Ceci n’est pas la corruption

Andres Noormets

Samal teemal: Alvar Loog, Teatri degradeerumine performance’iks. – Sirp 28. II; Valle-Sten Maiste, Taas üks väike häda kriitika pärast. – Sirp 21. III; Alvar Loog, Vastulause: järelikult läks korda. – Sirp 21. III. Vaatasin René Magritte’i piibuga pilti ja otsad jooksid kokku – on hulk asju, mille omavahelisi seoseid on ebamugav seletada, aga tundub, et on vaja.Magritte olevat oma piibupilti kommenteerinud nii: „See kuulus piip. Oh, kui palju on inimesed mind selle eest sarjanud! Aga ikkagi, kas te saaksite mu piipu toppida? Ei, sest see on lihtsalt kujutis, kas pole nii? See tähendab, et kui ma oleksin oma pildile kirjutanud, et see on piip, siis oleksin ma ju valetanud!” (Harry Torczyner, „Magritte: Ideas and Images”, lk 71) Ta räägib näivusest ja tähenduste subjektiivsusest, sellest, et vaataja positsioon ja vastuvõtt ei määra veel vaadeldava asja tegelikku olemust.Nüüd see, mis mind üles keeras. Algus on Alvar Loogi kirjatükis „Teatri degradeerumine performance’iks” ja Valle-Sten Maiste artiklist „Taas üks väike häda kriitika pärast” lähtuvas Loogi vastulauses „Järelikult läks korda”. Räägin eelkõige Rakvere teatri „Siseturismist” – ja see pole konkreetse isaslooma katse oma karja emaseid kaitsta, vaid pisut teistsugune tegevus. Ma ei räägi „Tähelaevast” sellepärast, et selle küsimuse lahendasid Maiste ja Loog juba omavahel ära. Ma ei räägi ka suhetest teljel teater ja performance art, sest need valdkondadevahelised pinged mind lihtsalt ei huvita – see on niisugune pseudoteoreetika, millega pole reaalses teatritöös enamasti midagi peale hakata.

Küll räägin ma aga kriitikavormist, mis piirdub „ilusa” ümberjutustusega ning üritab seejuures näida millegi enamana. Andke andeks, kirjutajad, aga selline ümberjutustav arvustustegevus on ebaaus, tüütu ja padumõttetu. Miks seda teha? Miks on vaja paljundada subjektiivseid ümberjutustusi asjadest, mis on kõigile vabalt ja lihtsalt kättesaadavad? Saan aru, kui käiakse vaatamas midagi, mis on kauge ja ligipääsmatu ning siis seda reisikirjalikus formaadis edasi antakse – tõesti, on ju päris hea põhjendus kirjeldada teistelegi oma silmaga nähtud kaugeid asju või vaatamisväärsusi ning anda piiratud liikumisvõimega kaasinimestele võimalus kogeda igapäevaselt kättesaamatut. Vahe on enamasti selles, et selline kirjeldav vaade püüab olla objektiivne ja jääb peatuma objekti välispinnale: loen ja saan välisest vormist aimu, vajadusel liigun sisemuse suunas juba ise edasi. Aga jutustada ümber kriminulle või emakeelse teatri repertuaaris olevate lavastuste visuaalseid lahendusi – mis on selle mõte?
„Mina ei saanud „Siseturismist” midagi, sellest ka see katse pugeda oma kommentaaris väliste kirjelduste taha, toestada oma implitsiitseid hinnanguid grupikäitumise praktiliste ilmingute sõnalise fikseerimisega.” (Loog, 28. II) Wtf, mees – kellele on seda vaja? Tunnistad võimetust laval toimuva akti sisemuseni jõuda ning kirjeldad kompensatsiooniks kõike seda, millest igavlev silm lihtsalt üle libiseb? Mis on selle asja mõte? Kuhu selline tegevus peaks välja viima, kuhu see teksti lugeva inimühiku peaks suunama?
Kõige hullem on see, et sellist reisikirjanduse-laadset toodet on tõepoolest väga hea ja mõnus lugeda. Asja sisu ja olemus jäävad aga absoluutselt puudutamata – miks need inimesed just niisugust teatrit teevad, miks nad on valinud sellise provokatiivselt liikumatu vormi, miks? Selge on see, et selline lavastus saab sündida ainult väga tihedas koostöös, üksteise aktsepteerimises, baaslausete täpses sõnastamises. See pole kindlasti nii, et Rästas tahab mängida Katku Villut, aga moodsast alternatiivsusest tiirased naiskunstnikud kupatavad ta ebaloomulikus kostüümis lavale vaevlema ja hästiriietunud kergeusklikele kaaslinlastele kontseptuaalselt näkku sülitama.
Pole minu asi hakata siin kõrvaltvaatajana kontseptsioone avama ja omapoolseid selgitusi andma – see pole minu kirjatüki eesmärk –, aga kui ma juhtusin Kanuti gildi saalis vaatama selle lavastuse üht varakevadist etenduskorda, siis olin kuidagi topeltrõõmus. Esiteks sellepärast, et mind väga kõnetati – emotsionaalselt, intellektuaalselt, esteetiliselt ja õnneks isiklikult ka –, aga teiseks sellepärast, et ma ei saanud kinnitust ühelegi kartusele ega eelarvamusele, mis mul jutuksolevat artiklit lugedes tekkisid. Istusin publiku hulgas, kes oli tähelepanelik ja keskendunud – nad olid vaadanud samu plakateid, lugenud samu reklaame ja ikkagi ei paistnud see ootamatu „naisjalgpall” neid häirivat. Kas nad kõik pärast ütlesid, et jäid vaadatuga rahule, on juba iseküsimus.
Siit aga kasvab välja uus teema – teema, mis mind kõigest eelnevast palju kordi rohkem erutab, mis Alvar Loogi artiklist häirivalt välja paistab ja rääkima sunnib. See on jutt teatrist kui tootmisest, teatrist kui kaubandusest.
Kui teatrit tutvustav, peegeldav, seletav, kritiseeriv, talletav, dokumenteeriv jms diskursus võtab omaks ja käibele üheselt kaubanduslikud terminid ning rajab oma vaatepunkti nendele tähendusväljadele, siis on üks peaaegu sõjamahtu lahing meie teatripildi sees juba ette kaotatud. Selles kontekstis tõusevad argumenteerimislauale sõnad ja mõisted: müümine/ostmine, tarbimine/tootmine jne. Siit viib peen punane niit teatrikunsti rahastamismudeliteni, kus järjest rohkem keskendutakse vaatajate hulga lugemisele – miljon teatrikülastust aastas, hurraa! – ning päev-päevalt jääb vähem ruumi uute ideede arendamisele, sest majanduslik surve sunnib teatreid kohtlema publikut prognoositava massina (pidulikud õhtutualetid määravad kvaliteedi ja olemuse), kes dikteerib tegijatele raha kaudu, missugust kiirtoitu tahavad nad nädalalõppudel konsumeerida. Ma ei ütle kaugeltki, et sellist tootmist/tarbimist ei tohiks olemas olla, aga see on see maailm, kus kehtivad äriplaanid, ärimudelid, tarbijahinna indeksid ja sisemajanduse kogutoodang. See on puhas bisnis ja riiklikud dotatsioonid ei peaks seda turgu solkima. Seal kehtigu vaba konkurents –
tugev tapab nõrgema, võitjal on vähemalt üks värav rohkem löödud jne.
Teatris kui kunstis on keskmisele vaatajale orienteeritud majandusmudelite turjale istumine võrdne suitsiidiga. Kui kriitik tuleb teatrisse ja jutlustab niisugust ideoloogiat, siis tuleb tegijatel oma kõrvad ja silmad ruttu kinni teipida. Ei saa me oma hobuseid rakendada keskmise maitse lõa otsa, toota õndsal moel üldarusaadavust ja rõõmustada niisugusest tegevusest tulenevate rahaliste võitude üle. Rein Lang näitas muiste raamatukogudesse kultuuriajakirjanduse ostukohustusega head esilaternavalgust ja teatris peaks täpselt sama tegema: riigi dotatsiooni eest välismaist kommertsi toota ei tohi, seda tehku kõik teatrid oma raha eest – see olgu nende risk. Igasugune kunstiline otsing ei ole risk – see on norm, see olgu toetatud ja soositud.
Siit jõuame „Siseturismi” juurde tagasi. Rakvere teater on juba pikemat aega näidanud üles märkimisväärset julgust oma repertuaari kujundamisel ja oma publiku arendamisel – see on ülimalt kiiduväärne. Aga pole kerge jääda püstipäiselt kindlameelseks, kui end kvaliteetmeedias avaldavad inimesed latte kolinal maha ajavad, hüppamast keelduvad ja stardiprotokollidesse ei süvene. (Pole kerge ka see, kui pealiskaudsemad kolleegid on ennast omas mahlas nüriks töötanud ja keskmisest vähegi erinevad tegemised jampsiks tituleerivad.)
Jah, tõesti, võib-olla peaks kehtestama normid ja piirid, mis traditsioonilise teatrikeskkonna piiritlevad, ja nendest üle astuvad tööd saavad endale külge hoiatuse: „Ettevaatust, inimesed, selle etenduse kunstiline risk ületab keskmise taluvuse piiri – lähim spordisaal asub seal ja seal –, sealses repertuaaris on need ja need teosed.”
Ma ei julge ennast esteediks nimetada, aga möönan, et mingil määral ma siiski olen seda. Minu muusikaeelistusteks on ambient, drone, minimal – nii rock’is kui ka elektroonikas –, pluss mitmed post-liitega defineeritud stiilid, ning ma otsin samadelt platvormidelt lähtuvaid töid ka mujalt kultuurist, ka teatrist ja teatritekstidest. Olen õnnelik neid leides ja olen nõus oma rõõmu jagama – punki mängiv sümfooniaorkester on absoluutselt lux. Mulle meeldib tundide kaupa plaadipoodides surfata ja otsida asju, millest ma veel midagi ei tea. Tihti juhtub nii, et ostan albumi, mis veenab mind ainult oma välimusega, ja olen pärast paari loo kuulamist sunnitud tõdema, et ma pole sihtrühm. Kas peaks nüüd siis plaadifirma ja muusikud vastu seina vanduma? Ma ei tea – pole minu iseloom. Tavaliselt vaatan sõprade hulgas ringi ja kingin helikandja sinna edasi, kus austajaid paistab olevat. Kui niisuguseid ei paista, siis seisab plaat seni riiulis, kuni ma ise järgmise ringiga selle juurde tagasi jõuan. On juhtunud nii, et olen jõudnud, on juhtunud nii, et pole. Mis siis.
On esteetiliselt väga uhke ja õilis öelda: „Loodan, et tegijad võtavad mu kisa komplimendina: nende looming pigistas etableerunud maitsega vana kooli tainapealt välja 14 000 tähemärki teksti.” (Loog, 28. II) Aga ma ei osta sinu esteetikat, James, selle merkantiilsed vaatepunktid ei lähe mulle korda. Esteetilist või tavalist laiskust, mis ei lase asjade sisse ja taha vaadata, ei saa õigustada tähemärkide arvuga. Öelda, et ma toodan kräppi, aga vähemalt on seda palju, pole pädev ega vajalik. Tihti on oluline pärast esimest sooja maha istuda, välja hingata ja järele mõelda – kas seda piipu, mis on pildil, saab üldse tavalisel viisil toppida ja suitsetada. Ja kui ikkagi saab, siis mis on selle tegevuse tähendus.

PS Pealkiri avalikustab vasturääkiva olukorra: ma olen lavastuse „Siseturism” ühe autori lähisugulane. Aga kuna kirjutatu keskpunkt asub sellest etteantusest väljaspool, siis söandan teksti ikkagi avaldada. Pean pihtima, et selline vaimse korruptiivsuse vari ahistab mind pidevalt, sest suurem osa minu pereliikmetest on kultuuriväljadel aktiivses tegevuses ning ma olen kuulunud minevikus ja kuulun olevikus žüriidesse ja nõukogudesse, kus osa minu sisulisi arvamusi ei kvalifitseeru ja kus ma sugulusspetsiifilistes küsimustes häält ei oma. Aga on asju, millest tuleb korruptiivsuskahtluste kiuste rääkida. See on puhaste elu-, töö- ja suhteruumide huvides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming