„Et me suuri surnuid ei kepiks keegi … ”. Vol 2

Hedi-Liis Toome

Tartu Uus teater paistab praegu olevat peaaegu monopoliseerinud elulooainelise teatri niši. Tartu Uue teatri „Rudolf Allaberdi testament”, autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Kerli Jõgi ja helirežissöör Külli Tüli. Mängivad Piret Laurimaa (Endla) ja Urmas Vadi. Esietendus 15. IV Tartu Uues teatris. Tartu Uus teater paistab praegu olevat peaaegu monopoliseerinud elulooainelise teatri niši: Gunnar Graps, Kaarel Ird, Peeter Volkonski, Helena Merzin, Rein Pakk, Vaino Vahing jne. You name it, they’ve got it. Viimati lisandus siis Rudolf Allabert. Artikli pealkiri viitab Alvar Loogi arvustusele (Sirp 22. XII 2011), kus oli juttu Tartu Uue teatri lavastusest „Raudmees. Odysseuse eksirännakud”, mille peategelaseks Gunnar Graps. „Laadakultuuri altar sai ühe ohvrilooma jälle juurde, ohvriloomale endale postuumseks sünnipäevakingiks,” kritiseerib Loog (ka laiemalt) elulooaineliste näidendite ja lavastuste pidevat põhiprobleemi. „Rudolf Allaberdi testament” laadakultuuri altarile õnneks ohvreid ei too, pigem vastupidi: Urmas Vadi võib tuua kui positiivse näite, kuidas elavaid või surnud kuulsusi nauditavalt ja humoorikalt lavale tuua. Vadi kolmas näidend ja lavastus Tartu Uues teatris järgib juba sissetöötatud mustrit: minimalistlik lavakujundus, vaid kaks näitlejat – mees (Urmas Vadi) ja naine (Piret Laurimaa) – loomulikult „mängimas” iseennast, reaalsus ja fiktsioon läbisegi ja segiläbi, huumorit piisavalt, vahepeal venib nagu tatt, aga mitmed ootamatud süžeepöörded toovad lõpu eel jälle huvi tagasi. Siiski on Vadi teinud seekord midagi põhimõtteliselt teistmoodi: näidendi nimitegelane ehk siis lavastaja, näitleja ja õpetaja Rudolf Allabert (1939–2011) on päriselt surnud ning Vadi on lisaks teksti kirjutamisele ja lavastamisele ka ise näitlejana laval. Allabert on küll kohal, ent seekord vaid vahakuju ja häälena. Ja häälenagi tihti mitte endana, vaid tegelaskujudena filmidest, telelavastustest ja raadioteatrist.

Vadi püstitab ühe teemana küsimuse, kas avalikkuse tähelepanust sõltuvad inimesed (nagu näitlejad), kes ühel hetkel enam aktiivselt ei tegutse, on tegelikult surnud või elus? Allaberdi surm tuli talle ka justkui üllatusena selles mõttes, et „Kas mina, aga võib-olla ka kõik teised, juba ei mõelnudki temast kui surnust!”. See, et Allabert on juba surnud, on ühelt poolt selle teksti lähtealus, teiselt poolt ka eeldus, võimaldades tekitada loo: õpilane Urmas on lubanud õpetajale kirjutada näidendi, mida ta õpetaja eluajal kuidagi valmis ei jõua (ega ta eriti ei proovi ka), aga nüüd siis justkui peab oma lubaduse täide viima. Vadi osutab paratamatusele, et eriti tuntud inimestest võib juba eluajal, aga kindlasti pärast surma luua fiktsionaalseid ja müütilisi tegelasi, kellest saab vormida mida ja keda tahes. Allaberdist jäetakse mulje kui ladnast mehest, kes armastas loomi, teatrit, eelkõige õpetamist, ja keda ei tohtinud kutsuda valetajaks, varastajaks ja homoseksualistiks, sest „need on minust nii kohutavalt kaugel”. Lisaks on tal mõned muud omadused, mille ette teadmine rikuks ära vaatamise rõõmu, mistõttu ma neid siinkohal ei avalda.

Vadi teatri teeb nauditavaks see, et ta vormib oma lavastust publiku nähes, näitab oma vahendid kätte, ent ometi säilib huvi ja pinge. Isikunäidendite triloogias on autor mänginud teatri piiridega nii sisus kui ka vormis: kui tekstis hägustuvad reaalse ja fiktsionaalse piirid tänu näitlejate ja tegelaskujude ühtesulamisele ning selle eesmärk (mulle tundub) on panna vaataja kunstilist elamust saama just nimelt piiride hägustumise, mitte tõe ja väljamõeldu aktiivse eristamise tõttu, siis vormiliselt on kõik selgem ja lihtsam ning sünnib vahetult kohapeal. Kui lavastuses „Rein Pakk otsib naist” jutustatakse fotolavastuse (Jaak Kilmi) kaudu armastuslugu ning näitlejad dubleerivad sellele publiku nähes teksti peale, siis „Rudolf Allaberdi testamendis” on laval helirežissöör Külli Tüli, kes on küll ju tegelikult Vadi, mitte Allaberdi käepikendus. Allabert on helisalvestuste kaudu loodud tegelaskuju ning Vadi paneb lihtsalt kokku sellise loo, nagu talle meeldib, luues tehniliste vahenditega loole lihtsalt lisatasandi.

Seega ongi „Rudolf Allaberdi testamendi” peategelane lugu ja alles seejärel inimesed, pigem Allaberdi testament kui ta ise ja Vadi kui selle täideviija. On Urmase ja Allaberdi unenäo lugu, mida professionaalina toetab Endla teatri näitleja Piret Laurimaa. Naine tundub selles lavastuses algusest peale kõrvalrollis, ta on pigem toetaja kui tegevuse edasiviija, jäädes pidevalt veidi saladuslikuks. Lisaks on Laurimaa näitleja laval Vadiga võrreldes teatraalsem, kuid loo seisukohalt on see täiesti õigustatud.

Ehk tajus Vadi isegi, et kolmetunnist lavastust ta näitlejana vedada ei suuda ning tegi seekord lühemalt, võrreldes triloogia eelmiste osadega. Just Vadi näitlemismaneer teeb alguses loo vaatajale lähedaseks (oldaks justkui peiedel, kus hakatakse meenutama lõbusaid lugusid kadunukesest, ometi avaldades sellega lahkunule austust), kuid süžeepöörete väljajoonistumisel jääb Vadi ehk veidi kahvatuks. Kohati kipub isegi lühike lavastus just tekstiliselt venima ja lavastuse lõpp tundub seetõttu kuidagi ootamatult kohmakas. Just seetõttu on sellele tekstile ja lavastusele, võrreldes triloogia kahe eelmise osaga, keerulisem kaasa elada ja sellega kontakti saada.

Lõpetuseks võiks küsida, kas Rudolf Allabert keeraks ennast sellise näidendi peale hauas ringi? Kahjuks ei saagi seda teada, sest Allabert on tuhastatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming