Vägisi tõde nihutamas

Marie Pullerits

„Première” näitas taas, et eesti nüüdistantsu ees seisev tee on mitmeharuline. „yes / no Truth” („Tõde või mitte”), autor Üüve-Lydia Toompere, esitaja Harriet Toompere, helikujundaja Ando Naulainen, valguskujundaja Villu Konrad, video ja visuaali autorid Siim Tõniste ja Ando Naulainen. Esietendus 11. II Kanuti gildi saalis. „vägisi”, koreograaf ja lavastaja Mari- Liis Eskusson, esitajad Arolin Raudva ja Raho Aadla, dramaturgiline tugi Ingrid Kääramees-Valtna, helikujundaja Iisak Sulev Andreller, valguskujundaja Villu Konrad. Esietendus 11. II Kanuti gildi saalis.

Sõltumatu Tantsu Ühenduse lavastussari „Première” on kunstnikuteed alustavate noorte koreograafide visiitkaart, enesetutvustus, oma kunstnikukuvandi kujundamise esimene samm. Seekordsete alustajate Mari-Liis Eskussoni ja Üüve-Lydia Toompere tööd on eriilmelised, üheülbalisuse ohtu pole – mõlema koreograafi loometee algus tundub paljutõotav ja hargneb eri suunda, mis võib siinset tantsuelu edaspidi vaid rikastada. Seekordsete tööde ühisnimetajaks võib aga tuua suhte – endaga, oma keskkonnaga, teisega. Vorm, taotlused ning nende täideviimine on täiesti erilaadsed, ent mõlema puhul on kriitilise suhte kaudu pandud midagi justkui kaalule.

„yes / no Truth”. Üüve-Lydia Toompere balansseerib tantsukunsti ja teatri piirimail: lavalised väljundid on teatraalsed, ent tantsule omane põhjendatud liikumine ja eneseväljendus on kesksel kohal. Näeme suhtlemise variatsioone, suhet millessegi või kellessegi, ent seda eelkõige tähendusliku liikumise ning atmosfäärilise lavaruumiloome kaudu, mis mõneti vastandab tehisliku ja naturaalse, kunstliku ja loomuliku. Lavaruumi on toodud loodusliku varjupaigana pikki pajuoksi, helikeeleks on peale basskitarri vee, looduse ja hingamise hääled. Seejuures on istmetribüünidel teleriekraanid, kus näidatakse eriilmelisi inimtekkelisi ja looduslikke keskkondi. Laest kiirgav prožektorivalgus mõjub sooja päikesepaistena. (Harriet) Toompere tekitab pisikese manuaalse projektoriga ruumi uksekujutise, andes aimu teistest võimalikest ruumidest –
see võib olla väljapääs, uks teise omailma või iseendasse.
Üüve-Lydia Toompere kujunevat koreograafikäekirja märgistavad teatraalne plastika, väljenduslik keha, mõtestatus ja põhjendatus. Žestiline liikumine on voolav ja plastiline, see justkui sulab muusikasse, pehme ja soojana mõjuv koreograafia on oma kinesteetilisuses ise lummava mõjuga, nõudmata rangelt narratiivset tähendust. Kõnealuse töö puhul ei saa kõrvale vaadata tõsiasjast, et laval on sõnateatri erialase ettevalmistusega näitleja, mitte tantsija. Harriet Toompere kehakasutus on professionaalselt teatraalne, ometi ka tantsuliselt märkimisväärselt nõtke ja sujuv. Sellele lisandub viimistletult intensiivne kohalolu, mis tantsijate puhul võib teinekord jääda pelgaks illustreerimiseks. Liikumiskeele keskseks motiiviks on kordumine – samadesse mustritesse uuesti kinnijäämine. Korduvad žestid mõjuvad oma arglikkuses kohati kui sundrituaalid: Toompere justkui ronib iseendasse ja endast läbi, uurib, kompab ja märgistab ruumi enda ümber.
Oluline on oma arengukõveraga tekkiv suhe enda ja ümbritsevaga. Toompere tegelast läbib kibelus, läbematus, liigutuste kordused annavad aimu kihust kusagile sobituda. Samadesse mustritesse sattumine on aga vältimatu error. Intensiivse kohaloluga tekkivad kujundid on mõjusalt visuaalsed ja kinesteetilised. Eriti laetud on stseenid, kus mängitakse välja suhted väliste objektidega, läikiva kookoniga, mis on kord kaitsev rüü, kord loor, kord kookon või membraan. Suhe objektiga on alati mänguline ja katsetav ning Toompere läbib selle kaudu korduvaid muundumisi. Viimaks saab sellest ahistav rüü, millest Toompere läbematult vabaneb.
Teine oluline objekt, millega suhestumine hakkab kujundeid punuma, on kimp pajuoksi. Kui ahistav kookon mõjub viimaks ründavana, on tabureti ja pajuvitste kooslus kaitseks – neist punutakse pikkamisi pesa, millesse varjuda. Või hoopis puur iseendale, kong või turvaline orvake, teed valgustav latern? Võib-olla loome vigade kordamise vältimiseks endale varjupaiku. Või hoopis varjupaiku iseenda eest?
Toompere koreograafiline kujundiilm on ootamatu, mänguline, köitev ja ekspressiivne. Valitseb pidev ootamatuse õhkkond, kus miski pole etteaimatav. See on omanäoline omailm, kuhu vaataja rännakule kutsutakse.

„vägisi”. Mari-Liis Eskussoni lavastus on hoopis teistsuguse käekirjaga: esiteks tavapärasemas mõttes „tantsuline”, aga ka erisuguse lähteasetuse, teemarõhu ning esteetikaga. Laval on hallides kosmoslikes kombinesoonides mees (Raho Aadla) ja naine (Arolin Raudva), kes tõstavad nende vahel seisvat tellingukarkassi. See võib toimida puuri, redeli, välise raamistikuna – igal juhul võõrkehana, mille kaudu teiseni jõuda või mööda ronida. Atmosfäär on külm ja steriilne, tantsijate vahele loodav õhkkond aga vastupidine, tekitades huvitava nihke.
Liikumiskeele keskne motiiv on plastilise impulsi edasiandmine, selle teineteisele „viskamine”. Tantsijate suhe on mänguline, on tunda intensiivset vastasjõudu. Ometi tekib kummaline nihe hetkedel, kui impulss on ära antud: oma „kõnevooru” peatanud tantsija loob pärast seda alati mõningase distantseerituse, astudes oma rollist justkui kõrvale.
Mehe-naise suhte väljajoonistumine on selles töös suuresti vältimatu: konkreetselt flirtiv olek, plastilised ja spiraalsed liikumised mõjuvad sensuaalselt, ent seda võõritavam on kaugeks jääv lavaruumi atmosfäär, kõle ja külm kontekst, millesse nad on asetatud. See võib olla sise- ja välisilma vastandus, efekt „pilt on, kuid heli puudub”. Nad jõuavad teineteisele lähemale, kontakt intensiivistub, nad on kui teineteise ümber keerduvad serpentiinid, kuid vahetult füüsilise tête-à-tête kontaktini ei jõutagi.
Kahtlemata on selle lavastuse trump esitajate füüsiline võimekus ja tantsutehniline plastika: kontaktimprovisatoorne liikumine on meisterlikult viimistletud, teineteisega ja teineteisest üle ronimised, rullimised, kompamised loovad tähendusi, ent tekkiv tähendusväli on mõneti ühemõtteline, üsna otsekohene ja pakub vaatajale vähem tõlgendusruumi. Näeme kahe inimese selget omavahelist suhet, mille dramaturgiline areng jääb aga pisut etteaimatavaks.
Selles võib näha ka koreograafi valikut anda kujundiloome edasi just liikumise enese kaudu: tantsijate kehakeel on äärmiselt väljendusrikas, plastiline ja koreograafia kõneleb justkui iseenda eest. Vaatajas võib suuremat mõju tekitada liikumine ise oma dünaamika vaheldumiste ja kehakeeleliste dialoogidega ning võimalik, et see ei vajagi enda kõrvale sümbolitega mängimist.
Mida edasi, seda agressiivsemaks läheb meelitav-kutsuv suhe, kuni see kasvab võitluseks. Mängulisus hääbub ja läheb üle agressiooniks. „Armastan-vihkan, hoian-tapan”. Publik on paigutatud seejuures ümber lava nagu duelli pealtvaatajad. Üleolev võitlus läheb üle tõuklemiseks-löömiseks, vihaseks kakluseks, millele järgnev stseen osutab üsna otseselt naiskuju üksindusele, paljastatusele ja haavatavusele. Arolin Raudva kehastatu on küll tugev ja jõuline, ent mõjub oma üksinduses hapra ja õnnetuna, tühjusesse üksijäetuna.
Eskussoni lavastus on konkreetsema teemasuunitlusega, seejuures jäävad loodud kujundid aga pisut üheplaaniliseks. Tantsijate meisterlik kehakasutus on seevastu nauditav ning pakub liikuva kujundi loomena elamuse. Lavalt on tajutav tugev vastandite energia, kontrajõudude pidevalt nihkuv matš, mis ei lakka kunagi.
„Première” näitas taas, mis suunas võib eesti nüüdistants liikuma hakata – ja see tee on kahtlemata mitmeharuline. Teeviit on lootustandev ja paljutõotav, mõlemad noored koregraafid on jätnud endast tugeva märgi. Nende puhul on tajuda suhestumise olulisus – nii iseenda kui ka ümbritsevaga, jäämata omailma efemeersesse mulli. Toompere ja Eskussoni kunstnikuteekonnal tasub silm peal hoida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming