Armastusega ei koonerdata

Praeguses (ja eriti suvises) teatrikontekstis on „Klarissa kirjad“ midagi üsna erandlikult lihtsat ja siirast, isegi ehk julget.

KAIRI PRINTS

Pärnu Suveteatri „Klarissa kirjad“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Piret Laurimaa ja Sepo Seeman, muusikat esitab Olavi Kõrre. Esietendus 12. VII Pärnu jahtklubi purjekakuuris.

Inimene sünnib ja hingab sisse. Ja hingab välja. Sinna, esimese hingetõmbe ja viimase hingetõmbe vahele mahubki elu.“*

Tiit Palu kokku pandud ja lavastatud „Klarissa kirjad“ põhineb Klarissa ja Elmar Pajo päevikumärkmetel, kirjadel ja dokumentidel, mille ridadest ja ridade vahelt on kokku korjatud ning mõne õrna lisatud siidpaelaga tervikuks sõlmitud ühe perekonna elu. Suure osa sellest elust pidi see perekond sõja tõttu pooleks kistuna lahus veetma: naine koos lapsega emigreerus, mees saadeti peagi pärast seda vangilaagrisse. Kontakti saada ei olnud võimalik ning nõnda ei teadnud Klarissa aastaid ja aastaid isegi seda, kas tema mees on üldse veel elavate kirjas. Aga ta ei kaotanud kunagi lootust. Olgu see lapsik.

Praeguses (ja eriti suvises) teatrikontekstis on selline lavastus midagi üsna erandlikult lihtsat ja siirast, isegi ehk julget, sest panna lavale mees ja naine ning jutustada lihtsalt üht lugu võib tunduda mõnele lavastajale ehk tõesti hirmutav. Kas inimesed jaksavad kuulata? Kas suveteatris saab hakkama ilma, et vähemalt korra keegi osalistest oleks maani täis ja pakuks pealtvaatajatele palju nalja? Kas tuleb kõne alla, et seksist pole juttugi? Ja ei ühtegi roppu sõna? Mitte mingit veiderdamist? Keegi ei tõmba laval isegi ainsat sigaretti? Ainult armastus, lootus, truudus, lojaalsus, kannatlikkus – need ajast ja arust väärtused? Kas nendest vanamoodsatest komponentidest üldse piisab, et lavastus publikule „sisse sööta“? Õnneks piisab. Publik (või vähemalt lõviosa sellest) vaatab etendust liikumatult. Lõpuks on pisarad silmanurkades. Väärtused ilma vürtsideta lähevad alla küll. Midagi seedida. Lõpuks.

Armastajapaari mängivad Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Olen neid mõlemat vähe laval näinud ning seepärast ei osanud suurt midagi oodata, küll aga veidi karta. Noh, et ehk saab liiga palju nalja. See kartus oli täiesti asjatu, ja kui ma sellest aru sain, andsin endale juba mõttes ühe obaduse, nii et lugejal pole vaja seda vaeva enam näha. Üldiselt üritan olla igasugustest eelarvamustest vaba, sest kui on midagi, mida ma siin ilmas ei kannata, siis on see üleolevus. Eriti vastik on, kui märkad seda endas. Kõige vastikum on üleolevus, kui miski on liiga ilus või liiga siiras. Küünilisus lõpuks inimese ja maailma vist hävitab ka. Miks on nii raske hea olla? Ju see on tegelikult lihtsalt samamoodi hirmutav.

Miks on nii raske lihtne olla? „Klarissa kirjad“ sooritas selle raske ülesande kergusega, mis polnud ilmselt sugugi kerge. Peaosatäitjad püsivad terve etenduse peaaegu samas kohas ja kui ongi liikumist, siis päris teineteiseni näitlejad ei jõua. Keegi ei tõsta häält, aga iga sõna jõuab kohale. Laurimaa ja Seeman ongi Klarissa ja Elmar ning neid on väga hea kuulata ja vaadata. Minimalistlik lavaline liikumine ja hääle dünaamika tekitabki täpselt selle paraja ja õige tunde. Laval loetakse kirju ja muid asju ette ning jääb mulje, nagu mõned neist satuksid kätte veidi juhuslikult, nagu neid lavastataks käigu pealt. Selle efekti taga ei saa olla muud kui lavastaja erakordselt tundlik stiilitaju. Väikesed žestid, õrn dramaturgia, peen, väga peen sentiment. Selle lavastuse kõige suurem pluss ja tugevus ongi minu meelest just see tasakaalu ja optimaalsuse saavutamine. Kuidas õnnestus ülearuseid samme vältida, teavad vaid näitlejad ja lavastaja ise, mina oskan ainult nii palju arvata, et see fokstrott ei tulnud kaugeltki kergelt. Ja kindlasti mitte jalgadest, vaid südamest.

Mehe põhisammud fokstrotis on: vasak jalg aeglaselt ette. Parem jalg aeglaselt ette. Küljele vasakuga kiiresti. Too parem jalg vasaku juurde kiiresti. Naine liigub: parem aeglaselt taha, vasak aeglaselt taha, paremaga küljele kiiresti, vasak parema juurde kiiresti. Ja korrata. Ja korrata.“

Fokstrott on lavastuse läbiv metafoor. See on piisavalt lihtne, et sammud selgeks saada. Aga piisavalt raske, et seda sujuvalt, ilma kaaslasele varba peale astumata tantsida. Seda tuleb aina korrata ja korrata. See on hea metafoor elule. Ise olen tantsimisega palju tegelenud, aga alati eelistanud hoopis Ladina-Ameerika tantse. Või kas tingimata eelistanud, vaid lihtsalt olnud neis osavam. Seega ma ei usu, et oleksin suutnud (või jällegi, üldse osanud) Elmari ära oodata. Aga imetlen inimesi, kes esindavad kõiki neid enne mainitud „vanaaegseid“ väärtusi. Ma ei räägi siin mingist konservatiivsest rahvaerakonnast muidugi. Väärtused kaotavad igasuguse tähenduse ja mõtte, kui üritada neid ühiskondlikult rakendada. Väärtus saab olla ainult puhtalt isiklik. Normväärtused ajavad südame pahaks, sest neis pole midagi siirast.

Kogu aeg juhtub midagi. Aga kuhu on kiiret! Miks ei võiks õnn seista paigal?“

See on küll hea küsimus. Just paigal õnn seista võikski, et tuleb ja seisab. Aga kogu aeg juhtub midagi ja kogu aeg on tunne, et äkki võiksin olla veel õnnelikum. Äkki oleksin kusagil mujal õnnelikum? Rahutus lihtsalt on üks inimest peamiselt defineeriv omadus ja polegi siin üldse mõtet targutada, kuidas peaks hetkes elama vms, sest igasugused sellised jutud muutuvad koomiliseks, kui nende üle arutleda. See pole isegi küüniline mõtlemine, vaid mingid asjad kõlavad mõtetes paremini kui sõnades. Muidugi tahavad inimesed oma avastusi ja enesearengut jagada, aga sõnad kastreerivad tunde. Noh, mõnikord. Või ee … ok, järgmine tsitaat. (Ma ju ütlesin, ei saa.)

Niisiis oli kõik purunenud. Kummaline, aga kõige hullemates olukordades poeb inimese külje alla üks truu sõber. See on lootus.“

Lavastuses kõlab mitmeid kordi arvamus, et lootus on naiivne. Lapsik. Kord Artur Alliksaare luuleridadena, kord ridade vahel. Sellegipoolest ei anna lootus häbeneda. See naiivne lootus viib lõpuks sihile. Ainult tänu sellele sai see perekond taas kokku. 21 aastat hiljem. See tundub täiesti ebareaalselt pikk aeg. Nii kaua loota ja samal ajal muudest võimalustest loobuda? Ebareaalne. Aga see juhtus päriselt.

Ükski mees ei suuda peatada naist, kes on otsustanud võidelda lõpuni. Tuleb valida sõnu, tuleb olla pehme, paindlik, aga järeleandmatu; tuleb alustada üha uuesti otsast, kui see on vajalik. Ja korrata … ja korrata …“

Klarissa võitles Elmari enda juurde Kanadasse. See oli pikk võitlus, palju pikem kui sõda, pikem kui noorus, aga võit saabus. Poleks saabunud, kui poleks lapsikust ja naiivsust.

Me ei ole kunagi koonerdanud. Armastusega ei koonerdata. Siin ei saa olla juttugi mingist kokkuhoiust. Sada aastat on minu jaoks miinimum.“

Klarissa ja Elmar elasid väga vanaks. Nad jõudsid tähistada isegi veel oma 70. pulma-aastapäeva. Mõlemad lahkusid siit ilmast 2010. aastal. Siiani Kanadas elav poeg Rein, tänu kellele see lavastus mõttest teoks sai, sest ta usaldas Tiit Palu hoolde oma vanemate kirjad ja dokumendid, käis aga Eestis lavastust vaatamas. Milline fokstrott on see elu!

Armastusega ei maksa koonerdada. Ei tasu kokku hoida. Seda on hea vahepeal meelde tuletada. Aitäh meelde tuletamast!

* Kaldkirjas katkendid on pärit lavastuse tekstiraamatust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar