Tühimiku nähtamatus

1995 a. D. ja Eesti film

JAAK LÕHMUS

Jarl Karjatse ja Helen Kadastik 1995. aasta ainukese mängufilmi „Ma olen väsinud vihkamast“ peaosas.

Jarl Karjatse ja Helen Kadastik 1995. aasta ainukese mängufilmi „Ma olen väsinud vihkamast“ peaosas.

Kaader filmist

Kinematograafia esimene sajandilõpp. Euroopa ja muu ilm tähistas 1995. aastal vennaste Lumière’ide leiduse, atraktsiooni kinematograaf avaliku demonstratsiooni, maailma esimese avaliku kinoseansi 100. aastapäeva. Toimusid ulatuslikud retrospektiivid, vastavasisulised dokumentaalfilmide telesarjad eri maade filmiajaloost jms, eriprogrammid kultuurmaade filmoteekide mugavates saalides. Nagu kord ja kohus. Ka ETV näitas tähtaasta raames brittidelt hangitud esinduslikku tummklassika sarja restaureeritud filmidest. Sünnipäevaõhtul, 28. detsembril vahendati „Aktuaalses kaameras“ juubelikohaseid uudiseid New Yorgist ja Pariisist ning eetris oli mitmetunnine erisaade. Eesti filmitegijad kogunesid tagasihoidlikuks peoks Tallinna Kinomajja ja otse-eetri kaudu sai meie filmirahva peomeeleolust mõningase pildi ka televaataja.

Kinodes linastus prantslanna Agnès Varda piduaastaks lavastatud mängufilm „Sada ja üks aastat“ („Les cent et une nuits de Simon Cinéma“, 1995). Kinosid polnud tõtt-öelda Eestisse selleks ajaks enam kuigi palju alles jäänud: Tallinnas jooksid filmid regulaarselt veel ainult Sõpruses, Kosmoses ja Kinomajas. Kunagise esindusmaja Heliose peieseanss, mille korraldasid Iho poisid ehk Tallinna pedagoogikaülikooli filmitudengid, peeti just 28. detsembri hilisõhtul.

Aasta 1995 lõpp oli maailmas seega üpris filmipidulik. Eesti kineastide loomingu poolest oli see aga üsna nukker. Oli nukker siis, ja on nukker praegugi tagasi vaadates. Mitte üksnes filmide vähese arvu, vaid ka ahtrate kunstiliste etteastete tõttu.

Ainult üks kodumaine mängufilm. Novembrikuus jõudis ekraanile (mida, nagu öeldud, ei olnud enam kuigi paljudes kinomajades, turumajandus tegi oma töö ja paljudest meie kinodest said kaubamajad) 1995. aasta ainukene Eesti täispikk mängufilm. Tõtt-öelda on tegemist pigem telemängufilmiga, seda niihästi väikese eelarve (kusagilt lipsas meelde, et see oli umbes 1,6 miljonit krooni, aga detailseid andmeid riigikontrolli tulevase kontrolöri Hannes Lintropi eestvedamisel valminud filmiprojekti kohta on praegu väga raske leida) kui ka teostuse esteetilise külje poolelt vaadatuna.

„Ma olen väsinud vihkamast“ toodeti koostöös Soome YLE TV2-ga. Soomes nägigi seda üksnes televaataja (Soome filmiandmebaasi Elonet andmetel 1996. aasta veebruaris).

Eestis jooksis film kinodes ja sellel läks üsna hästi, vaatamata kammerlikule teostusele ning süngele temaatikale. Film on noortest, pealegi oli selleks ajaks eelmise noortefilmi, Leida Laiuse ja Arvo Iho ühislavastuse „Naerata ometi“ (1985) linastumisest möödas juba kümme aastat. Kinopublik (need on ju peamiselt alla 20aastased) vajab niisugust filmi ja muud lihtsalt ei olnudki. Filmi peaosatäitja Jarl Karjatse pälvis mitmel festivalil parima näitlejadebüüdi auhinna, film ja selle tegijad kutsuti rohkem kui tosinale filmifestivalile. Nad esindasid maailmas Eestit kui filmiriiki kogu tema hiilguses. Või mannetuses.

Mahatma Gandhi lausungist (!) laenatud pealkirjaga filmi ajaproovile vastu pidanud küljeks on dokumentaalne pildistik. Toonane Tallinn, nüüdseks juba unustatud Pääsküla prügimägi ja reaalne postsovetlik noortekoloonia, kus peale osatäitjate ja (amatöör)näitlejate liiguvad taustal ka reaalset karistust kandvad poisid. Ausalt öeldes on pilt kahekümne aasta tagusest Eesti elust kaunis hapu. Kahjuks peab nentima, et juba mainitud õnnestunud peaosatäitja valiku ja jäädvustatud eheda keskkonna kõrval filmist palju muud sõelale ei jää. Stsenaariumi kistud naiivsus, abitu näitejuhtimine, lõputult muusikat „täis pekstud“ stseenid … Tõsi, ajal enne René Vilbre filmi „Mina olin siin“ (2008) ja mõnda muud hilisemat eesti filmi on Lintropite lavastuses ühed oma ajastu julmimad filmistseenid, sealhulgas ühe tegelase surmamine. Lintropid on olnud väga head dokumentalistid ja ka oma mängufilmi ainese, tüpaažide ning võttekeskkonna valikul on neil olnud hea dokumentalisti haistmine. Samuti tuleb neile teha kompliment turundusvaistu eest. Just niisugust filmi vabanenud Eestist mujal maailmas tollal oodatigi, meie dokumentaalidest läksid ju teiste riikide telesse ka ennekõike filmid litsidest, prügikastiinimestest ja muust sellisest. Muu „Eesti asi“ ei huvitanud 1990. aastate keskpaigas ühe kauge tundmatu maa vähearenenud kinematograafias eriti kedagi.

Aga samal ajal … Lugedes tookordse kultuuri- ja haridusministeeriumi (1996. aastast õnneks ainult kultuuriministeerium) filmitoetuste eraldamise komisjoni kokkuvõtteid, näeme, et samal ajal kui „Ma olen väsinud vihkamast“ tutvustas filmifestivalidel Eestit kui filmiriiki ja võttepaika, on saanud toetust päris huvitavad täispikad mängufilmiprojektid.

Need on Sulev Keeduse juba mitmendat aastat töös „Georgica“ (valmib 1998), Hardi Volmeri „Lenins mios“ („Minu Leninid“, 1997), Arvo Iho „Karu süda“ (2001), Aare Tilga „Punane Norman“, Valentin Kuigi „Põrgutuli“ ja Katrin Lauri „Reisijad“. Viimati mainitud mängufilme ei ole kinokülastaja senini näinud ja kardetavasti ei näegi, aga see on ju filmiprojektide arendustöös igiharilik reegel. Fifty-sixty. Väga hea on, kui pool rahastatutest jõuab tootmisse.

Saab öelda, et filmiideid tegijatel siiski oli. Põhiline probleem filmitootmise järjepidevuses on paraku olnud siiski raha, mida sel 1995. aastal oli neetult vähe. Vaene maalikunstnik või luuletaja kribib ikka midagi, vaene filmitegija näeb aga filmidest ainult und. 1990. aastate keskel, pärast kolme mängufilmi lavastamist ja pärast seiklusfilmi „Jüri Rumm“ (Jaan Kolberg, 1994) meeleheitlikku rahastamisskeemi lõpetab pankrotiga Jaan Kolberg ega ole tänini teinud enam ühtegi mängufilmi. Kes teab, kus vedeleb tema mängufilmistsenaarium parvlaev Estonia hukust? Lühifilmide ja täispika looga „Tule tagasi, Lumumba“ (1992) palju lootusi äratanud Aare Tilk siirdus 2000. aastal Los Angelesse, aga filmiga tagasi Eestisse ei ole ta veel jõudnud. Mängufilmi alalt lahkujaid oli sellal palju, ehkki kool kasvatas juba uut põlvkonda peale.

Esimene nullaasta, 1996. 1996. aastal ei linastunud mitte ühtegi kodumaist mängufilmi. See on mängufilmialal esimene nullhooaeg pärast 1954. aastat. Aastal 1997 linastus üks mängufilm, 1998 kaks, 1999 kolm, 2000 taas mitte ühtegi. Aastad pole vennad? Tahes-tahtmata hakkad mõtlema nii, et sündimata teosed peegeldavad omal kombel kõige paremini kunstisituatsiooni 1990. aastate keskpaiga Eesti filmis. Tühi. Tühik, mida ei mäletatagi.

1995. aastal linastunud 16 dokumentaalfilmi hulgas pole ühegi juba meistrina tuntud autori tippfilmi. Filme teevad siis nii Mark Soosaar, Andres Sööt, Rein Maran, Mati Põldre, Valentin Kuik, Arvo Iho kui ka Peep Puks.

Valminud ning vaataja ette jõudnud animafilmidest ei ole häbi praegugi vaadata kaht joonisfilmi: Priit Pärna ja Janno Põldma ühistööd, irriteerivat kultuuriajalooparoodiat „1895“ ning Mati Küti sürrealistlikku dünaamilist maali „Plekkmäe Liidi“. Hea seegi.

Ah jaa, rahastamiskomisjon eraldas samal aastal muide 108 000 krooni Eesti „kinoseaduse lõpetamiseks“. Kinoseadust ei ole vist senini lõpetatud, õieti – kes mäletab, millal sellega alustati?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar