See hämar-põnev kinoarhitektuur

Lauri Kärk

Arhitektuurimuuseumi keldrisaalis on veel viimaseid nädalaid avatud eesti kinoarhitektuuri näitus. Näitus „Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri” Eesti Arhitektuurimuuseumis. Koostajad Sirli Naska ja Karen Jagodin. Kujundajad Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla. Graafiline kujundus Kaarel Nõmmik ja Mikk Heinsoo. Avatud kuni 9. IX 2012. See on igati põnev ja infotihe näitus, mis väärib vaatamist. Kindlasti ka kataloogi üllitamist. Sest kinoarhitektuur – see pole ainult kinode arhitektuur. Tegelikult on filmi ja arhitektuuri vahel mõndagi sarnast: mõlemal juhul on tegu ruumi modelleerimisega. Filmiekraan modelleerib kujuteldava kunstimaailma, kino ise aga tegeliku ruumi, milles viibime. Kinosaal peab võimaldama nautida ekraanivaatemängu, ühe või teise ajastu kinoarhitektuur võib aga kõnelda üksiti XX sajandi muusaks tituleeritud filmi kohast ühiskonnas ning sootsiumis toimuvatest protsessidest laiemaltki. Kinosaali sattudes tasub teinekord lisaks ekraani varjudemängule huvituda muidu hämarusse jäävast kinosaalist enesestki, sellest, millest kõneleb saal ise.

Varsakoppel ja Hollywoodi identiteet

Meie esimese paikkino au kuulub 1908. aasta kevadel Tartus Kivisilla juures Heinaturul avatud rajatisele, mis uhkelt tituleeriti kui „elektriteater Illusion”. Tegelikult oli kino oma lihtsate laudpinkide ja ilma laeta saaliga teatri asemel alul pigem küüni meenutanud. Aastate jooksul Illusioni küll putitati ja ehitati ümber, aga olemuselt jäi see siiski kergeks puitrajatiseks. Rendileping ütles, et lepingu lõppedes tuleb hoone lammutada ja krunt puhtana linnale tagastada 14 päeva jooksul. Lõpuks ajale jalgu jäänud hoone lammutatigi 1936. aastal. Sellega seoses pühendas Postimees terve lehekülje tolleks ajaks Illusioni asemel Metropoli nime kandvale kinole ja Tartu kinodele üldse: „Aastate jooksul on Heinaturul asuv kino leidnud rahvakinona tartlaste hulgas suurt poolehoidu. Metropoli etendustel käisid kõik rahvakihid, alates tänavapoistest ja lõpetades meie eliidi hulka kuuluvate haritlastega. Kinosaali alumine osa kubises alatasa poisikestest, kes oma lemmikkino ristisid Varsakopliks. Üks kino ametnikest oli alati valvel lärmusejaid poisikesi eemaldama. Neil aegadel võis alumistest regioonidest tihtipeale kuulda lärmi ja ergutamishüüdeid „möllimiskohtadel” ja suudlemisstseenide ajal kõlas samast suuga matsutamist.”

Ei maksa lasta end häirida, et meie esimesed kinod nii „prostad” olid. Samasugused olid ka näiteks ameerika nichelodeon’id. Ometi ei takistanud see neil teostamast kardinaalset pööret XX sajandi kultuuritarbimises.

Esimene nichelodeon avati Pittsburghis juunis 1905. Tegemist oli umbes sadat vaatajat mahutava odava viiesendikinoga (nagu nimigi ütleb), kus eeskava jooksis nonstopina hommikust õhtuni. Nichelodeon’id osutusid sedavõrd menukaks, et napi viie aastaga oli neid Ameerikas juba 10 000.

Suure osa nichelodeon’ide auditooriumist moodustasid immigrandid. Tollane immigrantide laine (mille kõrghetkel 1907. aastal saabus aastaga USAsse terve Eesti jagu ehk ligi 1,3 miljonit inimest) erines eelmistest. Varasemate arenenud Lääne-Euroopa maadelt väljarännanute asemel oli nüüd valdavalt tegu Ida- ja osalt ka Lõuna-Euroopa päritolu immigrantidega. Uue sootsiumiga lõimumist takistas tihtipeale nii keele- kui ka kirjaoskamatus.

Siin tulidki neile miljonitele uusasukatele appi nichelodeon’id. Seal nähtud lihtsakoeline, kergesti mõistetav ja taskukohane ajaviide pakkus mitut päritolu ja erineva kultuurilise taustaga vaatajaskonnas n-ö igaühe hingele midagi. Nichelodeon’ide omanikud, kes pidid ju oma ekraanid pidevalt üha uute ja uute filmidega täitma, olid hakanud ise filme produtseerima. Adolph Zukor (Paramount), Louis B. Mayer (Metro-Goldwyn-Mayer), William Fox, vennad Warnerid – kõik need Hollywoodi võimsad filmimogulid alustasid kunagi nichelodeon’ides ning pärinesid samast immigrantide keskkonnast, kust nende vaatajadki.

Nii tundsid need mehed eksimatult oma vaataja maitset ja soove, aimasid vaataja soove enne, kui vaataja ise neist teadlikuks sai. American dream ei sünni kuskil paleede kullas-karras, vaid odavate ameerika „varsakoplite” lihtsates kinosaalides.

Nichelodeon’ide ajastu kinosaalid võisid olla põhiplaanilt pikaks venitatud kitsad saalid, erinedes nii senistest etendusasutustest. Ühelt poolt võis külje pealt nurga alt tasapinnalise ekraanikujutise vaatamine seda liialt deformeerida. Teiselt poolt aitas tunnelit või vagunit meenutav kinosaal oma piiratud vaateruumiga keskenduda etenduse põhiatraktsioonile ehk filmile ja seda väiksel otsaseinal suureks mängida (laiekraanide ning hiiglaslike IMAXi ekraanide aeg tuli ju märksa hiljem).

Paavstist paavstilikuma ruumilahenduse pakkus ses osas Viru ja Müürivahe tänava nurgal 1913. aastal avatud kino Saturn Tallinnas. Nimelt jätkus kinosaali väljavenitatus Saturnis teispool ekraanigi – ekraani tagant oli sama filmi peegelpilti võimalik odavama piletiga vaadata! Põhisaali pääses Virust, „peegelsaali” aga Müürivahest.

Arhitektuurimuuseumi näitusel on toodud värvikas ajalehemeenutus kinovaatamisest Saturnis ja ekraani märgamisest, et see paremini läbi paistaks. Paraku aga hoopis hilisemas ajalises kontekstis seoses Bi-Ba-Bo ehitamisega 1933. aastal. Samuti võinuks olla ära toodud Saturni omaaegne plaan.

Ei saa läbi Lätita

Ometi, paleedest polnud pääsu. (Sellega seoses asendus pikaks venitatud ruumilahendus märksa teatripärasemaga.) Griffithi „Rahvuse sünd” (1915) ja „Sallimatus” (1916) esilinastusid juba esinduslikes kinoteatrites suure orkestri saatel.

1910.-1920. aastate kujunev filmindus püüdis oma mõjusfääri ühiskonnas laiendada kahel rindel korraga. Ühelt poolt arenes ekraanilt pakutav, mitte asjata ei nimetanud ma Griffithit, lihtne „varsakoppel” asendus aga 1910. aastate keskpaigast üha toretsevama filmipaleega, mille külastamist ei pidanud häbenema ka varakama seisuse esindajad. Üheks verstapostiks kujunes siin näiteks 1927. aastal avatud Roxy kinoteater New Yorgis, mis tituleeriti hardalt „filmikatedraaliks”.

Muide, „katedraal” polnudki pelgalt süütu kõne- või reklaamikujund, noorukese kinematograafia ambitsiooniks võis olla ka soov kirikut asendada. Või siis vähemalt paigutada end kenasti kiriku ja kõrtsi vahele. Seda n-ö teatepulga ülevõtmise motiivi on meeldejäävalt arendanud vennad Tavianid filmis „Tere hommikust, Babülon”, mille itaallastest peategelased loobuvad esiisade traditsioonist kirikuid restaureerida ning siirduvad 1910. aastail Hollywoodi just kõneks olnud Griffithi teenistusse.

Ookeanitagused paleed (mäletate, see Kane’i või Hearsti Xanadu loss Wellesi interpretatsioonis) püüdsid rikkurlikult enesesse ahmida Vana Maailma kultuurikihistusi. Neid ülegi trumbata. Süüdimatult „täiustatud” koopiat unikaalsest originaalist etemaks pidada. Umberto Eco „Reis hüperreaalsusse” on paslik lektüür ka ameerika filmipaleede ja seal pakutava parem-kui-elu-ideoloogia mõistmiseks.

Historitsistlik palee pidi olema parem kui ajalugu. Filmipalee puhul kruttis täiendavaid tuure soov upitada film, see XX sajandi küsitav võsuke, kaunite kunstide auväärsesse seltskonda.

Filmipaleede ameerikalik hiilgus jõudis meieni vastavalt kohalikele (finantsilistele) võimalustele, pealekauba lätlaste vahendusel. Nimelt valmis siin filmipalee etaloniks kujunenud Gloria Palace (praegu Vene teater) lätlase Frīdrihs Skujiņši projekti järgi 1926. aastal. Meie tulevase esindusväljaku (vene „aknaraidur” Peeter oli sealt kõrvaldatud mõned aastad varem, 1922) hoonestamist pidi alustatama mingi kinohoonega?! Juba ainuüksi nimetatud asjaolu tekitas kultuuriringkondades protesti.

Ants Laikmaa kirjutas 1925. aastal artiklis „Saxa loquuntur”, mille pealkiri osutab, et ka kivid kõnelevad, et arhitektuur pole pelgalt katus pea kohal, vaid kultuurihoiakute väljendus: „Algame ju alles oma elu ja meil tuleb paremat, kohasemat, kõrgemasisulist sinna paigutada kui kinokuuri rahvalt rahanorimiseks ja noorsoo rikkumiseks oma õudsete taparomaanidega”.

Meie esinduskino oli tegelikult jätkuks 1923. aastal Riias kerkinud Splendid Palace’ile. Tahtsin just kirjutada, et jälle esinduskinona tegutsev Riia filmipalee mõjub stiilsemalt. Ent mida pidada antud juhul stiilidominandiks?! Eco hüperreaalsuse pseudot on Tallinna saalis vaata et rohkemgi. Ütleme parem nii, et Riia Splendid on vahest euroopalikum ja jätab nii justkui soliidsema mulje. Samas võiks osutada huvitava detailina viimase sisekujunduses kahel pool ekraani kerkivale kipspalmile (ühest varasemast eskiisist pärinevate spiraalsammaste asemel).

Gloria Palace’i kohta on seoses meie kujuneva keskklassiga kirjutanud Mart Kalm: „Siinses kassikullas valitseb täiel rinnal pööbli unelm vägevusest, mis pidigi võimendama kinolinal näidatavat ilusate ja rikaste suuri tundeid ja põnevust täis maailma. Kui enne sõda valminud Estonia siivsus ülendas Tallinna eestlaskonda, siis nüüd jõudis veidi hilinenult pärale hästitehtud massikultuuri vulgaarsus. Iga tubli ja edasipüüdlik eestlane teadis, et see maja esindab halba maitset, aga kinno läks ikka.”

Mõistagi algas helifilmi võidukäik Eestimaal just Gloria Palace’is, kui novembris 1929 linastati „Laulvat narri” Al Johnsoniga.

Gloria Palace avaldas muljet uue punakorra esindajatelegi, kes asusid end kohe 1940. aastal paraadidel-rongkäikudel eksponeerima Gloria Palace’i ette seatud tribüünilt. Võib-olla oli tribüüni ümberpaigutamisel aga teisigi põhjusi, sest, nagu kurjad keeled väidavad, meie esinduskino bürooruumid hõivanud Glavkinoprokati filmilevikontori kõrval kolis osutatud massiürituste ajaks sinna ka NKVD väeosa kuulipildujatega …

Valgeranna privaatne saal

Arhitektuurimuuseumi näitus on kaardistanud meie kinode maastikku läbides eri aegu ja ajastuid ka pealinnast kaugemale siirdudes, ka väiksemate linnade ja maakohtade kinorajatisi esitledes.

Mõnelgi juhul tahan positiivselt esile tõsta just neid äärealadele jäävaid näiteid seda mitte üksnes geograafiliselt, vaid sisulisemagi (mis ei tähenda automaatselt hinnangulisust) poole pealt. Nende äärealadega kipub ju olema nii, et küll nad unuvad, jäävad kahe silma vahele, ei pruugi kohe pähegi tulla.

Olgu või näiteks Luunja klubi- ja kinohoone (1985) või miniatuurne kinosaal Valgeranna puhkekompleksis (1979). Viimasel juhul polnud ju tegu tavalise puhkekompleksiga, vaid nõukogude eliidile ehk nomenklatuurile mõeldud ministrite nõukogu puhkekompleksiga.

Jätame siin kõrvutuse funktsionaalselt analoogilise „kinematografistide suurimat sõpra” teenindama pidanud Kremli kinosaaliga (Andrei Kontšalovski on tolle saali kinomehaanikust Ameerikas filmi teinud). Ütleme lihtsalt, et ka selline kinosaal kuulus nõukogude aja eripärade hulka. Kus drive in’id, kus nomenklatuuri privileegid – seda teadagi ka vaadatavate filmide osas, mis lihtrahvani ei jõudnud.

Luunja rajatis on ilmselt huvipakkuv selle poolest, et klubi- ja kinohooneks kavandatu paikneb vanas mõisa aidas, mis on innustanud ka kinosaalile teistsugust kujundust pakkuma.

Oma nägu võiks aga olla veel tänagi. Pole parata, aga mulle ei meeldi, kuidas me tänasel kobarkinode ajastul seansi lõppedes tulede süttimisest hoolimata ei tea, kus oleme, sest kõik need arvutud „viimase peal” kinosaalid nii meil kui mujal on äravahetamiseni sarnased. Arhitektuurimuuseumi näitusel võib veenduda, et see siiski mitte alati nii pole olnud, ja koguni siinsamas Maarjamaal.

Oodates kataloogi

Iseenesest oleks ju kataloog ühe näituse loomulik jätk või koostisosa. Näitus tuleb, näitus läheb, kataloog aga jääb.

Kinoarhitektuur pole ainult ühe või teise kinohoone lahendus, vaid üksiti kultuuri(hoiakute) ajalugu. Jah, ka eri hoiakute võitluse ajalugu, aga seda põnevam. Enamikku neist kinodest, mis sajakonna aasta jooksul on sisustanud eestimaalaste vaba aega, paraku enam pole (või on nad tundmatuseni muutunud oma uutes mittekinolikes funktsioonides). Seda enam on põhjust need ühiste kaante vahele koondada, sel kombel meie kinomaastik kaardistada.

Selline kataloog sobiks kenasti raamaturiiulisse, täiendaks meie filmiloolisi materjale ning võiks nii ilmsesti olla üks tõsisemaid „Eesti film 100” juubeliaasta ettevõtmisi ja sellest jäävaid jälgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming