Era- ja repertuaariteatri rikastav sümbioos

Ugala lavastuses „Krimka!“ on esiplaanil see, mis annab kõik mahlad ja kordumatuse – näitlejate nüansirikas mäng.

ENN SIIMER

Viljandi Ugala „Krimka!“, lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Jari Matsi, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Rait Õunapuu, Marika Palm, Janek Vadi, Peeter Jürgens, Jaana Kena, Vallo Kirs ja Oleg Titov. Esietendus 10. III Ugala black  box’is.

Tegelane Harri Puu (Rait Õunapuu) hääldab oma nime Haribo.

Tegelane Harri Puu (Rait Õunapuu) hääldab oma nime Haribo.

Gabriela Liivamägi

Uuslavastusi sünnib nagu seeni pärast vihma ning kõiki ära vaadata ei suuda keegi, veel vähema puhul jõutakse arvustamiseni. Eriti käib see lastelavastuste kohta. Nende suhtes valitseb mingi kergekaalulisusele vihjav hoiak – saal välja müüa on ju kindlasti lihtsam – ning kunstinõudlik publik satub neid vaatama harva. Õnneks on möödas aeg, kui lastelavastusi peeti (vähemalt repertuaariteatris) teisejärguliseks tööks.

Viimastel aastatel on just igasugustes alternatiiv- ja erateatrites sündinud mitmeid vägagi huvitavaid lastelavastusi, mis on tähelepanu pälvinud ka teatri aastaauhindade määramisel (suuresti tänu Salme Reegi nimelise auhinna olemasolule). Lastelavastuste kategoorias on Ugala varemgi silma paistnud, nagu väärib tähelepanu ka Ugala ning teatri Piip ja Tuut koostöös tehtud lastelavastus „Krimka!“, mis rabab igas vanuses vaatajaid oma plahvatusliku improvisatsioonilise mängurõõmuga. Vaataja, kes loodab näha (nagu kavaleht lubab) kriminaalset klounikomöödiat, peab vist küll pettuma, sest kriminaalse süžee asemel hoiab lavastust koos absurdihõnguline müstilisus, mis peegeldub nii näitlejate mängus, kujunduses kui ka õhustikus.

Tähelepanu väärib see lavastus ka selle poolest, et on sündinud repertuaariteatri ja erateatri ühistöös. Midagi erakordset selles küll pole, kuid praegusel juhul on see olnud mõlemale poolele kindlasti rikastav: nii teatrile Piip ja Tuut, peale lavastajate Haide Männamäe ja Toomas Trossi on sealt ka kunstnik Kristel Maamägi, kui ka Ugala näitlejatele, kes on saanud hoopis uue kogemuse.

Teater Piip ja Tuut tegutseb juba ligi kümme aastat, mängitakse põhiliselt tsirkusele ja klounimängule rajatud lastelavastusi. 2013. aasta loomingu eest pärjati neid Salme Reegi nimelise aastaauhinnaga. Kammerlikke lasteetendusi annavad nad Eestimaa igas nurgas ja rekordiliselt palju. Mulle on aga jäänud selle teatri loomingust kõige reljeefsemalt meelde hoopis nende (tookord rahvusvahelise trupi) esituses 2013. aasta festivalil „Draama“ nähtud Krepsko teatriga koostöös tehtud „Bistro Beyond“, mis pälvis ka festivalil tähelepanu. Seda eeskätt oma kummalise lavaatmosfääri ja veel kummalisemate tegelastega (alates nukkudest ja butafoorsest seapeast ning lõpetades elava Lemmi-nimelise dresseeritud kanaga). Tookord alapealkirja „Ruumimaagia“ kandnud festivalil oli tegemist kindlasti ühe omapärasema nähtusega, kuid elavat näitlejamängu kogu oma mitmekülgsuses seal siiski ei olnud.*

Ma ei tea, kes oli siin arvustatava lavastuse sünni initsiaator, ja tegelikult polegi see oluline. Tähtis on see, et teatri Piip ja Tuut ning Ugala koostöös on sündinud tavapärasest laiema haardega lastelavastus. Kui „Bistro Beyondi“ kõige köitvam element oli müstiline lavaatmosfäär, siis ka siin on see tänu kunstnik Kristel Maamäe loodud lavakujundusele ja üldisele õhustikule olemas. Selget lugu või süžeed, mida pealkirja „Krimka!“ ja žanrimääratluse „klounikriminull“ alusel võiks eeldada, siin tegelikult ei ole või, täpsemalt öeldes, on see kolmandajärguline. Esiplaanil on see, mis „Bistro Beyondis“ puudus, kuid annab sellele lavastusele kõik mahlad ja kordumatuse – näitlejate nüansirikas mäng.

Improvisatsioonilisena, lavastajate ja näitlejate ühistöös sündinud lavastus köidab eeskätt näitlejamängulise intensiivsuse ja näitlejate suurepärase absurditunnetusega. Ega me saagi aru, mis on need nii eripalgelised tegelased sinna majja kokku toonud. Nad lihtsalt tulevad üksteise järel ja robinal, igaüks omamoodi, oma karakteri ja tahtmistega, kokku moodustavad nad aga oivaliselt kokku kõlava ansambli.

Igal näitlejal on oma tegevusliin ja sisu, alates söör Peterist, teatrimängu peremehest (Peeter Jürgens), kelle müstilises majas hakkavadki juhtuma eriskummalised lood. Sinna saabuvad ükshaaval külalised, igaüks ise ooperist. Ehk kõige omapärasem neist on pika-pika nimega, kus sees nii Poirot kui ka Bertrand ja palju muid nimesid, prantslaslikult peenutsev ja prantsuskeelseid sõnu pilduv tegelane (Janek Vadi), kes pidevalt taskus tolkneva punase kõnetoru kaudu maman’iga räägib ning püüab nagu muuseas ka Dumas’ga (kelle pilt ju seinal) ja publikuga vestelda. Ta tõepoolest proovib teha trikke, mida tabab aga järjepanu ebaõnnestumine, millele ta siis igasuguseid õigustusi üritab leida. Mida maksab ainuüksi selle tegelase igale tähtsamale lausele eelnev tuulispasana ringikeerutamine, et siis midagi olulist lausuda. See kordub täpselt ühtemoodi ja alati ning kui see lõpuks ära jääb, on kõigil üllatusest suu lahti.

Võtkem või hiiglaslikku seljakotti pakitud palliga poiss Paul (Vallo Kirs), kelle lapsemeelses suuresilmses olekus aimub midagi „Apelsinide“ Nüganenist. Või ka Rait Õunapuu mängitud pikajalgne, ülimalt liikuv, keppi ja kübarat filigraanselt valitsev tegelane Harri Puu, kes hääldab oma nime Haribo. Nende kolme külalise klounaad ja akrobaatilised etüüdid on vaimukad ja nauditavad.

Kaks ülejäänud külalist kindral Tutt (Jaana Kena) ja preili Tutt (Marika Palm) annavad kogu oma isikupärase käitumise ja suurelise olekuga lavalisele tegevusele muusikalise ja vokaalse dimensiooni, mille algimpulsse pole raske ära arvata. Väärikalt kroonib kogu selle seltskonna graatsiline ja suursugune Hirvesokk (Oleg Titov). Kui „Bistro Beyondile“ võis heita ette näitlejavaesust, siis siin on lavastuse õnnestumise võti näitlejate taskus. Ilma nendeta vajuks ka kõige paremad ja toredamad ideed publiku ees tühjaks nagu õhupall Janek Vadi tegelase käes, kui too tahab selle triki sooritamiseks kellelegi anda, kuid enne lahti laseb, kui teine selle kätte on saanud.

* Vt Teater. Muusika. Kino 2013, nr 11, lk 24.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar