Kaks vaprat humaansuse rüütlit

Maike ja Iggy Lond-Malmborgi uuslavastuses võlub, kuidas balansseeritakse tõe ja illusiooni piirimail.

EVELIN LAGLE

99 Words for Void“ ehk „99 sõna tühjusele“, idee autorid, lavastajad ja esitajad Maike ja Iggy Lond-Malmborg, dramaturg Johan Jönson. Esietendus 11. XI Kanuti gildi saalis.

Kaks vaprat raudrüüsse riietatud rüütlit (Iggy ja Maike Lond-Malmborg) võtavad kaitsta loomingu ja etendussituatsiooni võlu ning seejuures esitavad küsimusi humanistlikke väärtusi kaitsvate rüütlite väärtuste kohta.

Kaks vaprat raudrüüsse riietatud rüütlit (Iggy ja Maike Lond-Malmborg) võtavad kaitsta loomingu ja etendussituatsiooni võlu ning seejuures esitavad küsimusi humanistlikke väärtusi kaitsvate rüütlite väärtuste kohta.

Tarvo Varres

Kui palju on maailmas katteta sõnu …, aga me kõik teame seda. Kui palju on katteta uskumusi, tõekspidamisi …, aga isegi seda me teame. Tühjad sõnad tühja tühjusesse … ja ometi me usume, nii meelsasti usume!

Loen Maike ja Iggy Lond-Malmborgi lavastuse „99 Words for Void“ ehk „99 sõna tühjusele“ tutvustusteksti, mis teeb vägisi skeptiliseks. Küsimused meie fundamentaalsete väärtuste ja humanistlike tõekspidamiste kohta, märksõnad nagu super-ego, retoorilised figuurid ja inimlikkuse ideoloogia dissonants – kas jälle peibutatakse mind tühjade lubadustega, topitakse pea täis keerulisi sõnakuhje, mis ei leia lavastuses vähimatki katet? Eesti etenduskunstis on populaarne lasta publikul pikk ja keeruline tutvustustekst läbi veerida, et oma lavastusele veidigi sisu juurde laenata. Ent „99 sõna tühjusele“ on teisest puust.

Lavastus haarab kergesti endaga kaasa. Pimeduses lausutud esimesed sõnad on rahulikud ja sõbralikud, algus heatahtlikuks suhtlemiseks on tehtud. Esmalt juhatatakse sisse ja selgitatakse õhtu omapära: Maike on kaotanud hääle ja etendus on sedavõrd eriline. Lavastuse stiil on kätte antud ja neljas sein asetatud oma kohale. Maike ja Iggy ei mängi kedagi, nad on iseenda lavalised kehastused. Publikuga on neil plaanis aga veel kavalam topeltmäng: me hingame sama õhku, me jagame sama ruumi ja isegi prožektorite valgust – me oleme võrdsed!

Kas tõesti? Järgneb emotsionaalne sissevaade etendajate sisemaailma ja etenduslikku kogemusse: enne etendust väike lavanärv, etenduseelne vaikus saalis, see müstiline vaikus, kus kõik on võimalik. Siis süttivad prožektorid – valitseb rahu ja kontsentratsioon. Etendajate jutt on armsalt siiras ja inimlik, nii et kohe hea on neile kaasa elada. Võib-olla sobib etenduse lahke atmosfäär mu selleõhtuse meeleoluga, igal juhul lasen end teadlikult ja vabatahtlikult iroonilistel ilulugudel kaasa viia, ometi mõistes, kuidas räägitu enda üle naerab.

Loengu stiilis etendussituatsiooni selgitus muutub aina triviaalsemaks ja vähegi teatriteadlikumale publikule teada oleva seletamine lausa tüütuks. See lisab irooniale vunki. Jutt neljanda seina lammutamisest – ka saalis süttivad prožektorid, mida tol õhtul on kokku 84! – ning publiku ja lavalolijate võrdsusest kukutab ilujutu lõplikult. Etendaja ja vaataja ei ole iial võrdsed, lavalolija on selgelt situatsiooni juht, olgu publik kui tahes tihedalt etendusse kaasatud. Peen iroonia muutub aina selgemaks ja nauditavamaks. Kusjuures, olukorras toimivad mitte sõnad, vaid tegevus. Lavastuse konflikt on tegevuse ja sõnade lõhes. Niisamuti kui humanistlike väärtuste probleem on idealistliku isu ja väärtuste reaalse toimimise ebakõlas. Nii võtavad kaks vaprat raudrüüsse riietatud rüütlit kaitsta loomingu ja etendussituatsiooni võlu ning seejuures esitavad küsimusi humanistlikke väärtusi kaitsvate rüütlite väärtuste kohta.

Tõde ja illusioon. Peen balansseerimine nende kahe piirimail on selles lavastuses võluv. Näiteks üksikasjalikult jutustatud lugu Maike ja Iggy vanaemast, kes armastas üle kõige roose ja pühendas oma ainsa vaba päeva nädalas neile, või emast, keda võlusid autod ning kes elas kogu hingest kaasa kolmanda maailma probleemidele. Pangem tähele, et Maike ja Iggy ei ole õde-venda, vaid abielupaar! Meenutusi illustreerisid linale projitseeritud fotod.

Inimesed ja situatsioonid olid neis lugudes emotsionaalsed ja värvikad, nii kange tahtmine oli neid tõelisteks pidada, ent räägitu muutus hoopis nauditavamaks, kui fotod lasti saalis ringi käima ja kiletatud pildiraamidest vaatasid vastu raamide standardillustratsioonid. Needsamad, mida hetk tagasi seinale projitseeriti, needsamad tundmatud naised-mehed, kes kujutasid väikese Maike ja väikese Iggy roosikasvatajast vanaema ja humaansuse eest võitlevat ema, vanaisa ja tuttavaid.

Sõna ja tegevuse konfliktist tekkinud ebakõla lõi selle lavastuse sisu. Vorm ja sisu sündisid loomingulises sümbioosis. Lavastus mitte ainult ei kõnelenud teemast, vaid oli seda. Teematõstatus polnud kergete killast ja pakkus juba ette libastumisvõimalusi. Teema ei olnud uudne ega raputav, kuid vorm, millest see välja koorus, oli köitev.

Lavastuse stiil oli vagur, millegagi ei liialdatud ega lahmitud, ei püütud kehtestada suuri seisukohavõtte – kusjuures sõnades seda tehti! Isegi ei süüdistatud ega heidetud midagi ette, isegi mitte neile, kes end humanistiks peavad. Isegi vist mitte neile, kes etendajate kauneid sõnu kas või hetkeks uskuda tahtsid.

Millist ideoloogiat me kaitseme? See oli üks neid küsimusi, millelt lavastus tõukus. Nii väitsid Maike ja Iggy etendusele eelnenud vestluses.1 Vastan, et oma ego ideoloogiat! Kahtlemata! Varjatult või vähem varjatult, ühte või teise rüüsse riietatult.

Tutvustustekstis väidavad autorid, et nende „reaktsioon ei ole eemaldumine super-egost, vaid tolle häälitsuste ja käitumise imiteerimine“.2 Ehk seepärast oligi etendusega kaasakulgemine mõnus. Me kõik olime teatud mõttes võrdsed – ei olnud süüdlasi ega süüdistajaid, ei olnud tõekuulutajaid ega tõekummardajaid, ei löödud vastu nägu, ei paisatud ahastusse, ent ometi avaldati mõju oma tasases iroonilises võtmes.

Pretensioonikas tutvustustekst oli peenelt paralleelne lavaruumis toimuvaga. Humanismi ja euroopalike väärtuste näiv toimimine meie ühiskonnas peegeldus lavastuse kontseptsioonis ja tegevuses läbivalt. Lavastuse tutvustustekstis väidetakse, et Iggy „põhihuvi seisneb reaalse etendussituatsiooni olukorra kasutamises mudelina, millele rakendada lavastuse diskursust“,3 mida selles lavastuses ka väärikalt manifesteeriti.

Humanistlikud tõekspidamised, mis justkui on euroopaliku ühiskonna alustaladeks, on läbinisti katteta sõnad, katteta uskumused. Inimene muutub inimesele hundiks niipea, kui tema enda heaolu on ohus. Ei ole vaja isegi väga äärmussse minna, et seda väidet tõestada. Või siis näiteks raudrüüs rüütlid kaitsel. Kaitsmas mida? Rahu ja rahulikku kooseksisteerimist raudrüüs? Kas siin pole mitte vastuolu?

1 Vestlus Priit Raua ja lavastuse autorite vahel Vimeos: https://vimeo.com/144092090

2 Lavastuse tutvustustekst Kanuti gildi saali veebilehel: http://www.saal.ee/event/860/

3 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar