Pagulased Karlssoni kulla kannul

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Sangarid“ (Taska Film, Eesti-Soome-Läti 2017, 90 min), režissöör Jaak Kilmi, stsenarist Martin Algus, operaator Aigars Sermukšs, heliloojad Samuli Erkkilä ja Joni Suhonen. Osades Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet, Veiko Porkanen, Tõnu Kark, Esko Salminen, Andres Dvinjaninov jt.

Filmi kolm peategelast otsustavad, et enda täielikuks realiseerimiseks tuleb põgeneda teisele poole raudset eesriiet.

Andres Teiss

Neid tuleb hordidena üle mere. Nad on imelike kommete ja teistsuguse kultuuritaustaga ning peamiselt mehed. Nad ei austa kohalikke seadusi ega huvitu traditsioonidest. Nad on pärit kehva arengutasemega riikidest. Keelt nad ei õpi ja tööle ka ükski ei lähe. Nad toovad kaasa ainult tüli, kurnavad kulud sotsiaalsüsteemile ja kasvava kuritegevuse. Kui praegu leiaks sellise kirjelduse ilmselt suvalise pagulasi puudutava uudise alt mõne uudiseportaali kommentaariu­mist, siis kunagi võinuksid lähinaabrid kirjeldada nii ei kedagi muud kui mõningaid kodukootud eestlasi, meie nüüdsete Kalevipoegade eelkäijaid. See „kunagi“ oli õigupoolest üpris hiljuti, kaheksakümnendatel, mil Soome kaudu vabadusest ettekujutuse kätte saanud noortel viskas Nõukogude liisunud korrast lõplikult kopa ette. Kolmest sellisest noormehest räägibki Jaak Kilmi seikluskomöödia „Sangarid“.

Kilmi on mitmekülgne lavastaja, kes on aktiivselt tegev nii televisioonis, dokumentalistikas kui ka mängufilmis. Ka teema poolest on tema tööd üpris laia haardega, kuid korduvate motiividena võib nimetada teisel pool raudset eesriiet rohelisemana näivat muru, lääne­maailma manu püüdlemist ja sellega tihedalt seotud rikastumissoovi. See on esil turumajanduse toimemehhanisme vaatlevas dokumentaalfilmis „Müümise kunst“ (2006), aga ka 1980date Eesti NSV inimeste vaba Soome ihalusest rääkivas segažanrilises „Diskos ja tuumasõjas“ (2009). Kilmi seni tuntuimas, noortefilmi vormis mängufilmis „Sigade revolutsioon“ (2004) on vaatluse all omakorda Nõukogude Eesti status quo vastu mässamine. Ka „Sangarid“ püsib seega lavastajale üdini tuttaval rajal. Filmi kolm peategelast otsustavad, et kuigi Viru hotellist turistidelt hangitud importkaubaga hangeldamine on tulus tegevus, tuleb enda täielikuks realiseerimiseks ikkagi põgeneda teisele poole raudset eesriiet. Mõeldud, tehtud – paat Soome lahte lükatud, kuid loomulikult ei lase end kuigi kaua oodata äratundmine, et rohi teispool vett nii palju rohelisem polegi, läänemaailmas kedagi avalisüli ei oodatagi ning pagulaseamet Rootsi piimajõgede ja pudrumägede vahel paugult rikkaks ei teegi.

Kui praeguste pagulaste ja migratsiooniga seostub ennekõike kohutav inimlik traagika, poliitiline ebakindlus ja sisemiselt lõhki kistud ühiskond, siis on „Sangarite“ ainesmaterjalis mugav ajalise kaitsevalli tagant näha rohket absurdihuumorit. Õnneks ei mandu film aga lihtsalt iga hinna eest kildu rebida püüdvaks pilaks. Kilmi on üpris ideaalne lavastaja otsima tõsiste teemade ja meelelahutusliku käsitluse tasakaalupunkti: piisavalt intelligentne, et mitte unustada keerulisemat taustsüsteemi ning tegelaste sisepaineid, kuid seejuures elutargalt muhe leidmaks üles situatsioonikoomikat ja naiivsetes lootustes peituvat kibedat irooniat. Tema autoripositsioon on humanistlik ja soe: oma tegelasi saab armastada ka nende vigadele, puudujääkidele ja valeotsustele vaatamata.

„Sangarite“ kui puhtakoelise semukomöödia edu määrab muidugi kolme peategelase klapp ekraanil – ja näitleja­valikuga on tabatud kümnesse. Kuigi karakteriarendus pole selles tempokas filmis prioriteet, voolivad tugeva teatritaustaga noored talendid Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet ja Veiko Porka­nen Ralfist, Mariost ja Einarist välja selgelt omanäolised ja meeldejäävad tegelased, kes täiendavad erinevate isiksustena ka üksteist. Eriti mitu kihti saab Kalmeti mängitud seikluste algataja Mario, kelle vemmeldava vere ja elupõletamise tagant hakkavad paistma esmapilgul varju jäänud tumedamad hoovused. Märt Pius näitab oma ulatust eri eas ja küpsusastmes seltskonna südametunnistuse Ralfina, kes vaatab kogu tralli kestel ainsana tõtt millegi vastutuselaadsega. Porkaneni kulturismifanaatik Einar on ehk kõige selgemalt koomilise eesmärgiga ja inimlikult üheplaanilisem, kuid seda suurem on tema žanriväärtus: just kolmiku kõige juhmim liige pälvib publikult mõned kõige valjemad naerupahvakad.

„Sangarites“ on tabatud kolmiku emotsioonid filtreerimata kujul ja ehedalt, efektsete audiovisuaalsete lahenduste toel. Enne uue normaalsuse kinnistumist on meri põlvini ja nalja nabani: üks tihe piduste momentide montaaž ajab teist taga, andes nii edasi tohutu vabanemistunde, aga ka lihtsalt muretu nooruse elutunnetuse. Suure osa viimase aja nimekamate eesti filmide visuaalse ladususe eest vastutanud monteerija Tambet Tasuja väärib aplausi filmitud materjali tiheda ja energilise komponeerimise eest. Kogu tehniline teostus on õigupoolest väga tugev, alustades võttepaikade valikust ning kostüümidest, mis on kirss üldise detailse ajastutruuduse tordil, ja lõpetades jalga tatsuma sundiva muusikavaliku (kõigi aegade suurim ühehitiime Baltimora!) ning efektselt granuleeri­tud pildikeelega (operaatoriks hoopis lõunanaaber Aigars Sermukšs). Tihe ja tempokas on ka „Sangarite“ dialoog ning kiidusõnu saab öelda isegi Eesti filmide sagedase murelapse stsenaariumi kohta. Käsikirja autor Martin Algus on pannud seni paberile Tarantinole kaabut kergitava „Vasaku jala reede“1 ja eelmise aasta konkurentsitu kodumaise publikumenuki „Klassi­kokkutulek“.2

„Klassikokkutulekut“ Tuletavad meelde produktsioonifirma Taska Film „Sangarite“ treiler ja teisedki reklaammaterjalid. On ju tegemist komöödiaga, mis peaaegu täpselt aasta aega tagasi tuli, nägi ja võitis. Vähemalt vaatajate hulga osas, sest filmikriitikud pöörasid pilgud Taani-Soome menukite uusversioonist üsna ükskõikselt mööda. Tegijatel selle pärast vaevalt aega ega suuremat põhjust põdeda oli, sest oma arvele koguti peaaegu 200 000 vaatajat ning pretsedenditult üle miljoni euro kassatulu. Ka „Sangarite“ eel kuulsin rohkem kui üht nõudlikuma filmimaitsega tuttavat retooriliselt küsimas, kas see on ikka film, mida tingimata vaja läheb. Õnneks on tulemus vähem „Klassikokkutulek“ ja rohkem „Ameerika suvi“:3 vormilt küll läänelik ja popkornifilmidelt mõnuga stampe laenav, kuid ka sisult kõnekas ja meie väikese maanurga lugusid ja elutunnetust edasi andev linateos. Siit peaksid midagi saama nii need, kes tänaseni kurdavad, et eesti film on liiga tõsine, kui ka need, kes pidasid teise äärmusesse kandunud „Klassikokku­tulekut“ liiga kerglaseks. See, et Kilmi on suutnud „Sangarites“ vaimukust hülgamata ja otsesõnu epistlit lugemata vedada seose tänapäeva sündmuste ja 1980ndate sangarite vahele, väärib eraldi tunnustust. Avanädalavahetuse igati tubli 20 000 silmapaari kinosaalides jääb küll eelkäija aastatagusele tulemusele üksjagu alla, kuid tühja sellest – film ise on tunduvalt parem.

1 „Vasaku jala reede“, Andres Kõpper, Arun Tamm, 2012.

2 „Klassikokkutulek“, René Vilbre, 2016.

3 „Ameerika Suvi“, Rain Rannu, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming