Julge võtab kõik konnad peosse (Martna)

KAAREL TARAND

Dokumentaalfilm „Need, kes julgesid“ (Eesti-Island-Läti-Leedu 2015, 56 min), režissöör Ólafur Rögnvaldsson, stsenaristid Kolfinna Baldvinsdóttir, Ólafur Rögnvaldsson ja Tiit Pruuli, produtsendid Ólafur Rögnvaldsson (Ax Films), Tiit Pruuli, Kiur Aarma (Traumfabrik), Uldis Cekulis (Vides Filmu Studija), Laura Almantaitė (CMC). Linastub kinos Artis.

Lepingutega seisavad vasakult Jón Baldvin Hannibalsson, Algirdas Saudargas, Jānis Jurkāns ja Lennart Meri – Islandi, Leedu, Läti ja Eesti välisministrid – vahetult peale Balti riikide iseseisvuse tunustamist Islandi poolt, Reykjavíkis Höfdi majas.

Lepingutega seisavad vasakult Jón Baldvin Hannibalsson, Algirdas Saudargas, Jānis Jurkāns ja Lennart Meri – Islandi, Leedu, Läti ja Eesti välisministrid – vahetult peale Balti riikide iseseisvuse tunustamist Islandi poolt, Reykjavíkis Höfdi majas.

Ragnar Axelson

Okupeeritud Baltimaade vabanemise loos on küll vaevalt selliseid leidmata fakte, mis saaksid loo põhijoont otsustavalt muuta. Õnneliku lõpu tõttu on see aga lugu, mida ikka ja jälle räägitakse ning mille meenutamine võtab asjaosalistel endiselt silma märjaks ja paneb südame kiiremini lööma. Me ise jutustame seda mõistagi enesekeskselt. Kui Eesti, Läti ja Leedu juhid või rahvad peaksid ametlikult kokku leppima selles, kelle panus oli iseseisvuse taastamise protsessis suurem, siis oleks küllap ainus viisakas poliitiline kompromiss, mis sündida võiks, tõdemus kõigi panuse võrdväärsusest. Küllap ei nõustuks sellega aga südames ükski kokkuleppija. Nii nagu meie arvame teadvat, et eestlased olid läänesuunal tegelikult kõige osavamad diplomaadid ning Moskvas käies kõige kavalamad kelmid, on täpselt samasugune enesepilt ka lätlastel ja leedulastel.

Õnneks ei olnud me oma iseseisvuspüüdlustes üksi. Külm sõda käis kõrgelt üle meie pea ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise üldpildis oli iseseisvate riikide tegevuse taastamine Läänemere ääres üks perifeerne episood (nagu seda oli I maailmasõja lõpufaasis olnud ka nende riikide tekkimine 70 aasta eest). Pisiasjad ei jäänud aga ei suurtel ega väikestel siiski kaugeltki märkamata. Kuigi lõppkokkuvõttes oli just kohalike (väike)rahvaste tahe see, mis need riigid taastekitas, on nii meile kui ka teistele kasulik, kui mõistame oma tegevuse asetada laiemasse, globaalsesse konteksti.

Ühe vaateviisi ja võimaluse pakub selleks värske ühistööline dokumentaalfilm „Need, kes julgesid“, pöördelistel aegadel (1988–1995) Islandi välisministri ametis olnud Jón Baldvin Hannibalssoni isikulugu Balti kastmes. Hannibalsson on Eestis (ja küllap samavõrra Lätis ja Leedus) tuntud ja austatud mees. Kuigi võrguentsüklopeediates pole tema kohta eestikeelset artiklit, ei takistanud see Tartu ülikooli kutsumast teda mullu külalislektoriks ega takistanud ka president Lennart Merit juba, 1996. aastal annetamast talle Maarjamaa risti I klassi teenetemärki. Rääkimata Tallinnas välisministeeriumiesise platsi, kus kunagi troonis okupatsioonivõimu sümbolina Lenini monument, nimetamisest Islandi väljakuks 1998. aastal.

Sõber läbi ja lõhki, niisiis. Hanni­balssoni varasemat elu vaadates ei tundu see sugugi loogiline. Nagu ta ise filmis kinnitab, pärines ta „poliitilisest“ perekonnast, kus sõjajärgsed lapsed kasvasid üsna vasakpoolseks ja omandasid juba tudengipõlves täiesti marksistlikud vaated. Praktika avas aga silmad. Nimelt läks Hannibalssoni vanem vend Nikita Hruštšovi päevil õppima Moskva ülikooli ja puutus seal kokku kommunistliku paradiisi argipäevaga ning ühtlasi ka nii mõnegi rõhutud rahva esindajaga, kes ei kartnud rääkida. Järgnes taandumine lääneliku sotsiaaldemokraatia rüppe, mis oli külma sõja päevil NSV Liidule sageli teravam ideoloogiline ja põhimõtteline vastane kui kodanlikud ehk parempoolsed parteid, kes ihkasid vahetevahel ka saatanaga kaupa teha. See üldistus pole lõpuni korrektne, kuid kehtib Hannibalssoni puhul igati.

Hannibalssoni lähedane välispilk Baltimaadele osutab filmis mitmele meile tarvilikule teadmisele. Esiteks sellele, et meile vabanemisperioodil nii tähtsad ja põhimõttelised sisemised erinevused (EKP, Rahvarinne, Eesti Kongress, punased-roosad-valged jne) ei paistnud üle piiri sugugi välja ning oli täiesti mõttetu nende peensuste selgitamisega komposteerida väheinformeeritud välismaalaste ajusid (seda tehti teadaolevalt liigagi tihti). Lääs nägi parimal juhul vanameelse okupatsioonivõimu ning demokraatliku rahvaliikumise vastandust. Ja rahvaliikumine oli kõik see, mis ei teeninud Moskvat, vaid tegutses tänavatel.

Teiseks, kui tahes armsad, tsiviliseeritud ja läänelikud rahvaliikumiste juhid ka välja nägid, ega neid lõpuni usaldada ei saanud. Igal juhul pidid nii suured kui ka väiksemad lääneriigid eelistama juhitud reforme rahvaliikumise võimalikust radikaliseerumisest sündivale stiihiale. 25 aastat tagasi juhtisid lääneriike veel sõjamälestuse ja -kogemusega inimesed, Euroopa endisi impeeriume aga need, kes vägagi valusalt olid kogenud oma endiste asumaade ohvriterohket iseseisvumisprotsessi Aasias ja Aafrikas. Iga terve mõistus pidi ütlema neil aastail Lääne juhtidele, et pigem pidurdada kui õhutada. Muuseas, selle tasa ja targu tegutsemise soovituse on Eesti juhid ise praeguseks hästi ära õppinud ja käivad seda jutlustamas mitmel pool rõhutud rahvaste juures.

Kolmandaks on ainuvõimas tegur mängu käigu muutmises endiselt vereohver. See võib käänata otsustavalt ajaloo kulgu, aga ei pruugi. Kuigi Eesti lugu on sisetarbimises endiselt kangelasliku vaoshoituse ehk laulva ja veretu revolutsiooni lugu, tasub mäletada, et NSV Liidu lõpp oli ülimalt ohvriterohke. See algas juba mõttetus Afganistani sõjas, kuid vägivald, sealhulgas sõjaline vägivald oma rahva vastu palistas kogu Gorbatšovi „demokratiseerivat“ ajajärku NSV Liidu lõpuaastail*. Vaid aasta enne massimõrva Vilniuses oli armee korraldanud partei teadmisel ja mahitusel veresauna Thbilisi tänavatel. Gruusia ei suutnud sellest ohvrist paraku võidupartiid välja võluda. Nagu 20 aastat hiljem, polnud Lääs ka siis valmis Kaukaasias sõjaliselt sekkuma. Ülima tõenäosusega poleks Läänel külma sõja lõpul olnud valmidust alustada laialdasemat sõjategevust ka Kesk- ja Ida-Euroopa pärast. USA toonane riigisekretär James Baker kinnitab seda filmis otsesõnu: sel hetkel oli USA sõda Lahesõda, aga mitte täiemahuline sõda NSV Liiduga, ja seetõttu läks kogu diplomaatiline energia venelaste rahustamiseks ja vastuaktsioonidest hoidumise tagamiseks Lähis-Idas. Veel veretul Baltikumil pidi olema ja oligi aega. Kuni Vilniuseni.

Ka välisminister Hannibalssonile oli öine kõne Leedust Vytautas Landsbergiselt murrangulise tähtsusega. Hannibalsson otsustas sel hetkel minna sisuliselt elavaks kilbiks barbaarsete Nõukogude sõdurite ning relvitute Leedu isamaalaste vahele. Ta ei võinud teada, kas NATO egiid ikka peatab vene soldati või mitte. Aga peatas ja ühtlasi kasvatas Islandi moraalset autoriteeti ühislaua taga NATO nõukogus. Hannibalsson rõhutab õiglaselt ja suuremeelselt, et ei tegutsenud üksi, vaid kõrvuti, liidus ning plaanitud tööjaotuse alusel Taani konservatiivist välisministri Uffe Ellemann-Jenseniga.

Leedus ja ka Lätis läbielatu paneb Hannibalssoni silmis Balti iseseisvusliikumise eestvedajaks just Leedu, aga mitte Eesti. Meil peeti toona leedulaste tegevust – näiteks iseseisvuse väljakuulutamist 1990. aasta märtsis – taktikaliselt ebaküpseks ning õigusliku järjepidevuse juriidilist printsiipi lausa ohustavaks. Meie üleminekuaja välisminister Lennart Meri oli oma Balti kolleegidest rahvusvahelisel parketil kindlasti mäekõrguselt üle, kuid kas see saab vereohvri vastu? Ega vist.

Ja lõpuks filmisõnumi pedagoogilisest küljest. Islandi välisministri portfellis oli ja on ka väliskaubanduse teema. Hannibalssonil polnud KGB kõrval suuremaid vaenlasi kui tema oma maa reederid ja kalatöösturid, kes eelistasid põhimõtetele kindlalt NSV Liidu turgu ja naftadollareid. Õnneks ei kuulanud Hannibalsson mitte neid, vaid oma uusi Balti sõpru ja südame häält. Sama peaksid tegema ka Eesti välissuhete juhid, kui nad samade tegijate ristmõjusse satuvad. Praegu tundub südame hääl olevat üsna vaikivas olekus.

* Kaarel Kaas, Veretu lagunemise müüt. – Diplomaatia, XII 2011, nr 100 http://www.diplomaatia.ee/artikkel/veretu-lagunemise-muut

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming