Küsimus on palju laiemates mõõtmetes kui raha

Margot Visnap

Endla laval toimetavad inimesed, kelle ees poliitiliselt korrektne Soome heaoluühiskond silma kinni pigistab.

“Kokkola”: Marja-Terttu – Andrus Vaarik,

Minna – Liis Laigna. ANTS LIIGUS

 

Leea Klemola, “Kokkola”.  Tõlkija Maimu Berg, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar (külalisena), kunstnik Pille Jänes (külalisena), kostüümide autor Ann Lumiste (külalisena), valguskunstnik Margus Vaigur. Osades Andrus Vaarik (külalisena), Jüri Vlassov, Sepo Seeman, Kleer Maibaum (külalisena), Liis Laigna (külalisena), Kaili Närep, Lii Tedre, Ago Anderson, Enn Keerd, Lauri Kink ja Ahti Puudersell. Esietendus Endla suures saalis 23. II.

 

Eesti absurdidraamat esindab käesolevas ajas vist kõige jõulisemalt Andrus Kivirähk, kui mõelda tema parajalt nihkes elupeegeldusele. Viimasest viisaastakust meenuvad eelkõige “Teatriparadiis”, “Aabitsa kukk”, “Romeo ja Julia”, “Eesti matus”, “Rehepapp”, “Helesinine vagun”. Aga Kivirähk on mõneti “nii nihkes”, et projitseerib eestlaste iroonilise minapildi sageli ajalukku, vaid üksikud näitemängud vemmeldavad otseselt kaasaega (“Eesti matus”, “Helesinine vagun”). Muidugi ei saa selles kontekstis maha salata ka Urmas Vadi, Mart Kivastiku, Mihkel Ulmani jt loomingut. Nädal tagasi, iseseisvuspäeva eel, Endla teatris esietendunud soome näidend, Leea Klemola “Kokkola” mõjub koduse absurdidraama saavutuste taustal ometigi tõelise pärlina.

Klemola “Kokkola” on Pärnu teatri suur õnnestumine. Üsna mitmes aspektis. Eelkõige võiks Endlat tänada Leea Klemola loomingu “maaletoomise” eest. Soome kaasaegne dramaturgia ei ole just sage külaline meie lavadel. Viimasel ajal on vahest kõige enam soome teatritekste lahanud Von Krahli teater: Arto Paasilinna “Jänese aasta”, Mihkel Ulmani ja Jussi Niilekselä  “Taksojuhid”, Jouko Turkka “Connecting People”, Ilkka Pitkäneni “Tavalised inimesed”. Klemola avastamise au kuulub nüüd Endlale: näitleja, lavastaja ja teatriõppejõud Leea Klemola (sündinud 1965) on näitekirjanikuna Soomes tuntud tegija, eristudes üldisest pildist oma šokeeriva, ausa, mõneti isegi jõhkra elukäsitlusega. Ka “Kokkola” šokeerib (teatri koduleheküljel märge: lastele mittesoovitav!), aga eelkõige väärtustab näidendit aus, samas üdini vaimukas ja absurdne soomluse käsitlus. Seega ühest küljest on Endla saanud oma repertuaari väga hea näitemängu. Samas, mõeldes lavastaja Ingomar Vihmari tõlgendusele, milles õnnestunult avalduvad korraga nii Soome kui ka Eesti, tegelikult teise (või isegi kolmanda?) Soome ja Eesti “elumahlad”, siis võiks tõdeda, et kaude sirutab “Kokkola” käe Endla eelmise aasta repertuaariprogrammile – tuua lavale vaid eesti (Eesti elu siis käsitlevat) dramaturgiat.

“Kokkola” puhul võib rõõmuga õnnestumiseks nimetada ka suurepärast ansamblitööd – just selle laiemas tähenduses. On ju Endlas selle lavastuse puhul kokku saanud hulk külalisi: lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Pille Jänes ja Ann Lumiste, näitlejad Andrus Vaarik, Kleer Maibaum ja Liis Laigna, Maimu Bergi suurepärane tõlge. Endla tõestab, et väiketeatritel (oma võimaluste vähesuse juures) on isegi rohkem võimalusi panna kokku kooslusi, mis enamasti iseloomulikud nn suveteatrile, kus võivad kohtuda erinevate teatrite lavastajad, näitlejad, kunstnikud. Suuremad, eriti pealinna teatrid, saavad endale põhihooajas külalistegijaid lubada hoopis harvemini. Endla uuslavastuse loojad demonstreerivad suurepärast meeskonnatööd, piir pealinna tulnukate ja pärnakate vahel sulandub ühiseks teatritegemisrõõmuks, mis esietendusel ilmeksimatult saali hoovas.

Klemola näidendi ümberjutustamine oleks ilmne patt lugeja ja potentsiaalse vaataja suhtes. Kui kõik ära seletada, siis kaoks vaatamisel mõneti avastamisrõõm. Ometigi ei saa mööda loo intriigist ja sellest, kui värskelt mõjub see, kuidas eesti näitlejad esitavad laval  üht soome lugu, keskmes kummaline, Piano (Seppo Seeman) eestvõttel tegutsev firma  Eravedu Piano Larsson. Firma nimes tuleb rõhutada sõna “eravedu”:  hipilik lillelaps Piano tormab koos oma kahe kaaslase ja röögatult jabura  bussiga  kohale aitamaks langetõbiseid joodikuid,  üledoosi võtnud narkareid, ravitseb haavu, teeb maoloputust, aitab joomahulle… ja pakub  inimlikku lähedust, hoolivust ja  armastust. Ka  nendele, kelle ees poliitiliselt  korrektne heaoluühiskond, mida Soome ju on, silma kinni pigistab. Või  nagu ütleb eravedudele  pühendunud Piano, keda Seppo Seeman  suurepärase eneseirooniaga  kehastab (ja muuseas ka  kogu tükki veab):  “Ega ma, kurat, poleks firmat teind, kui mind raha huvitaks. Ma oleks siis ju  kuhugi tööle võind minna. Küsimus on nii palju laiemates mõõtmetes, et  ausalt öeldes, ega ma ise ka sellest päris aru ei saa.”

Piano firma meeskond oma punase bussiga, mida kaunistavad põdrasarved  (kunstnik Pille Jänese vaimukas viibe soomlaste suunas), kehastab nii  näidendis kui Endla laval rõõmuga pöörast hullust: Ago Anderson  (Arstsi) ja Lauri Kink (Lömarkki) moodustavad Seemani Pianoga jabura koosluse, kus segunevad enesepõletamine ja inimlik hoolivus. “Klient tuleb pilguga koju saata!” rõhutab Piano, kui on järjekordse reisija bussiga kohale toimetanud.

Piano erafirma tegevus on üheti kogu “Kokkola” raam, ent samas näidendi kaamoslikus hulluses tihedalt seotud ülejäänud tegelaskonnaga. Sinna kuuluvad nii Andrus Vaariku vaimukas näitlejasooritus Marja-Terttu  Zeppelinina –  baari uksehoidjana töötava 60-aastase proua  (on ta mees, naine,  transvestiit või transseksuaal, see jääb vaataja mõistatada) tragikoomiline  lugu toidab näidendi intriigi. Aga ka Marja-Terttu kaksikvend Saku (Enn  Keerd), tema invaliidist naine Katariina (Kaili Närep), lesbist tütar Maura  (Kleer Maibaum) ja loomulikult Marja-Terttusse armunud Vili (Jüri  Vlassov), truu kaaslane nii elus kui töös…

Väiketeatri õnnestumised jõuavad viimasel ajal harva nn teatrikaardile.  Meedia “märgistab” mugavalt iga pealinnateatri sammu, alahinnates üsnagi tihti väljaspool Tallinna toimuvaid kultuuriakte. Mõelgem kas või viimasele jõulisele promomullile (küll filmivaldkonnast), mille meedia üksmeelselt  alla neelas – Jan Uuspõld läks kuu või rohkemgi Tallinnast Tartusse praktiliselt kõikides meediakanalites. Endla “Kokkolal” tasuks silma peal  hoida – nii publikul kui kriitikutel. Pärnusse sõit ju ka sootuks lühem kui Tartu-teekond, mis päev hiljem, pärast “Kokkola” esietendust pealinnast  ette võeti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming