Kellele kuulub eikellegimaa?

Meelis Oidsalu

Peeter Raudsepa lavastatud „Eikellegimaa” on Mati Undi „Majahoidja” mõtteline järg.Rakvere teater on maha saanud järjekordse Pinteri tõlgendusega. Peeter Raudsepa lavastatud „Eikellegimaa” on mõtteline järg 2001. aastal Mati U ndi käe all lavale toodud Harold Pinteri „Majahoidjale”: neid kaht näidendit seob lugu tundmatust külalisest, kes, kord tuppa lastud, ei soovi enam lahkuda. Tuba, kus külalist vastu võetakse, on „Eikellegimaas” märksa väärikam kui „Majahoidja” töölisklassiuberik. Tegemist on jõuka, ent alkoholismi küüsi langenud literaadi  Hirsti (Toomas Suuman) elutoaga: näeme suurt tugitooli, kutsuvalt tuledes säravat baariletti, mürkrohelisi kardinaid parki avaneva akna ees, seintel rida säravaid valgusteid.

On öö. Hirst naaseb järjekordselt joomatuurilt, kaasas kõrtsis kohatud luulehuviline Spooner (Volli Käro). Mehed on ülevas meeleolus. „Erakordselt meeldiv tuba,” ütleb Spooner teda võõrustavale Hirstile, „ma tunnen ennast siin rahulikult – kaitstuna kõikvõimalike  ohtude eest. Aga, palun, ärge sattuge ärevusse, ma ei jää siia kauaks.” Volli Käro Spooner mõjub kohe alguses kahtlaselt. Tema pehmuses, lipitsevuses, nii sõnas kui ka poosis rõhutatud kaitsetuses on võltsi. Käro nõtkus mõjub kord allaheitliku puudli, kord nurkaaetud mürkmao nõtkusena. Seega ei ole üllatus, et Spooner käitub otse vastupidi lubatule: üha ilmsemaks saab vaese luulehuvilise soov dementsuse käes vaevleva majaperemehe  häärberist mitte kunagi lahkuda, seda ka siis, kui Hirsti teenrid Briggs (Eduard Salmistu) ja Foster (Margus Grosnõi) majast sissetungija leiavad ja üritavad teda välja ajada. Sissekutsutust saab sissetungija. Toomas Suuman on „Majahoidjas” mängitud sissetungija hulgus Astoni rolli vahetanud majaperemehe oma vastu. Pinteri absurd istub Rakvere näitlejaansamblile suurepäraselt, eriti aga Suumanile, ja tundub, et ka lavastaja Raudsepale. Näeme  autoritundlikku lavastust, kus Pinteri absurdlik argipoeesia avaneb nauditavas mitmetahulisuses, pakub palju erinevaid vastuseid küsimusele, mis etenduse järel kummitama jääb: kellele (või millele) kuulub Peeter Raudsepa / Harold Pinteri eikellegimaa? 

Toale

Tuba on Pinteri (kelle esimene näidend kannab nime „The Room”) dramaturgias keskne sümbol, „tuba sümboliseerib väikest, valget ja sooja ala, mille meie teadvus – pelk fakt, et elame – loob meile üüratus olematuse ookeanis”.* Seega on Hirsti häärberi elutuba teadvuselolemise, inimeksistentsi sümbol.  Toaukse taga kummitab olematus; nii on mõistetav ka Spooneri hirm väljaheitmise ees. 

Eikellelegi 

Spooner nagu iga teinegi inimene ihkab kestvust, kestvus identiteeti, identiteet omakorda äratundmist teiste poolt ja nende teiste, kes sind mäletavad, mäletamist. Majaperemehelt on alkoholism võtnud puute olevikuga ja kinkinud talle dementsuse, pagendanud ta ekslema hägustunud mälu hämaratesse keerdkäikudesse ning võõrandanud seeläbi teistest ja iseendast. Spooner näeb Hirsti dementsuses võimalust hankida endale identiteet, end kellegi  mälestustesse kaubelda: kui pohmeluses Hirst järgmisel hommikul elutuppa siseneb, sirutab ta diivanil öö veetnud Spoonerile käe ja (Spoonerit kellegi teise pähe võttes) lausub tundmatule: „Charles, kui kena, et läbi astusid”. Dialoog jätkub meenutustega juba kooliajal alguse saanud tutvusest, mille olemasolus Hirst küll kuigi veendunud pole, ent mille Spooner tänulikult omaks võtab. Mälupuudulikkuse käes vaevlev Hirst on enese teadmata Spoonerile  identiteeti kinkimas. Isegi Hirsti unedesse otsib külaline sissepääsu. „See oli mu unenägu. Järv. Kes mu unenäos uppus?” küsib Hirst oma unenäost jutustades. „Mina uppusin teie unenäos!” kinnitab Spooner varmalt. Eikellegimaa on koht, kus minad vahetavad omanikku sama kiirelt kui tegelased vestlusteemat.        Keelele Pinteri dialoog voolab omasoodu, vestlus on vaid hetkiti tegevuse või tegelaste motiividega puutes. Keskustelul on oma loogika, mis ei allu kellelegi: suutmatus suhtlust ohjata, seda ootamatute, juhuslike pöörete eest kaitsta, muudab eikellegimaa asunikud tragikoomiliseks. Tegelased alluvad dialoogile ja mitte vastupidi. 

HIRST: Vahetame teemat. Viimast korda. Mida ma ütlesin?

FOSTER : Te ütlesite, et vahetame teemat, viimast korda.

HIRST: Aga mida see tähendab?

FOSTER : See tähendab, et te ei vaheta enam kunagi teemat.

HIRST: Mitte kunagi?

FOSTER : Mitte kunagi.       

Kehale

Raudsepa lavastust iseloomustab mahlakas ja veider, ent täpselt intoneeritud, groteskist hoiduv  kehatundlikkus, mis on kooskõlas Pinteri määramatuse-poeetikaga. Etenduse alguses teeb tuppa sisenenud Hirst koomilise poolrutaka ringi ümber tugitooli, et jõuda (väga vildakat teed pidi) baariletini. „Täna öösel … mu sõber,” ütleb Hirst, „leiate te mind viimaselt ringilt võidujooksul … mida ma olin juba ammu joosta unustanud.” Mõni hetk hiljem näeme purjakil Hirsti põrandavaibal siplemas: Hirsti püüe end parun Münchhauseni kombel  millelegi toetumata maast lahti rebida mõjub sürrealistliku kehakujundi, omaette tantsuaktina. Toomas Suumani loivavas kõnnakus ja gravitatsiooni eiravates poosides on suursugust kohmakust, Suuman meenutab Charles B audelaire’i luuletuses „Albatross” argipohmelust põdeva poeedi võrdkujuna kirjeldatud abitut hiidlindu kõikuva laeva tekil. Kui siia lisada (või õigemini, Hirsti inimlikkusest lahutada) veel tema sünge pilk – justnagu  midagi meenutada püüdval inimesel, kes ei mäleta, mida ta meenutama pidi – ja kergelt kummituslik kume hääl, saame tulemuseks pidetu ja tahtetu inimvare, kes mõjub hubases tugitoolis võõrkehana.     

Loogikale

Pinter (sarnaselt mõnegi teise absurdistiga) kasutab kunstitõeni jõudmiseks poeetilist meetodit, mille tähistamiseks võiks loogikalt laenata termini reductio ad absurdum, s.o vastuväiteline tõestus ehk absurdsuseni taandamine. Pinter koorib tegevustikult ja tegelastelt kõik selle näiliku, mida me peame iseenesestmõistetavaks, tegelikuks. Pinter jätab argiseks vaid eksistentsi enda sümboli – ruumi. Nii näitab  autor, milline näeb välja inimolend, kel puudub mälu, tahe ja püsiv mina. Meie ees laval toimetavad inimesed, kelle motiividest, identiteedist ega tunnetest me sotti ei saa. Lahkume teatrisaalist ja küsime eneselt segaduses, mis pistmist on sel tegelikkusega, taipamata, et see, mida nägime, ongi tegelikkus, et meie arusaamad mälu ja mina püsivusest, enesekontrolli või üksteisemõistmise võimalikkusest on absurdsed, vastuväitelised, näilised.  Absurd on alasti argisus.   

Hetkele

„Teie sõnade taga on tunda kogemuste kaalu,” ütleb Hirst külalisele viina valades. „Ja sõnade  all!” jätkab Spooner: „Kogemus on tühine asi. Ma ise võin leida ükskõik millise soovikohase kogemuse, mis sobiks teie või minu maitsega. Lapsemäng. See ei muuda olevikku. Ma olen luuletaja. Mind huvitab kestev hetk, milles igavesti ja lõputult erksana kohal olla.” Fiktiivsed ja vastukäivad mälestused, mida allusiivsetes, loogiliselt seosetuis (pigem voolavat vabavärsilist luulemonoloogi kui dialoogi meenutavates) vestlustes heietatakse, naeruvääristavad  absurdset arusaamist „mineviku” olemasolust. Mis on minevik? Minevik on miski, millest räägitakse kui juba asetleidnust. Aga nagu „Eikellegimaast” nähtub, võib absoluutselt kõigest rääkida „kui juba asetleidnust” ja täpselt sellises valguses, nagu hetkel tuju on. Hirsti häärberi elanike erk silmavaade, kohalolek, vaimuvärskus on asendunud häguse ekslemisega eludes, mida ei mäletata, mida pole ealeski elatud. Kes vana asja meenutab … elab  pimedana oleviku suhtes. 

Valgusele

Pinter on valgustundlik autor. „Eikellegimaa” tekst lõpeb remargiga „Tuled kustuvad aeglaselt”. Sellega taotleb autor lavastust allajooniva,  kokkuvõtva lõpupildi staatika söövitamist vaataja mällu, aga mitte ainult. Näidendi esimene vaatus lõpeb järgmiselt: „Foster jalutab läbi toa, peatub ukse juures. [Spoonerile] „Kuuled? Tead, mis tunne on, kui sa oled valgustatud toas ja siis järsku tuled kustuvad? Ma näitan sulle. Selline.” Ta kustutab valguse. Pimedus.” Margus Grosnõi teener Fosteri repliigis on tubli annus metateatraalsust, Fosteri repliik mõjub siin pigem autori pöördumisena  publiku poole. Nii kandub „Eikellegimaa” valgustundlikkus selgemini saali. Kui elutoa akna eest kardin mõneks hetkeks tõmmatakse, näeme akna taga avanevat „parki”, mille valgus on udune, ebamaine, surnud, tontlik, hirmutav, võrreldes hubase tubase valgustusega: „Valgus … sealt … see on sünge … vaevalt päevavalgust meenutav. See langeb järsult. Maitsetult. Tõmmake kardinad ette. Süüdake tuled,” käsib Hirst. Teisal sõnab ta: „Me räägime minu  noorusest, mis ei saa mind iialgi jätta. Ei. See oli olemas. See oli tõeline, inimesed selles olid tõelised, kui … valgus neid muutis … kui nad olid vastuvõtlikud … kogu sellele muutuvale valgusele.” Ka Hirsti mälu on valgustundlik, suurelt jaolt asetseb see näidendis korduvalt mainitavas fotoalbumis, mida Hirst lubadustest hoolimata Spoonerile näidata ei saa: selle eest kannavad kiivast hoolt teenrid, kelle puhul ei saagi kindlust, kas tegemist on  teenijate, põetajate või valvuritega. Kogu selle valgustundlikkuse taustal mõjub märgilisena, et tubasesse turvalisse valgustusse on Raudsepp jätnud silmatorkava lünga: üks kaheksast identsest seinavalgustist ei põle ja see torkab silma nagu tühik muidu laitmatult särava hambumusega suus. Tahes-tahtmata muutub see tühik märgiks Raudsepa Pinteri-interpretatsioonis.       

Lootusele

Mainitud valgustirike saab üldistusväe lavastuse lõppstseenis: erinevalt näidendis ettenähtust ei päädi lavastus Hirsti repliigiga („Selle peale ma joon!”), mille järel valgus aeglaselt kustub, vaid sellega, et Spooner astub kustunud lambi juurde. Kõik etenduse käigus säranud seinalambid on selleks hetkeks kustutatud,  Spooner asetab oma peopesa „katkise” lambi juurde ja sünnib ime: lamp süttib. See hetk heidab valgust ka Spooneri tegelaskujule. Saame aimu, et Spooneri meeleheitlikud püüded leida endale Hirsti juures varjupaika ja tööd Hirsti abilisena või katsed põimida end tema mälestustesse ei pruukinudki olla kantud pelgast egoistlikust soovist nautida toasoojust. Volli Käro Spooneri missioon on päästa Hirst lõplikust kuhtumisest, tuua minevikufiktsioonides  ekslev kunagine geenius tagasi „kestvasse hetke, milles igavesti ja lõputult erksana kohal olla”. Spooneri empaatiast ja osavõtlikkusest saab läite lootuskiir, mis hoiab nõrgeneva lavavalgustuse ja matusetalitajatena mõjuvate teenrite kiuste Hirsti eksistentsi „üüratu olematuseookeani pimedusse” mattumast.

* Martin Esslin, The Theatre of Absurd. Vintage Books, London 2001 (3. trükk), lk 236.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht