Alatu aja kangelane

„Thijl Ulenspiegel“ on segu muusikalist ja draamateosest, tekstiga väljendatakse väga suuri ja kibedaid tõdesid, lauludega – nagu ikka – mitte midagi.

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri ja TÜVKA teatrieriala XI lennu „Thijl Ulenspiegel“, autor Grigori Gorin, tõlkija ja laulusõnade autor Priit Aimla, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, koreograaf Oleg Titov, helilooja Olav Ehala, helikujundaja Vootele Ruusmaa, muusikajuht Peeter Konovalov, lavavõitluse seadja Hellar Bergmann. Mängivad Ringo Ramul, Grete Jürgenson, Karl Robert Saaremäe, Getter Meresmaa, Jaune Kimmel, Märten Matsu, Helena Kesonen, Mihkel Vendel, Eduard Tee, Karin Lamson, Katrin Sutt, Liisu Krass, Martin Tikk, Karl Sakrits, Tanel Ting, Aleksandr Domowoy, Dan Jeršov, Jekaterina Burdjugova ja Dajana Zagorskaja. Esietendus 30. IX Rakvere teatri suures saalis.

Karl Robert Saaremäe Thijl ei ole narr mitte ainult sisemisest kutsumusest, vaid tunnetab selgelt ka selle rolli sotsiaalset väärtust ning hädavajadust sõja ja halastamatute repressioonide tingimustes.

Karl Robert Saaremäe Thijl ei ole narr mitte ainult sisemisest kutsumusest, vaid tunnetab selgelt ka selle rolli sotsiaalset väärtust ning hädavajadust sõja ja halastamatute repressioonide tingimustes.

Gabriela Liivamägi

Madalmaade kangelaseepose aineline sõnalis-muusikaline põimik noorte näitlejate esituses on kõigiti õnnestunud. Seda alates materjalivalikust ja lõpetades rollide jaotusega. Kõik osalised mõjuvad värskelt ja huvitavalt, ehkki XI lennus on inimressurssi ebatavaliselt palju. Olgu roll suur või väike, hinna­alandust ei tehta, stampi ei langeta. Keegi üheksateistkümnest pole liigne ja kedagi pole ka juurde tarvis.

„Thijl Ulenspiegelit“ mängiti Eestis esmakordselt 1986. aasta suvel Pirita kloostri varemetes tolleaegse Noorsooteatri esituses. Tehti seda huvitava ja anderikka koosseisuga (Thijl – Rein Oja, Nele – Anu Lamp, Lamme – Andrus Vaarik jne). Tegelikult võime minna ajas veel kümme aastat tagasi: Mosfilmi 1976. aasta neljaosalises filmis „Legend Ulenspiegelist“ kehastas peaosalist Lembit Ulfsak, andes seega soliidse panuse eesti näitlejate mittefašistide osade nimistusse nõukogude filmikunstis.

Flaami autori Charles de Costeri (1827–1879) suurromaani dramatiseerija Grigori Gorin (õieti Grigori Israilevitš Ofštein) oli NSV Liidu üks juhtivaid humoriste, meie „Meelejahutajaski“ korduvalt aplausi pälvinud. Pole siis ime, et 1970. aastal valminud tekst sai nii lööv ja vaimukas. („Teie ju Paavsti teate. Kuidas siis Paavst teid ei tea.“; „Mis sa ehmatad, emakene! See on ju meie timukas.“, „Tunne pole teoreem, mis tõestust vajab.“) Eriti selline avaldus: „Issand, aitäh, et võtsid mult mõistuse! Hulluna on siin maal kergem elada.“ Huvitav, kuidas nõukogude publik niisuguse arvamus­avalduse vastu võttis?

Tõsi, vaimukust ja hoogsust on küllaga juba Costeri teoses. Muidugi on väga hea ka eestikeelne tõlge, mille tegi samuti üks NSV Liidu juhtivaid humoriste Priit Aimla. Peaasi aga, et sügava inimlikkuse, elurõõmu ja õiglustunde manifestina on „Thijl“ säilitanud kõik oma väärtused ka aastakümneid hiljem – ja küllap säilitab edaspidigi. Miljöö­truudust ja ajastu omapära rõhutatakse lavastuses minimaalselt, seepärast ei teki ka vähimatki tõrget tegelastega suhestumisel.

Lavastuses jätab kõige sügavama mulje osade valik. Jääb mulje, et kõik sobivad karakteri ja liikumise poolest oma kohale, nagu olekski „Thijl“ sellele kursusele kirjutatud.

Peategelase valik oli näiliselt riski peale minek. Kui lavastaja (Üllar Saaremäe) võtab selleks oma lapse (Karl Robert Saaremäe), siis hullem saab olla ainult see, kui ta võtab selleks oma abikaasa. Pealegi on Thijli roll eriti määrav ja vastutusrikas. Aga Saaremäe-noorema lavakogemus on piisavalt suur, kogemusi küllalt, nii et ta tuleb suurrolliga toime laitmatult ja pealtnäha isegi pingevabalt. Pigem vastupidi – võib rääkida geenide soodsast mõjust. Kuigi visuaalselt ja füüsise poolest sarnaneb poeg isaga sama vähe nagu tennisist maadlejaga, tuli „Thijli“ vaadates mitu korda meelde ühe teise narrieepose kangelane: Üllar Saaremäe Cyrano de Bergeracina. Mõlemad on ju humoristlik-heroilised maailmaklassikasse kuuluvad tekstid, vaat et oma haruldases žanris väljapaistvaimad.

Saaremäe Thijl ei ole narr mitte ainult sisemisest kutsumusest, vaid tunnetab selgelt ka selle rolli sotsiaalset väärtust ning hädavajadust sõja ja halastamatute repressioonide tingimustes. „Ainult nali neile veel jäänud ongi. Õhk on inimliha kõrbehaisu täis.“ Aga ei maksa ajaloolist situatsiooni liialt tähtsustada. Kangelast ei vaja mitte ainult XVI sajandi Flandria (nagu loodab Thijli isa poja sündides), vaid ka tänapäevane Viljandi. Kas või enda kui teatrialase hariduse keskuse vaatevinklist. Karl Robert Saaremäe kujul on ta selle leidnud. „See poiss paneb õigluse maa peal maksma.“

Kesksed rollid on veel Märten Matsul (Thijli sõber ja abimees, õgard Lamme Goedzak) ning Getter Meresmaal (Thijli armastatu Nele). Lamme lihtsameelne, saatuselööke tragikoomiliselt taluv kuju on samuti üks lavastuse õnnestumise tegureid. („Mul on küll suur hing, aga ihu on hoopis suurem.“) Ka armastusliin ei jää verevaeseks, Nele on üsna koloriitne ja hingestatud tegelane, mitte mingi hellitatud ja kapriisne Roxane.

Naisnäitlejatest hiilgas eriti Jaune Kimmel, kes suutis piinamisest hulluks läinud vanamutti kehastada väga efektselt ja suure sisemise veenmisjõuga. („Kogu tema süü seisnes selles, et ta ei uppunud.“) Ka Helena Kesonen Lamme abielutruudusest veidi lünklikult aru saava abikaasana on ere karakter. Episoodilisematest rollidest jättis orgaanilise mulje Dajana Zagorskaja joomapunkri perenaisena.

Lavastuse filosoofilises plaanis on kõige huvitavam timuka (Karl Sakrits) kuju, kes hoolimata oma kaugelearenenud professionaalsest kretinismist suudab ikka tabavate repliikide ja tegudega üllatada. Veidi vähem, kuid siiski huvitavalt rikastab näidendi antagonistlikke tegelasleere oma erilise vaatepunktiga Aleksandr Domowoy totruseni kapriisse saksa palgasõdurina. Aga kuna varasemate rollide koorem ega eelarvamused ühegi osalise töö lõpptulemust ei mõjutanud, jäi kogu ansamblist värske, huvitav ja mitmepalgeline mulje.

Oma ülesehituselt on „Thijl Ulen­spiegel“ segu muusikalist ja draamateosest, kusjuures tekstiga väljendatakse väga suuri ja kibedaid tõdesid, lauludega – nagu ikka – mitte midagi. Üldse peaksid laul ja tants näidendi masendava sündmustikuga ning Madalmaade pika ja verise vabadusvõitluse taustaga olema teravas vastuolus. Tuleriidal põletamine (lavastuses muide väga efektselt välja mängitud), uputamine, pea või käe maharaiumine on siin sama sagedased toimingud kui söömine ja joomine. Ometi sobituvad mõlemad poolused ülihästi, maitselibastusi ei leidu, lavastus on välja peetud ühtlases hoogsas ja vaheldusrikkas stiilis. Üldmulje jääb nagu keskaegsest võllanaljapillerkaarist, midagi François Villoni luule stiilis. Kui on tublisti lambapraadi söödud ja õlut joodud, läheb ka munga tükkideks hakkimine libedamalt.

Lavastuse õhkkond meenutab oma aja rahvapidude jämekoomilist ja brutaalset lõbutsemist – nii nagu seda üksikasjalikult on kujutanud kas või Balthasar Russow. Nenditakse Colas Breug­noni kombel rõõmsalt: „Elame veel!“ Aga ka surm on nii tavaline külaline, et tedagi pole põhjust võõrastada. („Kohtume taevas Jumalaga nagu kaks vaba meest.“) Ega siis keskaegsed inimesed vähem nalja armastanud kui tänapäevased, olid neilgi oma Sepad ja Avandid. Kuid „Thijlis“ on enam-vähem kogu see nali suure vaevaga välja kistud vägivalla, ebaõigluse ja surma hammaste tagant ning maitseb seda magusamalt. Narridele kuulub maailm.

Nele: „Luba et sa pead ennast korralikult üleval.“

Thijl: „Ei mingil juhul!“

Olav Ehala laulud moodustavad omaette stiililise terviku, üleminekud on sujuvad ning laul ja liikumine laitmatult seotud. Tore seegi, et kui sõnalised rollid on näidendis väga erisuguse kaaluga, siis lauldes ja tantsides saab kogu trupp üsna võrdselt tähelepanu osaliseks.

Kõiki varem nähtud Viljandi teatriüliõpilaste diplomilavastusi olen jälginud mingi kummalise „ei liha ega kala“ sisetundega, milles rõõm säravatest sooloesitustest põimub ideelise jõuetuse ja kontseptsiooni määramatusega. „Thijl Ulenspiegel“ on aga igas mõttes täiesti uus kvaliteet.

Kui lavastusega võib kõigiti rahul olla, siis selle kava ajab küll hirmust juuksed püsti. Nimelt küsitakse seal kõigilt osalistelt: „Kus/kes oled seitsme aasta pärast?“ Teades, et isegi EMTA lavakooli lõpetajad ei leia enam erialast tööd või pagendatakse Paidesse, õhkub viljandlaste vastustest otse muinasjutulist naiivsust ja sinisilmsust. Tõsi, paar realistlikku (või pigem minimalistlikku) visiooni on ka hulgas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming