Ei hirmu ega paanikat

Teatriajastul, kui lavastajad ja trupp üritavad üha rohkem ise lavastuse teksti kokku pusida, on eriti kiiduväärne, et seekord on pöördutud päris näitekirjaniku poole.

TAMBET KAUGEMA

Terateatri „Kes kardab pimedat?“, autor Martin Algus, idee autor ja lavastaja Jaanika Juhanson, lavastuskunstnik Sander Põldsaar, valguskunstnik Priidu Adlas, heliloojad Jakob Rosin ja Andre Louis, helirežissöör Jakob Rosin, muusikaõpetaja Tarmo Kesküll, liikumisjuhid Helen Solovjev ja Kardo Ojassalu. Mängivad Hedy Haavalaid, Julia Kabanova, Helen Künnap, Indrek Kaljumäe, Ahti Tomp, Tom Rüütel, Katrin Margus, Aire Bornschein, Sven Andresen, Taavi Piller, Raili Ilves, Jakob Rosin ja Steve Vanoni. Esietendus 19. II Vaba Lava teatrisaalis.

Terateatri „Kes kardab pimedat?“ lavakujunduses on kesksel kohal tellingud ja puidust kaubaalused, millel ja mille vahel näitlejad osavalt liiguvad.

Terateatri „Kes kardab pimedat?“ lavakujunduses on kesksel kohal tellingud ja puidust kaubaalused, millel ja mille vahel näitlejad osavalt liiguvad.

Siim Vahur

Paistab, et erinevalt pagulastest ja kooselajatest pimedad Eestis suuremat hirmu ja paanikat ei külva. Seega kõlab vastus Terateatri uuslavastuse pealkirjas esitatud küsimusele, et ega keegi eriti kardagi. Pigem valitseb teadmatusest ja kogenematusest põhjustatud ebalus ja pelg valmistada mingil moel oma suhtumise või käitumisega pimedatele meelehärmi. Teel etendusele tegin ju minagi esimese hooga pisut käberlinskit, kui juhatasin ulja käeviipega teed teatrikülastajate rühmale, kelle seas vähemalt osa olid ilmselgelt pimedad või vaegnägijad. Õnneks tuli mõistus ruttu koju ja taipasin lisada, et minagi lähen Vaba Lava teatrimajja, tulgu aga minu järel.

Peamiselt pimedatele ja vaegnägijatele süvenenumat teatriharrastust pakkuva Terateatri „Kes kardab pimedat?“ põhieesmärk ei olegi ehk niivõrd kunstiline elamus, pigem tahetakse panna Eesti puisevõitu ühiskonnas üht-teist liikuma ning proovitakse kummutada arusaama, nagu oleksid pimedad need veidrikud, kes Tallinnas Tondi kandis harju meisterdavad. Seega on Terateatri lavastus suunatud eeskätt nägijatele, ent seejuures on jäädud kaljukindlaks põhimõttele, et etendus peab olema ühtviisi arusaadav ja jälgitav kõigil, nii nägijatel kui ka pimedatel. Selle manifestilaadse lähtekoha vajalikkust kinnitab asjaolu, et vähemalt esimestel etendustel veebruaris oli publiku hulgas näha palju pimedaid ja vaegnägijaid ning oleks olnud näotu piirata nende osasaamisvõimalust. Milline on selle universaalsustaotluse mõningane kõrvalmõju, selle kohta saab selgust arvustuse tagaosas.

Dramaturgiliselt on Terateatri lavastus mitmekihiline, kusjuures neist mitu kihti on sündinud näitekirjaniku ja trupi tihedas koostöös. Teatriajastul, kui lavastajad ja trupp üritavad üha rohkem ise lavastuse teksti kokku pusida, on eriti kiiduväärne, et seekord on pöördutud päris näitekirjaniku poole. Ent veel kiiduväärsem, et näitekirjanik Martin Algus ei jäänud kabinetivaikusse oma naba imetlema ja sealt kiirgavat inspiratsiooni ootama, vaid suhtles nii näidendi kirjutamise eel kui ka ajal tihedalt Terateatri rahvaga. Üheskoos arutati üldjoontes läbi, millest võiks loos juttu tulla ja kes on tegelased. Nii sündis lavastuse esimene kiht: lugu noorest pimedast naisest, kes proovib välja murda turvalisest kookonist, mille hoolitsevad vanemad on tema ümber kudunud, põgeneb kodunt ja hakkab lõpuks bändi tegema.

Ei saa just öelda, et see tormakas iseseisvumise lugu oleks midagi iseäranis keerulist ja sügavat, pigem selline sirgjooneline, puust ja punane noortekas, kuid kahtlemata on näitekirjanik teinud, vähemalt dialoogi osas, korraliku töö. Selleks et loo lihtsakoelisust hajutada, on toodud mängu teine kiht, milleks ammutati dokumentaalset materjali pimedate blogipostitustest, intervjuudest ja vestlustringidest. Nende vahe­palade side kirjeldatud looga ei ole kuigi tihe, küll aga aitavad need (enamjaolt) humoorikad kõrvalepõiked pimedate igapäevaellu nägijaist vaatajail paremini mõista seda neile tundmatut maailma. Värskendavad sõõmud võõritust tulevad lavastusele kindlasti kasuks, nii vaatajahuvi ülalhoidmiseks kui ka sellepärast, et need vahepealsed rollist väljaasted – tegelikult küll asted ühest rollist teise – lasevad harrastusnäitlejail mõnda aega olla neile loomulikumas olekus ja tõsisest näitlemisest pisut hinge tõmmata. Tõenäoliselt ongi see lavastuse köitvaim pool.

Võõritusvabad pole ka aeg-ajalt kasutusel remargid ja kirjeldustõlge, mis mõlemad ja omal moel teenivad kaht eesmärki: pimedale teatripublikule kirjeldatakse lava ja sellel toimuvat, nägijad aga asetatakse võimalikult palju samalaadsesse olukorda, nagu satub teatris pime. Lihtne näide: kui pilkases pimeduses kirjeldatakse teatrilava, sealseid esemeid ja inimesi, siis ilmselt tajuvad pimedad ja nägijad toimuvat üsna ühtemoodi. Tõsi, pimedad on selles kindlasti kogenumad, osavamad ja läbinägelikumad. Põnev kogemus, mis tõmbab kujutlusvõime päris sujuvalt käima. Minul kui nägijal kippus tähelepanu pisitasa hajuma pigem siis, kui lava oli küll valgustatud, ent kirjeldustõlke kaudu räägiti siiski seal toimuv veel kord üle. Silm on info haarajana käbedam kui kõrv, midagi pole parata, ja nii võttis ka kujutlusvõime kohe tuure maha, kuid nagu eespool sai öeldud, Terateatri palge ees väärib igasugune publik võrdset kohtlemist.

Kuigi „Kes kardab pimedat?“ jõudis lavale professionaalses keskkonnas – neil oli tarvitada Vaba Lava teatrimaja ja professionaalidest lavastusmeeskond –, ei saa tehtu hindamisel siiski unustada, et tegemist on harrastajatega. Selles kontekstis on tegemist igati tubli saavutusega ega ole kahtlustki, et kõige muu hea kõrval tasub sellel lavastusel jääda ootama ka festivalikutseid – olgu Zagrebi pimedate ja vaegnägijate teatrifestivalile BIT („Blind in Theatre“) või lihtsalt mõnele harrastusteatrite kokkusaamisele, kus nägemisest lähtuvatele eriomadustele rõhku ei panda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar