Vastulause: järelikult läks korda

Alvar Loog

Tänan Valle-Sten Maistet mu teksti lugemast, kaasa mõtlemast ning arvamust avaldamast. Lisan mõne lause selgituseks, täpsustuseks ja vabanduseks.

Ma ei püüdle oma kirjutistes Tõe ja Õiguse kehtestamise poole, avaldan üksnes arvamust. Omaenese arvamust. Ma ei ole kaugushüppekohtunik, kellel kasutada tulemust objektiivselt peegeldav mõõdulint. Kunst ei ole mulle püha a priori, kunstnikud isegi mitte a posteriori. Olen lihtne inimene, käin teatris nagu sööklas ning kui pakutav on alaküpsetatud, sündinud kokkusobimatuid maitseid segades või lihtsalt ilma igasuguse toiteväärtuseta, siis võin hakata kisama. Mõistagi ma ei arva ega looda, et mu kisast midagi muutub. Teatrid teevad, mis nemad tahavad, mina kirjutan, mis mina tahan. Teatrid ei võta minu kui vaataja ees mingit vastutust ja mina ei võta nende ees. Mis on mulle fair enough.

Ka kõnealune tekst on kirjutatud sooja peaga, vahetust emotsioonist kantuna. Teisiti ma eriti ei oska ja leian, et teisiti ei peakski. Ma ei esinda mingit abstraktset kriitika diskursust, jumalaks kehastuda püüdvate maitsekohtunike mundriau, vaid üksnes iseennast. Ka artiklis „Teatri degradeerumine performance’iks” (Sirp 28. II) olen esitanud oma mõtteid, tundmusi ja tähelepanekuid ühe konkreetse teatriõhtu kohta ning mõistagi pole need tagantjärele (isegi pärast Maiste märkuste lugemist) muutunud.

Küll aga teadvustan ja tunnistan, et minu kirjutis oli nii mõõdu- kui ka õiglustunnet eirav overkill: olen seal teinud üldistusi natuke liiga laia pintsliga, nuhelnud „vanemate patud laste kaela”. Mõistagi pole seda sõnavõttu kandev emotsioon ühe teatriõhtu sünnitatud, selle taga on „vimm, mis kogunend salaja”. Rakvere teatri saalis tilkus mu kannatuse karikas lihtsalt täis ja hakkas üle ajama.

Nüüd vastuseks Maistele. Kõnealuses tekstis taandasin end teadlikult ja enda meelest selgesõnaliselt väitlusest teatri ja performance’i defineerimise üle. Ma ei tahaks sellesse teemasse laskuda ka siin, sest see ei vii kuhugi. Teooria võib aidata parimal juhul midagi selgitada, kuid mitte õigustada. Ma ei ole teatriteadlane, olen esteet. Jään veel üheks lauseks kulinaarsete metafooride juurde: mind ei huvita retseptid või toitude nimetused, vaid üksnes maitsed.

Kuid see kõik ei vabasta mind kohustusest käia mõistetega ümber korrektselt. Möönan, et praegusel juhul kasutasin sõna performance natuke kõnekeelselt (ehk lubamatult lõdvalt). Seda pattu tegin puhtalt harimatusest –
seejuures lootsin, et mu sõnum jõuab lugejani pigem kujundlike näidete kaudu. Tekstile pandud pealkiri sai liiga manifestatiivne ning eksitavalt hinnanguline. Selle muudaksin ära, kui saaks. Paneksin midagi muud, näiteks „Raam, mis on pildist suurem” või „Läheks õige kinno, võõras mees?”.

Maistel on seega põhimõtteliselt õigus, kuid seejuures paneb ta mulle sõnu suhu. Ta väidab, et olen kuulutanud „teatri ja performance’i lähenemispüüde mõttetuks” ning kirjutanud, et „performance’i elemendid teatrisse põhimõtteliselt ei sobi”. Seda pole ma kuskil teinud – see poleks enam lollus, see oleks hullus. Kordan oma põhiväidet: „Postdramaatiline teatridiskursus on jõudmas oma äärmuslikumates avaldumisvormides ohtlikult lähedale punktile, kus koos draamaga hakkab kaotsi minema ka teater ise. Selles poleks iseenesest midagi halba, kui seda ei turustataks teatrina”.

Mul on hea meel, et Maiste kaitseb Kertu Moppelit, teeksin ise tema asemel sedasama. Kuid ma ei saa praegusel juhul aru, kelle eest. Sest mina ei ole kirjutanud, et Moppelit „ei ole vaja”. Ütlen oma kirjutises selge sõnaga tema „Tähelaeva” kohta, et see „meeldis mulle”. Minu kirjutise esseistlikku raami sattusid „Tähelaeva” muljed natuke teenimatult. Teadvustasin seda juba kirjutades, kuid lootsin, et kahele lavastusele kulutatud erisugune mahuproportsioon ning otsesõnaline hinnang distantseerib „Tähelaeva” piisavalt minu teksti üldtoonist.

Seisan oma teksti taga edasi, kuid vabandan lugejate ees performance’i mõiste ebatäpse kasutamise pärast. Loodan, et tegijad võtavad mu kisa komplimendina: nende looming pigistas etableerunud maitsega vana kooli tainapealt välja 14 000 tähemärki teksti. Järelikult läks korda. Mis sest, et valedel põhjustel.

 


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming