Taas üks väike häda kriitika pärast

Valle-Sten Maiste

Samal teemal: Alvar Loog, Teatri degradeerumine performance’iks. – Sirp 28. II.

Kriitika viletsuse üle on teatrivaldkonnas viimastel kümnenditel üksjagu kurdetud. Teatritegijad on nurisenud virisevate kriitikute üle, misjärel on osa kriitikuid praktikuile appi läinud – mälestusväärseim näide on siin muidugi Reet Neimari ja Lea Tormise 2002. aasta kriitikaauhinna pälvinud vestlus „Sallivust teatrimaailma” (TMK 2001, nr 10). Teised kriitikud on seejärel (ja ka enne seda) kiristanud hambaid jälle vanameelse teatrikriitika nüriduse pärast. Häbenemisväärsed kolleegide suhtes vähest austust üles näitavad väljaastumised on plekiks siinsegi sõnavõtja noorpõlvekirjutistele.

Teatrikriitika praegune seis on ent kirjutajate mõttes erakordselt hea. Paistab, et seda tunnistavad ja tunnustavad ka teatritegijad: kriitikaauhinna nominentide rida on lahkelt pikk ja mitmekesine (mitte alati pole see nõnda olnud). Teatrit mõtestab hulk julgete ja huvitavate seisukohtadega erudeeritud inimesi, kelle kirjutiste lugemine on põnev ja hariv, sõltumata sellest, kas nende hinnanguga soostutakse. Rollide kirjeldamise ja lavalt saadud emotsiooni vahendamise oskuse kõrval on praegustel kirjutajatel enesestmõistetavalt olemas ka lavastuse sõnumi mõtestamise tahe ja võime.

Eelöeldule vaatamata ei õnnestunud mul maha suruda soovi taas pisut kriitikaküsimustes piike murda, pinnuks silmas Alvar Loogi arvustus „Teatri degradeerumine performance’iks” (Sirp 28. II). Loogist on noore mehena saanud mitte ainult arvukate, vaid juba ehk lugematutegi kriitikapreemiate nominent ja laureaat. Raske on teda mitte armastada ja hinnata. Asi pole pelgalt selles, et Loog on inimesena soe ja upsakuseta, ent seejuures elustiili ja -hoiakute poolest värvikas ja sügav nagu kunstiteos. Loog ei kirjuta lihtsalt kriitikat, vaid ka kirjanduslikus mõttes nauditavaid tekste. Otsides elamust, mis ilukirjandusest tihtipeale saamata jääb, võib pöörduda Loogi arvustuste poole. Tema lugudest leiab keskmise proosaga võrreldes enam ka stiili, värvikust, ajastujäädvustuslikkust, hoogu, haaret ja lahedust, rääkimata sisust, sügavusest ja eruditsioonist.

Ülalmainitud arvustust lugedes tundus aga, et kirjanduslikkuse altarile on ohvriks toodud distsiplineeritud lähenemise voorused, kohati ka faktid ning väärtused, mille eest esteedist kriitik võiks seista. Teatud mõttes tuleb Loogi paatost jagada. Eesti teatris võib ikka aeg-ajalt kohata pseudopostmodernismi à la „toome Tšehhovit lavastades tsikli lavale, küll tähendused stiilide ristamise pullist iseenesest välja pudenevad”. Samuti leidub neid, kes oma ainese mõtestusvaeva ei jaksa ette võtta ning loodavad, et mingid võtted postdramatismi või performance’ite arsenalist teevad kunstitöö iseenesest cool’iks ja avangardseks.

Kuid kellegi mõttevaesuse põhjal kogu teatri ja performance’i lähendamise püüe mõttetuks kuulutada on teine äärmus. Liiati kui Loog ei süvene oma nahutuses kuigivõrd sellesse, mis asi on üldse performance, ega suuda distsiplineeritult põhjendada, kas nahutatu üldse ongi performance või performance-teater. Muidki asju käsitleb Loog üsna suvaliselt, kirjanduslikult. Järele mõeldes teab ta hästi, et skaala, mis ulatub Tuutu ehk Taave Tuutma ühekordsetest miniülesastumistest Joseph Beuysi tammeaktsioonini ja sealt omakorda lavastuseni „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” ning siis juba performance-teatrini, on üüratu. On absurdne kirjutada selle kohta üldistavalt „Performance’itel on Eestis olnud senini teistsugused esituskohad, reklaamikanalid ja -strateegiad ning ka piletite hind. … kõigi (võimalike) osaliste huvides võiks see ka edaspidi nii jääda,” ja sama absurdne on pidada seda kõike a priori millekski minimalistlikuks, mis ei täida teatrilava.

Anders Härm on Sara Jane Bailesi raamatust („Performance Theatre and the Poetics of Failure”) toonud välja järgmise määratluse: „Performance-teater sarnaneb konventsionaalse draamateatriga selles mõttes, et asetab teatraalse sündmuse kujuteldavasse maailma, mille loomiseks kasutatakse visuaali, valgust ja heliefektide kaasabi ning esitajate ansamblit. Samas sarnaneb see performance-kunstile kahes aspektis. Performance on pidevalt teadlik iseendast kui performance’ist ning seda performance’it on võimatu representeerida. See tähendab, et teos seostub just nimelt lavastaja või esitajate visuaalse ning stilistilise originaalsusega, nii et teksti pole võimalik ette kujutada kellegi teise esituses isegi siis, kui see oleks justkui uuesti lavastatav” (Müürileht 11. III 2013).

Osundatule tuginedes on Rakveres nähtud lavastustel olemas hulk konventsionaalse draamateatri elemente ning performance’i elemendid puuduvad. Mõlemat teksti, Kertu Moppeli oma eriti, saab vabalt ette kujutada nii kellegi teise esituses kui ka lavastatuna. Lavastuse komponentide hulgas on olemas lugu ja dramaturgia. Loog määratleb Moppeli „Tähelaeva” „ülimalt tekstikeskse, ent tugevasti näitleja jõulisele füüsilisele kohalolule rõhuva performance’liku etendusena”. Anneli Rahkema mängis tõesti hästi. Kuid paari agressiivset juurviljatükeldamise stseeni ei muutnud Rahkema kohalolu siiski märkimisväärselt ohtramaks kui näiteks lavastuses „Tuulte pöörises”. Kindlasti oli Rahkema „Tähelaevas” aga füüsiliselt vähem kohal kui hiljutises Viivi Luige luulest inspireeritud lavastuses „Talvehotell”. Kas me nimetame nende tõikade tõttu Rakvere teatri nüüd performance-teatriks?

Ehkki Loog retooritseb vastupidiselt, on samades esituskohtades, samade reklaamikanalite ja -strateegiate ning piletite hinnaga nt „Baltoscandali” sildi all tehtud ohtralt performance’likku teatrit. Rakvere teatri repertuaaris ei leia performance’it aga ka pärast Moppeli ja Kadri Noormetsa lavastust. Ning ehkki Loog väidab retooriliselt uhkelt, ent faktiliselt ja loogiliselt sisutult, et „Kutselise teatri laval väljaõppinud draama­näitlejatega performance’it teha on sama, mis sümfooniaorkestriga punkmeloodiaid mängida”, teame ometi, et Von Krahli teatris on erinevalt Rakverest edukalt püütud teatrit tõepoolest performance’i elementidega siduda.

Loog on tahtnud lihtsat öelda, et temale Rakvere lavastus ei meeldinud. Teatri performance’iks degradeerumine on seejuures tore metafoor, sõnakasutuse suvaline, luuleline, ent tühikäigul mürav laiendus. Veenvat sisulist põhjendust performance’i metafoori kasutamiseks kõnealuse teatritöö puhul Loog andnud ei ole, rääkimata sellest, et oleks kuidagi teoreetiliselt või faktiliselt suudetud näidata, et performance’i elemendid ei sobi teatrisse põhimõtteliselt. Ehkki Loog väidab poliitkorrektselt, et ei alahinda performance’it, kasutab ta seda mõistet lihtsalt omamoodi purkilaskmise, teatrilava tarvis alamõõdulise käkerduse sünonüümina, salates küsitavalt maha kogu nimetatud valdkonna kuulsusrikka ajaloo.

Erinevalt Loogist mulle Rakvere teatri lavastus meeldis. Kadri Noormets oli noore inimese mõtted ehk liiga staatiliselt ja igavalt, ent siiski libastumiseta stiiliküllaselt lavale toonud. Peeter Rästase hääl kõlas ja mängles rafineeritult ja suurepäraselt. Kertu Moppeli lavastusi, kus esildub talendikas groteskitunne ning tugev valdkondade ja stiilide piire ületav-ühendav eruditsioon, olen aga vaadanud suure aukartuse ja tunnustamissooviga. Tegi nukraks, et Loog ei näinud laval enamat kui elu- ja kunstireaalsust vigaselt ühendavat naist. Moppeli hambus oli tugevalt pigem see, kui kergesti meie kultuurikäsitlustest saab sisutu elukauge mulin ning kui valdav on niisuguse mulina ajamine kultuuritegijate seas. Rahkema kangelannas tekitas see mulin vähemasti lühise, ooperitargutajad patravad aga Wagnerist tema võitlevat elusust vähimalgi määral tajumata (ja peale oma mulakesta üldse midagi tajumata) rahumeeli edasi.

Üks või teine lavastus võib meeldida või mitte, aga kui ei suudeta tähele panna, kuivõrd jõulisi oma kirjutatud tekste on Moppel järjepanu lavale toonud ning kui just tema tööd on ajendanud Loogi kui kriitikut välja tulema mitte ainult konkreetset ettevõtmist, vaid kogu lähenemislaadi programmiliselt teise ilma saatva traktaadiga, siis näib midagi olevat sassis. Moppelit niisiis ei ole vaja ja kogu see tubli rutiin, mis omatulu teenimise vajaduse ja publiku suurendamise retoorika varjus vohab, on respekteeritav? Kui ka Loogi-sugused kriitikud ei toeta teatrit Moppeli pürgimuste juures, siis teemegi kõikidel lavadel „Helisevaid Shreke” ja mis seal ikka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht