreograafiaga, siis „Brandis” mõjuvad eelkõige mikroliigutused: pilgud, žestid, paigaltammumine, rusikasse surutud käed. Tegelaste miimika – Agnese (Katariina Unt) ilmekad mõtlikud silmad ja Brandi eluraskustele varjupaigaks saanud sügavad murekurrud – tõstab suurde plaani punktvalgus. Valgusele on lavastaja Ingo Normet pööranud palju tähelepanu ning toonud mitmel juhul selle kaudu tähendustasandid reljeefsemalt esile. Kui viimse hingetõmbeni maist vara oma haardes hoidnud Brandi ema (Tiia Kriisa) sureb pojalt sakramenti saamata, hüüab mees meeleheitliku palve: „Jeesus Kristus, näita mulle valgust!”. Vastus saabub sellele esimese vaatuse lõppu tähistava saalipimendamisega.
Musta-valge kompromissitu kontrast väljendub ka kostüümides, millesse on peidetud rohkelt leidlikku sümboolikat. Sünge, pealaest jalatallani musta riietunud Brand nähvab pulmareisile tõttavale lõbusale pruutpaarile, et on teel jumala matustele – jumala, keda kujutatakse vana ja hallina, härmaniitidega habemes, sussid jalas ja öötanu peas, jumala, kes peegeldab mugava ja loiu keskklassi hapraid tõekspidamisi. „Valgus ja rahu tuli minu ellu koos sinu ja lapsega,” pihib Brand Agnesele. Langetades valiku Brandiga kaljukoopas elamise kasuks, selmet hõljuda koos muretu kunstniku Einariga liblikana helgetel mägiaasadel, hakkab naise elust aga valgus järk-järgult hajuma. Hõljuva pruudiloori ja valge kleidi asendab kõigepealt hallikates toonides kleit, mida õbluke naine kannab veeämbrite ja küttepuude raskuse all jalgu lohistades. Seejärel jõuab Agnese elutants Edvard Munchi maali eeskujul kolmandasse faasi ning tema ihu katab must leinarüü. Vaid haavana valendav lõhe seljal meenutab valgust, mida vankumatutele tõekspidamistele toodud ohver, väike poeg Alf oli nende ellu mõneks põgusaks viivuks toonud. Ka lein ja südamevalu on halastamatu Brandi meelest ebajumala altar, mistõttu Agnesel tuleb viimnegi surnud lapse särgike avasüli ja avatud südamega mustlase lapsele anda. Brandi ema mantli päratutesse taskutesse kokku krabatud mammona raskus tirib naist maa ja hukatuse poole. Isegi armastusest kõneldes kasutab ta majanduslikke termineid, tehes etteheiteid, et vastavad lahtrid elu arveraamatus on pojal päris tühjad. Poega peab ta endale kuuluvaks inimressursiks, keda utsitas hingekarjaseks hakkama, et too päästaks sõna võimuga vara eest ohvriks toodud hinge.
Kujunduse puhtus ja lakoonilisus laseb mõjule pääseda tihedal poeetilisel tekstil. VAT-teatri näitlejail on värsiesitamise kogemus nii „Fausti” kui ka „Tsaar Saltaaniga”, ent see lavastus hajutab lõplikult pelu žanrimääratluse ees, mille oluliseks põhjuseks on kahtlemata Sigrid Toominga ja Paul-Eerik Rummo suu(re)pärane tõlge. Kuigi suuresti kärbitud ja tihendatud, jääb lavastuse peategelaseks just sõna ning jäägitult kaasa tõmmatuna ibsenlikust kujundiküllusest ununeb vaatajal näidendi mitteteatraalsus, sobimatus lavastamiseks. Ajuti kipuvad küll helid väikest ruumi lämmatama – idee- ja sõnakeskne lavastus oleks võinud endale lubada veelgi enam askeetlust, puhtust kõigest kõrvalisest –, ent helikujunduses kasutatud lõigud Richard Wagneri ooperite avamängudest loovad teemaga harmoneeruva, üleva, sünge, kohati pisut pateetilise meeleolu. Wagner oli ka teine suurvaim Ibseni kõrval, kellega seostatakse XIX sajandi lõpu suurt teatriuuendust. Sõnakesksus, tegevuse staatilisus ning visuaalselt napp stiil, mida toonased uuendusi otsivad lavastajad ette heitsid, osutub pigem vooruseks ning võimaldab keskenduda tegelaste sisemiste painete väljatoomisele.
Kuigi äärmuslikult karm ja nõudlik, äratab Eesti lavade esimene Brand Ivo Uukkivi kehastuses siiski inimlikku kaastunnet. Tõelise tugevuse tunnus on nõrkushetkede tunnistamine ja neist võitusaamine, ent see mees ei luba endale ei leina ega armastust, pidades tundeid õigelt teelt eksitavaks nõrkuseks. Silmis siiski pisarad ja mitte sulanud lumi, kumab Brandi otsusekindlas pilgus ühtaegu teatav nukrus ja haavatavus. „Sa ei tunnista, kuidas ise kannatad,” heidab Agnes talle ette ning kinnitab, et poja elu pärast vabisedes on mees veel suurem kui ennistine vägev hiid. Ehkki isa süda nõuab üht – päästa väike poeg Alf kindlast surmast ja naine vaigistamatust leinast –, meenub talle arsti etteheide, et iseenda vastu olevat ta päris paindlik, ning ta küsib hoopis rangelt, kas ta oli enne isa või hingekarjane. Seejärel sammub ta kõige lähedasemaid ohvriks tuues siiski edasi juba sisse kõnnitud rada mööda. Brandi kompromissitu rangus näib kergema vastupanu teed minekuna: sel moel ei pea ta iga hetk uues olukorras raskeid otsuseid langetama. Ta isegi anub, et naine võtaks talt valikukarika. Samastumisvõimalust ja kaasaelamist võimaldabki Brandi välise karmuse taga peituv inimlik nõrkus, mitte tema rangus, kõrged aated ja sihikindlus, vaid selle varju peidetud valu ja rõhuvad lapsepõlvemälestused.
Teises vaatuses hakkab lavastuse tempo aeglustuma, nagu näib raugevat ka Brandi otsusekindlus. Ta on vaiksem, mõtlikum, näib isegi segaduses olevat ja kahtlevat oma seniste sammude õigsuses. „Varem oli su hääl nagu laas, nüüd kahiseb nagu kuivanud lehed,” heidetakse talle ette. Rohkem saavad sõna teised tegelased, kes avavad pikkades monoloogides oma ühiskondlik-poliitilisi tõekspidamisi. Libeda soenguga ja libeda jutuga Foogt (Margo Teder) toob suurejooneliste valimisaegsete ehitamisplaanidega läbivalt traagilise tonaalsusega lavastusse pisut päevapoliitiliselt koomilisi nüansse. Tõeliselt tugevaks tegelaseks osutub Ingo Normeti lavastuses väliselt haldjalikult habras Agnes. Näinud ligimeste kannatusi, pettub ta Einaris, kes kardab elu pandiks pannes end mäslevatesse lainetesse heita. Järjest kasvavast austusest, usaldusest ja armastusest Brandi vastu langetab Agnes inimlikkuse nõudest lähtudes otsuse jätta selja taha kerge ja muretu elu. Viimse hingetõmbeni käib ta valitud rajal Brandi kõrval, tunnistades seejuures ka nõrkushetki, et tema „vaim on tugev, aga ihu nõrk”.
Ibsen on öelnud, et Brand meenutab teda ennast tema parimail hetkil, ning ta lõpetas teose lausega, mis vaatamata järjest kasvavale traagikale sisendab terakese lootust. Kaotanud kõik, küsib mees Jumalalt, kas ka kogu tahtest, mis inimesel on, jääb lunastuse pälvimiseks ikka väheks. Kuigi kõuehäälne vastus „Jumal on deus cari tatis” vihjab, et raudse tahte ja vääramatu usu varju jättis Brand kõige tähtsama – armastuse –, viitab öeldu ühtlasi ka, et elu viimsel hetkel saab traagiline kangelane „mitte millegi” asemel ometi „kõik” – lunastuse armulikult Jumalalt. Terve elu mustale truuks jäänud, hukkub ta lumelaviini all. Org täitub valgega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming