Kuidas sõnastada tabamata imet?

Alvar Loog

Kultuurikriitika suhe selle objektiks oleva kunstiteosega on sama mis kunstiteosel reaalsusega: mõlemal juhul peegeldab esimene teist, ent on selle suhtes igas mõttes autonoomne.Samal teemal: Alvar Loog, Teatri degradeerumine performance’iks. – Sirp 28. II; Valle-Sten Maiste, Taas üks väike häda kriitika pärast. – Sirp 21. III; Alvar Loog, Vastulause: järelikult läks korda. – Sirp 21. III; Liis Kolle, Teater kui üllatusmuna. – Sirp 9. V; Andres Noormets, Ceci n’est pas la corruption. – Sirp 9. V. Mind on kriitikutegevuse algusest peale häirinud alaline vajadus ennast ja oma tekste õigustada, sh pareerida üksteisele täielikult vastukäivatelt alustelt lähtuvaid süüdistusi. Kui kunstiteose puhul tunnistatakse üldiselt eeldust, et see ei pea kõigile meeldima (ega saa või tohigi seda teha), siis kultuurikriitika peab levinud arvamuse kohaselt suutma teenindada kõigi huvigruppide vajadusi. Aastate eest jõudsin äratundmisele, et ideaalne (ehk kõiki võimalikke asjaosalisi ja sihtgruppe rahuldav) arvustus on nagu ideaalne kunstiteoski mission impossible. Selle seisukoha kirjutasin pikalt lahti artiklis „Kriitika võim ja võimatus” (TMK 2007, nr 4). Olgu alljärgnev selle järelmärkus.

1.
Kultuurikriitika kirjutamine on olnud mulle alati küllaltki autokommunikatiivne tegevus. Artikliga on nii, et kui tähtaeg käes ja viimane punkt pandud, siis saadad selle nagu lapse suurde maailma ega kuule temast enamasti enam iial midagi. Peagi läheb see ka endal meelest, sest uued samasugused tulevad peale. Kuid ühest minu nupsukesest on saanud kodukäija. See paistab inimestele korda minevat, paraku aga mitte neil põhjustel, mida mina seda kirjutades teemaks lootsin teha.
Artiklile „Teatri degradeerumine performance’iks” (ja selle esimese vastulause vastulausele) on avalikult reageerinud juba kolm inimest ning tean veel kolme, kes on mulle kinnitanud oma allasurutud soovi samuti samal teemal meedias sõna võtta. Mis puudutab oma vigade tunnistamist, siis sellega seoses olen oma kaks vabandust (performance’i mõiste ebaakadeemiliselt kõnekeelse kasutamise ja „Tähelaeva” ebaproportsionaalselt napisõnalise kajastamise eest) juba avalikult välja öelnud ning rohkem mul midagi lisada ei ole. Kui keegi leiab, et oleks põhjust, siis palun tal mu eelmist repliiki pidada mitte ülbuse, vaid rumaluse ja/või empaatia puudumise avalduseks.
Küll aga sunnib mind kirjutama Andres Noormetsa kriitika minu kriitikale. Kogu see olukord on veider: mind ei kõnetanud lavastus, mida Noormets kaitseb, Noormetsa ei kõnetanud aga arvustus, mille mina selle kohta kirjutasin. Seega oleme pealtnäha justkui tasa: pettumus pettumuse vastu. Või peaksime ikkagi välja selgitama, kes on siis tegelikult süüdi, milline on selle ahela nõrgim lüli? Noormets osutab päris otsesõnu, et mina. Talle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu nii see, mida kirjutasin, kui ka see, kuidas ma kirjutasin; ta süüdistab mind laiskuses ja merkantiilsuses, võimetuses tabada ja tunnustada imet.
Käesolev kirjutis ei puuduta mitte niivõrd minu eneseõigustust, vaid -selgitust. Ning sellega seoses laiemalt kriitika kui eneseväljendusviisi ja kultuuri sisemise funktsiooni kohustusi, hoiakuid ja kaanoneid; ehk küsimust, mille mõningates olulistes aspektides oleme Noormetsaga diametraalselt erisugustel seisukohtadel. Kuna tegu on harrastuskriitikust tavavaataja ning tunnustatud näitleja, lavastaja, näitekirjaniku, teatripedagoogi ja kunagise teatrijuhi diskussiooniga (milles pole loodetavasti kummaltki poolt midagi isiklikku), siis võiks selle sisulisem osa ehk huvi pakkuda ka väljaspool sellele mõtteavaldusele algselt alust andnud lavastuste ja artiklite konteksti.
2.
Noormetsa tekstis on ainult üks teoreetiline lause, millega täielikult nõus olen: „vaataja positsioon ja vastuvõtt ei määra veel vaadeldava asja tegelikku olemust”. Kirjutades seda vastulauseks mulle, murrab ta sisse lahtisest uksest, sest ma pole öelnud kunagi ega kuskil midagi asja „tegeliku olemuse” kohta. Võimalik, et olen oma teatud väljaütlemistega varjanud vaadet Olümposele, kuid trans­tsendentsi pole ma kunagi edastama tikkunud. Olen kriitikuna vahendanud alati mitte niivõrd teost, vaid eelkõige omaenese muljeid sellest. Teos ise jääb alati paratamatult „asjaks iseeneses”: ta on objektiivselt lõpuni kirjeldamatu, tõlgendamatu ja mõistetamatu. Sealhulgas ka selle autori(te)le endale (sest semioosise stiihia ei tunnista autori intentsiooni lõpliku argumendina). Erandiks võivad siin olla üksnes mõned ülimalt kontseptualistlikud ning sellisena äärmiselt kitsa ja suletud tähendusväljaga teosed.
Korrakem postmodernismi aabitsatõde: iga lugemine on möödalugemine (every reading is a misreading). Siinses kontekstis pole see minu tagantjärele meeleheites otsitud õigustus oma kriitikat pälvinud tekstile, vaid see peaks olema igale maitseotsustuste ja tõlgendustega kokku puutuva tervemõistusliku inimese enesestmõistetav eeldus. See ei kehti üksnes „lihtsurelike” arvamuste, vaid ka professionaalse kultuurikriitika puhul. Arvamuse trükkimise ja tiražeerimise fakt ei kasvata mingil moel sõnade sisulist kaalu ja tõeväärtust. Jah, „kirjutatud on”, kuid teksti taga on alati inimlik subjekt oma bioloogiliselt piiratud vaatepunktiga, ja seda isegi siis, kui ainsuse esimene isik pole iga hinnangulist väidet sisaldava propositsiooni puhul grammatiliselt eksplitseeritud. Inimesel pole võimalik iseennast oma arvamustest ja hinnangutest nende objektiivsuse nimel välja toimetada. Seda pole mingit mõtet isegi üritada, sest eelnimetatud misreading’ul – nagu igasugusel subjektiivsusel – on oma tõde. See ongi ainus, mis humanitaarias üldse on, minu meelest.
Ma pole kunagi soovinud ega eeldanud, et keegi minu avalike väljaütlemiste järgi kunsti hindaks või teeks. Väljendan lihtsalt oma arvamust –
sellega ei pea nõustuma, kuid selgelt esitatud väidete ning toetava argumentatsiooni korral on sellega loodetavasti võimalik suhestuda. Samuti ei apelleeri ma välistele autoriteetidele, nagu loojad sageli oma loomingut selgitades või õigustades: ma ei taastooda (vähemalt mitte teadlikult) mingi suurema diskursuse tõde, ei suru seda konteksti ja vahendeid valimata reaalsusele peale. Minu kirjutistes esitatud tähelepanekute, tõlgenduste ja hinnangute peamine kontekst ning kriteerium olen mina ise.
3.
Noormets kirjutab: „Aga ma ei osta sinu esteetikat, James, selle merkantiilsed vaatepunktid ei lähe mulle korda.” Ma ei müügi seda, Andres! Ja mulle ei lähe eriti korda, kas see kellelegi teisele korda läheb. Kultuurikriitika kirjutamine pole minu jaoks mingi populaarsusvõistlus –
uute sõprade asemel on see toonud vaid uusi vaenlasi (sh kahetsusväärselt suurel hulgal ka kunagiste sõprade hulgast). Samuti pole ma valmis oma esteetilisi tõekspidamisi maha müüma; ma ei soovi panna neid teenima kellegi enesearmastust, mingeid turusuhteid või üldisi pedagoogilisi eesmärke (ehk mingi eetilise või esteetilise diskursuse tõde).
Ma ei paku oma tekstides lugejale kohtumist mitte absoluutse tõega (mida ma teenida ei suuda), vaid omaenese subjektsusega (mis mul ainsana käepärast on). Minu enesetsensuur on teadlikult ja taotluslikult peaaegu olematu. Ma ei toimeta oma seisukohti eriti, ei mõtle neid targemaks või viisakamaks, sest mulle endale ei meeldi lugeda nivelleeritud hinnanguid, intellekti tagantjärele kohitsetud muljeid, arvamusi, mis pole õigupoolest kellegi omad. Kultuur ei ole oma parimates avaldumisvormides minu silmis kunagi midagi „kultuurset” – konformistlikku, empaatilist ja pieteeditundelist. Ammugi ei tohi seda minu meelest olla kultuurikriitika. Rumalust ja ebakompetentsust, mida leidub kultuurikriitikas (sh kardetavasti ka minu kirjutistes) palju, ei õigusta muidugi miski, aga neid ei levita ükski autor tahtlikult ega teadikult – selle eest vastutavad üksnes toimetajad.
Süüdistus merkantiilsuses on kummaline. Millist esteetikat ja vaatepunkti peaksin siis evima? Peaaegu kogu meie elutegevus ning seda saatvad otsused ja otsustused on omal moel merkantiilsed. Ka Sina, Andres, hindad minu teksti täiesti merkantiilselt: tahad, et Sulle oleks sellest kasu, ning loed selle mõttetuks, kuna oodatud kasu jäi saamata. Kahju, et nii läks. Sinu pettumus läheb mulle korda, kuid ma ei mõista päris hästi selle põhjusi ega suuda tunnistada neid aluseid, millelt lähtub minu teksti aadressil tehtud kriitika.
Minu merkantiilselt tarbijakaitselik hinnang „Siseturismile” lähtus eelkõige teost raamivast esituskeskkonnast ja eelreklaamist. Mulle müüdi, kujundlikult väljendudes, romaani pähe haiku. Pealegi veel päris kehvake haiku. Nüüd süüdistatakse mind laiskuses ja soovitatakse süveneda. Kas see tähendab, et igasugune minimalismimaiguline alternatiivsus on kõigis oma võimalikes avaldumisvormides alati ja a priori hea ning et tegijail endil polegi võimalik „latti” maha ajada, vaid seda saab teha üksnes kitsarinnaline, rumal või laisk kriitik? Et kui kriitik kirjutab kaubanduslikke termineid kasutades, et talle isiklikult üks konkreetne lavastus ei meeldinud, siis on ta ühtäkki vastutav kogu meie teatrite riikliku rahastuspoliitika vildakuse eest, mis ei jäta pealtnäha justkui ruumi uute ideede arendamisele?
Mõistagi tunnistan ka mina eksperimendi võlu ja väärtust. Kuid „Siseturism” polnud minu silmis mitte niivõrd kunsti-, vaid pigem inimeksperiment, milles osalemine ei pakkunud mulle midagi. Peamiselt seetõttu, et olen sellistes eksperimentides juba liigagi palju osalenud. Igal eksperimendil on oma õige aeg ja koht, iga eksperimendi „parim enne” saab ükskord mööda. „Siseturismis” kasutatud kontseptuaalse esteetikaga on see minu arust juhtunud juba pikkade aastate eest.
Nimetagem seda pealegi merkantiilsuseks, kuid leian, et oma teatrikülastusele kulutatud aja, raha ja tähelepanu eest on mul õigus midagi vastu nõuda. Kui just mitte väljendussoovi ja -suutlikkusega teost, siis kas või vähemalt vabadust kogetust endale sobival moel kirjutada. Leian, et samavõrd kui igal teosel on eluõigus, väärib iga teos oma vaatajat ja kriitikat.
4.
Noormets kirjutab minu teksti stiili kritiseerides, et „ümberjutustav arvustustegevus on ebaaus, tüütu ja padumõttetu”, eriti kui see „üritab seejuures näida millegi enamana”. Ebaaus kelle suhtes? Maailm ongi üpris ebaõiglane paik ning teatriarvustuse positsiooni ja kirjelduskeele valikust maksab mingit tõde ja õig(l)ust küll kõige viimasena otsida. Andres, keda olen imetlenud mitte üksnes kui inimeset, vaid ka kui luuletajat, lavastajat, näitlejat, näitekirjanikku ja kunagist Ugala peanäitejuhti, oli küll viimane, kellelt oleksin oodanud avaldust selle kohta, et kultuurikriitikat tuleb kirjutada mingite kindlate žanrireeglite järgi. Mulle on see olnud freestyle ning alati suurel määral ad hoc. Ja nii see ilmselt ka jääb.
Kõnealuse teksti puhul oli kirjeldav ümberjutustus teadlik – ning suuresti ka ainuvõimalik – valik, sest „Siseturism” oli minu silmis pretensioonikas, ent paraku täiesti väljendusjõuetu teos. Pealegi veel väga ebahuvitaval moel väljendusjõuetu. Kulunud vormivõte, mis töötas tühikäigul. Igav liiv ja tühi väli. Parimal juhul lihtsalt tähenduse simulatsioon. Ma tõesti ei soovinud ega suutnud lavastust oma peas ise looma hakata, sest see oleks nagu iseteenindusega bordell. Milleks sinna üldse minna? Või millistelt alustelt lähtudes seal pakutud „teenust” hiljem hinnata?
Kuidas siis ikkagi kirjutada väljendusjõuetust kunstiteosest? Kuidas sõnastada tabamata imet? „Siseturismi” puhul kirjeldasin spordireportaaži vormis ja taotlusliku detailsusega algmaterjali, millega mul vaatajana tööle tuli hakata. Kuna aktiivset tähendusvälja ei tekkinud, jäid mulle pihku vaid tühjad tähistajad. Seega dokumenteerisin kaht vastamisi sattunud tühjust: aktsiooni- ja semantikavaba lava ning omaenese mõtetest ja tunnetest tühja pead, lisaks veel etenduse mõju inimestele saalis minu ümber (kuna teatriõhtu väljendusliku osa kaldumine lavalt saali tundus tähelepanuväärne ja tähenduslik). See kirjeldus ise oli läbinisti irooniline ning sellisena hinnanguline; lootsin kirjutades, et ka väljendus- ja üldistusjõuline. Selles mõttes üritas see tõepoolest „näida millegi enamana”. Kuid mis on selles halba? Kas kultuurikriitika peaks koosnema üksnes protokollistiilis lausetest, kus kirjeldus ja hinnang on üksteisest ühemõtteliselt lahus?
Võib-olla oli mu iroonia moraalsest aspektist kohatu? Eriti kui arvestada, et kõnealuse lavastuse autor on noor ja tore tütarlaps. Kuid ma ei suhtle ega suhestu teosega kohtudes esmatasandil kunagi selle autoriga – teos on minu silmis autonoomne ja semantiliselt eneseküllane tervik. Seejuures leian, et kunstiteost peegeldaval kriitikul on irooniale sama palju õigust kui tegelikkust oma loomingu kaudu peegeldaval kunstnikul. Kunst ei pea olema kriitikule püha. Kultuurikriitika ei ole teose harras eksegees. Kultuurikriitika suhe selle objektiks oleva kunstiteosega on minu silmis sama mis kunstiteosel reaalsusega: mõlemal juhul peegeldab esimene teist, ent on selle suhtes igas mõttes autonoomne (sh hoiakult subjektiivne ning meetodilt ja stiililt ad hoc).
5.
Noormets heidab minu kirjeldustesse laskunud tekstile ette: „Asja sisu ja olemus jäävad aga absoluutselt puudutamata – miks need inimesed just niisugust teatrit teevad, miks nad on valinud sellise provokatiivselt liikumatu vormi, miks? […] Tihti on oluline pärast esimest sooja maha istuda, välja hingata ja järele mõelda”. Nagu juba eespool öeldud, ei tea ma „asja sisust ja olemusest” midagi, ei saagi teada. Sest ma ei ole lavastuse loomingulise tagatoa liige või intersemiootiline tõlk, mul puudub tavavaatajana teosele privilegeeritud vaatlejapositsioon või jumalik juurdepääs. Ma ei tea, mida ja miks on tegijad teha tahtnud, tean üksnes seda, mis välja kukkus, kuidas see mulle saali poolelt paistis.
Miks peaksin teost psühhologiseerima? Ma tõesti ei tea, millise isikliku läbielamise, emotsiooni või kuskilt kuuldud kontseptsiooni tulemusena söökla kokatädi teinekord supi üle soolab või sootuks soolamata jätab, nii et see süüa ei kõlba. Ma ei jää seda laua taha nuputama ega lähe kööki küsima, aga oma taldriku viin küll demonstratiivselt tagasi. Kui see, et auditoorium ei saa aru ning eksib tõlgendustes ja hinnangutes (ehk loeb mööda), ei ole teatri puhul aktsepteeritud, võiks autorid oma teostele normatiivse tõlgendusmudeli või koguni valmis tähendused lavastuse kavalehel otsekui manuaalina kaasa panna. Las siis lollid ja laisad loevad, ei pea ise pimeduses kobama ning saalis teistele omasugustele otsa vaatama.
Kõigele lisaks räägib Noormets enesele vastu. Ta kirjutab, et kellegi subjektiivne vaatepunkt „ei määra veel asja tegelikku olemust”, kuid osutab mõni lõik allpool, et kriitikul tuleks ikkagi pingutada jõudmaks asja „sisu ja olemuseni”. Keeldun tunnistamast vulgaarhermeneutilist eeldust Tähenduse olemasolust ning tunnustamast tõlgenduse imperatiivi. Ma ei suuda ega soovi läheneda igale kunstiteosele kui intersemiootilisele puslele. Tõlgenda või sure! Kas saad tähistajate tükkidest Suure Tähenduse kokku?
Aga miks peaksin „maha istuma” ja oma arvamuse välja mõtlema? Ma ei soovi näida kriitikuna targem kui inimesena. Ma ei häbene oma suutmatust, kui see peaks „töö” käigus ilmnema. Seda artiklis väljendades räägin paljude teoste puhul ilmselt tahtmatult palju suurema hulga vaatajate nimel kui siis, kui ma kogu oma elu jooksul kokku loetud teooriapagasi käiku laseksin ning kujutlusvõime kaasabil mingid „huvitavad” tähendused leiaksin. Kuid see oleks pelgalt mehaaniline liitmistehe või parimal juhul loov assotsiatiivsus, millel pole minu enese vahetute muljete – ning enamasti ka antud teosega – midagi pistmist.
6.
Seda, kuhu võib viia võõra teksti tõlgendamine ka siis, kui on olnud aega maha istuda ja mõelda, näitab ilmekalt Noormets ise oma kirjutises. Koos hukkamõistva hinnanguga minu tekstile omistab ta mulle hoiakuid, mida ma pole enda teada evinud ega väljendanud. Ta kirjutab: „Esteetilist või tavalist laiskust, mis ei lase asjade sisse ja taha vaadata, ei saa õigustada tähemärkide arvuga. […] Öelda, et ma toodan kräppi, aga vähemalt on seda palju, pole pädev ega vajalik.”
Kirjutades oma vastulauses Valle-Sten Maiste pöördumisele „Loodan, et tegijad võtavad mu kisa komplimendina: nende looming pigistas etableerunud maitsega vana kooli tainapealt välja 14 000 tähemärki teksti”, püüdsin enese õigustamise ja õilistamise asemel, milles mind nüüd süüdistatakse, end hoopis selgemalt positsioneerida ning oma sõnadelt objektiivsuse ja lõpliku tõe pretensiooni kahtlust maha võtta. Tähemärkide arv ei ole siin millegi õigustus, nende mainimise puhul on tegu mulle eneselegi tagantjärele mõnevõrra ebameeldiva üllatusena tulnud statistilise fakti eneseiroonilise väljamängimisega Maiste esitatud märkuste vastu. Kahju, et mu enesekriitiline hoiak polnud toonist väljaloetav. Mina end neid artikleid kirjutades küll „uhke ja õilsana” ei tundnud – mõlema taga on väga palju resignatsiooni: üle oma varju ikka ei hüppa. Samuti ei tundnud ma end uhke ja õilsana ka neid ridu kirjutades.
See on olnud minu silmis viljatu diskussioon. Selle taolisi saaks soovi korral pidada peaaegu iga artikli järel. Sest alati on keegi kellegi arvates millestki „valesti” aru saanud, kellelegi on alati liiga tehtud. Tõdegem, et esteetikas on järeldused tähenduslikud üksnes oma eelduste kontekstis. Ent kuna meie eeldused erinevad enamasti üksteisest, on ka meie järeldused sageli omavahel ühismõõdutud. Isegi siis, kui need käivad ühe objekti kohta. Selles näilises konfliktis peitub aga potentsiaalselt kultuuri metatasandi rikkus.
Tänan Andrest mulle ridade vahel spordisaali soovitamast! Andresele – nagu ka Valle-Stenile ja Liisile – soovin seda, mida Nietzsche ühes sõbrale saadetud kirjas iseendale: rahu, unustust, päikest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming