Eesti taustaga euroopa teater

Marina Davõdova: „Teatri NO99 puhul on võimatu ennustada, missugune on nende järgmine lavastus, ja just see mulle meeldibki.“

LIISI AIBEL

17. detsembril anti Roomas Teatro Argentinas üle 2017. aasta Euroopa teatriauhinnad, mida on nimetatud teatrimaailma Oscariteks. Uue teatrireaalsuse kategoorias sai selle teater NO99, kelle puhul tõsteti esile näitlejate erakordset lavalist kohalolu, lavastuste poliitilisust ja poeetilisust ning suurt žanrilist mitmekesisust. Elutööauhinna pälvisid Jeremy Irons ja Isabelle Huppert ning uue teatri­reaalsuse auhinna said peale teatri NO99 ka Kirill Serebrennikov, Susanne Kennedy, Jernej Lorenci, Yael Ronen ja Alessandro Sciarroni. Žürii liikme, vene teatrikriitiku Marina Davõdova sõnul on teatrit NO99 Tiit Ojasoost ja Ene-Liis Semperist võimatu lahutada ning seetõttu anti auhind kogu teatrile.

Millised on praegu euroopa teatri peamised suundumused?

Ühte ja ainsat suundumust ei ole, neid on mitmeid – ja see ongi hea. Näiteks ei tooda välja lihtsalt järjekordset lavastust, vaid publikule luuakse paralleelmaailm, uus reaalsus, kus osalejatel tuleb tegutseda tavaelust erinevate reeglite järgi. Seda sorti teatrit viljeleb Taanis Signa, ent niisuguseid truppe on palju. 20-30 aastat tagasi sellist teatrivormi veel polnud. Võib-olla Jerzy Grotowski mõned hilised katsetused olid natuke sinnapoole, aga need olid mõeldud kitsale teatriringkonnale, kõrvalised inimesed sinna eriti ei sobitunud. Kui rääkida teatrist NO99, siis oli 2010. aasta projekt „Ühtne Eesti“ küll pisut teistsugune, poliitilisem, ent väljus siiski teatri piirest, lõi uue maailma, ja sobitub sellisena samuti suundumusse.

Kuidas te üldse suhtute kunsti auhindamisse?

Levinud on arusaam, et kunstis ei saa olla mingisugust võistlust, sest kunst pole sport, kus mõõdetakse, kes hüppab kaugemale või jookseb kiiremini. Sellega on nii ja naa. Nagu teada, sai teater tegelikult alguse võistlusest: vanas Ateenas etendati tragöödiaid just nimelt võisteldes. See ei tähenda, et kõik tollase žürii otsused olid õiged, ja eks meil ole seda ka raske hinnata. Aga nii või teisiti on meieni jõudnud just need teosed, mis võitsid või leidsid äramärkimist. Muidugi tean, et Euripides vahel ka kaotas, aga enamasti on valik olnud päris hea. Ajalukku läks see, mis pidigi minema – selles on midagi lootustandvat.

Kindlasti ei tähenda see, et kunstide ajalugu saab kirjutada auhindade ajaloona. Muidugi mitte. Võib loetleda rohkesti suuri loojaid, keda neis nimekirjades pole, ent ometi on võistluslikkusel kunstis ja teatris oma tiivustav roll.

Marina Davõdova

Pressifoto

Mille poolest Euroopa teatriauhind teistest eristub? Auhinnad on enamasti ju riiklikud, vahel annab neid välja ka mõni teatrifestival.

Tõepoolest, paljudes riikides, ehkki mitte kõigis, on oma teatriauhinnad: Poolas, Prantsusmaal ja Inglismaal. Saksamaal on „Theatertreffeni“ auhinnad, Venemaal Kuldne Mask. Tõsiseltvõetavatel teatrifestivalidel enamasti auhindu ei anta, sellist asja pole ei Avignonis ega Hollandi festivalil, ei Viini pidunädalatel ega Edinburghis.

Tekib huvitav võrdlus filmikunstiga. Suurtel filmifestivalidel nagu Cannes’i, Veneetsia või Berliini omal on kõik üles ehitatud sellele, et näidatakse filme ja pärast žürii otsustab anda ühele või teisele neist auhinna. Euroopa teatriauhind esindabki erandina teatrimaailma vastassuunalist suundumust. Filmikunsti puhul oleks selline auhind mõttetu, sest seda rolli täidavad juba rahvusvahelised filmifestivalid.

Kuidas valitakse Euroopa teatriauhinna laureaadid?

Žüriis on inimesi paljudest Euroopa riikidest ning esindatud on seega väga erisugused teatriringkonnad, ehkki igal liikmel on muidugi ka oma eelistused.

Euroopa teatriauhind jaotub pea- ehk elutööauhinnaks ning uue teatrireaalsuse auhinnaks. Milline on seniste laureaatide valiku alusel tänapäeva euroopa teater?

Euroopa teatriauhinnad on teinud aastate jooksul läbi muutuse. Algul läks peaauhind ja uue teatrireaalsuse auhind väga erisugustele asjadele. Esimese said enamasti vanameistrid, kellel pikk karjäär seljataga: selle pälvisid Peter Brook, Giorgio Strehler, Ariane Mnouchkine jt. Uue teatrireaalsuse auhinnaga toetati algul noori, kes esindasid olulisi suundumusi kaasaja euroopa teatris.

Laureaatide nimekiri on esinduslik: sealt leiab enamiku kunstnikest, kes määravad praegu Euroopas teatri näo. Muidugi on mingi hulk ka augutäidet ja kompensatsiooniauhindu, kuid suurema osa laureaatide puhul olen ma teatrikriitikuna valikuga nõus. Pea­auhindade puhul on valik langenud eeskätt lavastajatele, ehkki on olnud ka erandeid: Harold Pinter näitekirjanikuna, Michel Piccoli näitlejana ja Jovan Ćirilov BITEFi festivali juhina. Lavastajatele keskendumine on olnud ka õigustatud: XX ja XXI sajandi euroopa teater on suurel määral just lavastajateater. See on võib-olla muutumas, aga praegu on igatahes nii.

Ajapikku elutööauhinna ja uue teatrireaalsuse auhinna sisu udustus: näiteks pälvis Anatoli Vassiljev uue teatrireaalsuse auhinna, Lev Dodin aga elutööauhinna, ehkki nende vanusevahe pole kuigi suur. Mingil hetkel otsustati, et uue teatrireaalsuse auhinda ei anta enam ühele, vaid selle võib määrata korraga kuni kuuele kunstnikule. Minu meelest pole see kõige õigem otsus. See on kaasa toonud olukorra, kus kuuest auhinnast tõelisi on ainult kaks ning ülejäänud on poliitilised otsused: polegi ammu andnud auhinda, ma ei tea, Montenegrosse. Tuleb anda!

2017. aastal tehti veel üks oluline muutus. Varem andis kõik auhinnad välja žürii, nüüd aga otsustab peaauhinna üle linn, kus tseremoonia toimub. Seega määravad auhinna saatuse poliitikud, kes hindavad enamasti staatust ega ole üldjuhul tänapäevateatri asjatundjad, neil pole asjast ülevaadet. Sellised tendentsid on alati kaheldava väärtusega. Tänavu ei saanud peaauhinda isegi mitte lavastajad, vaid ülituntud näitlejad Jeremy Irons ja Isabelle Huppert. Mulle nad mõlemad väga meeldivad ja Huppert on tõesti ka teatris oluline tegija, ta on mänginud näiteks Robert Wilsoni lavastustes, ent selline pööre nihutab auhinna jõujooni. Vana jaotus on kadunud ning uue teatrireaalsuse auhind kätkeb endas nüüd mõlemat: elutööauhinda ja noore talendi auhinda. Sellest aastast ongi uue teatrireaalsuse auhind sisuliselt Euroopa teatriauhinna uus nimetus.

Kas mäletate, millal kuulsite esimest korda teatrist NO99?

See oli festivalil Tartus, kus NO99 mängis Joseph Beuysi tuntud aktsioonist mõjutatud lavastust „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Tundsin eesti teatrit siis veel halvasti, aga kui seda lavastust nägin, olin lummatud just ansamblist. Ühelt poolt toimis see väga selgelt Eesti kontekstis, kuid seejuures kirjutus teater NO99 minu meelest kohe ja väga loomulikult üleilmsesse protsessi. Ei juhtu just tihti, et selline taju tekib esimesel vaatamisel. Eriti avaldas mulle muljet, kui suurt elulist vabadust õhkus nendest näitlejatest. Oli näha, et see lavastus on loodud vabaduse, lavastajate ja näitlejate vaba dialoogi tulemusena. Kohe oli tunda, et suur osa sellest on sündinud improviseerides ning lavastuse struktuur on seda ka võimaldanud.

Olete näinud mitmeid teatri NO99 lavastusi. Milliseid suundumusi või arengut olete neis läbi aastate täheldanud?

On teatrit, millel on väga selged tunnusjooned: näiteks Eimuntas Nekrošiuse teatri tunneb esimesest hetkest ära. Teatri NO99 puhul tajusin kohe, et see teater võib olla väga erinäoline. Viimati käisin Tallinnas vaatamas lavastust „Kõnts“. See on juba täiesti kehaline teater, kus sõna roll on viidud miinimumini. Ent ka teatri varasemates lavastustes on olnud näha palju kehalisi elemente, peaaegu nüüdistantsu. Tänapäeva teater ületab tihti žanri piirid: nii on see ka teatri NO99 puhul, kus erisugused elemendid toimivad kõrvuti.

Mis puutub fantastilisse projekti „Ühtne Eesti“, siis selle võlu pole pelgalt erandlikus vormis. Inimesed, kes selle teatri asutasid, on algusest peale mõistnud, et teater on väga lai mõiste. Tuleb lihtsalt vaadelda elu, reaalsust ennast, ning mõista, kus ja millal saab teatrikunsti vahenditega seda mõjutada. See ongi teatri ülesanne. See muidugi ei tähendanud, et pärast „Ühtset Eestit“ hakanuks teater NO99 tegema vaid selliseid projekte. Ei! Just see mulle selle trupi juures meeldibki. Ükski nende ettevõtmine ei määra pikaks ajaks kindlat suunda, vaid on konkreetne teos siin ja praegu, nendes tingimustes. Inimesed tundsid, et praegu tuleb minna selles suunas, ja läksidki. Järgmisel korral peab aga minema juba teises suunas. Mis on ühist „Ühtsel Eestil“ ja „Kõntsal“? Peaaegu mitte midagi. Kui mulle öeldaks, et need on tehtud eri teatrites, usuksin kohe. Aga ei, üks ja sama on teinud – selles ongi selle teatri jõud.

„Kõnts“ on kehaline teater, kus sõna roll on viidud miinimumini.

Tiit Ojasoo

Kui oluline on asjaolu, et NO99 on sündinud Eestis? Kas siinsel kontekstil on tähtsust?

See on huvitav küsimus, millele pole sugugi nii lihtne vastata, kui võiks arvata. Minu meelest on teatrimaastik tervik. Piirid pole teatrimaailmas, eriti selle tipus, kuigi tähtsad. Tõsi, allpool on palju teatreid ja kunstnikke, kes on olulised kohalikus, kuid mitte üleilmses kontekstis, kus nad ei ole eriti kõnekad. Selliseid kunstnikke on Venemaal, Ungaris, Poolas, igal pool.

1970. aastatel, kui mõnes riigis püsis veel elus hiilgava minevikuga teatri­traditsioon, oli selge, et ka teatrikunsti areng saab toimuda just traditsiooni epitsentris. Kui mõnes riigis sellist traditsiooni polnud, siis polnud sealt ilmselt ka midagi huvitavat oodata. Tänapäeva teatrimaailm toimib teisiti. Ma ei oska muidugi ennustada, kus see järgmine kord juhtub, aga huvitav teatritrupp või -fenomen võib sündida ükskõik kus. 1970. aastatel ei olnud näiteks Belgias mingit huvitavat teatrit: lavastajad lihtsalt kopeerisid prantsuse ja saksa lavastajate misanstseene. Äkitselt toimus Belgias tohutu murrang, esile kerkis hulk huvitavaid loojaid: Jan Fabre, Jan Lauwers, Alain Platel, Luk Perceval jt.

Sellepärast on raske väita, et teater NO99 on kuidagi Eesti teatriajaloo või Eesti keskkonna otsene sünnitis. Ei ole. Või võtke näiteks Angélica Liddell – kas ta on sündinud Hispaania kontekstist? Ei ole. Või Simon McBurney – ta on palju enamat kui briti lavastaja. Kõik huvitavad kunstnikud ületavad riigipiiri. Ka teatri NO99 lõid konkreetsed isiksused ja isiksuse roll on tänapäevateatris ülioluline. Minu arust ei ole teater NO99 mitte eesti teater, vaid euroopa teater, millel on eesti taust. Just niipidi. Ent see ei tähenda, nagu oleks kaotatud kontakt oma kodumaa mullaga. See jääb alles, aga mingil teisel tasandil. Andekas inimene ei saa jätta peegeldamata keskkonda, kus ta elab.

Kuidas kirjeldate Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastajakäekirja?

Mulle meeldib just see, et neil ei ole ühtset käekirja. Juba algusest peale oli näha, et nad kasutavad erisugust käekirja, vastavalt lavastuse vajadustele. Mingisugused läbivad jooned muidugi on: struktuur, kus puudub keskne kangelane, ühtne suund, laval on enamasti inimgrupp. Ent ka see pole absoluutne. Kujutan täiesti ette, et nad võivad lavastada näiteks „Kuningas Leari“, kus on olemas keskne kangelane ja kõik muu. Teatri NO99 repertuaaris võiks vabalt olla sellinegi lavastus.

Selles asi ongi. Kui mõtlen Christoph Marthaleri loomingule, siis kujutan üsna selgelt ette, milline on tema järgmine lavastus. See on nagu seriaal: tuleb järgmine osa, suurepärane, imeline, aga mulle on tema vahendid ja maitse juba ette teada. Teatri NO99 puhul on kõik alati etteaimamatu. Milline on järgmine lavastus? Ma ei tea. Peaaegu alati on see teistsugune kui eelmised. Võib-olla tuleb mingi muusikateos või lavastavad nad sõnateatris ooperi? Kõik on võimalik. See mulle meeldibki.

Millised on teie arvates teatri NO99 näitlejad?

NO99 näitlejad on ebatavalised, nad erinevad tavalise teatri näitlejatest. Nad pole pelgalt hea häälematerjali, liikumise ja meeldiva välimusega inimesed – nagu näitlejaid tavaliselt ette kujutatakse –, vaid nad oskavad laval olla ka ilma etteantud rollita. Näen laval, et nad kõik on isiksused, igaüks isemoodi, ja see on väga tähtis. Nad on targad inimesed. Nad pole üksnes esitajad, vaid suudavad luua enda ümber isikupärase energeetilise ja intellektuaalse välja ning mõtlevad ka ise välja ja arendavad lavastuse elemente. Seda võib öelda neist peaaegu igaühe kohta. Prooviprotsessi osas võin ma muidugi ainult oletada, sest ei ole seda ju ise kõrvalt näinud, ent seda kõike tajub lavastusi vaadates väga selgelt. Neis on ju tihtilugu grupistseene, aga ometi ei muutu need kunagi massovka’ks. Selles massis on koos isiksused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht