Boba iga 25 aasta tagant

Tarmo Teder

„Tsirkuselaps” on olemuselt küll autorifilm, ometi kaob autor diskreetselt esile tükkimata ainese varju, laseb avaneda portreteeritaval, kes ise enam rääkida ei saa.      Dokumentaalfilm „Tsirkuselaps”  (Filmivabrik, 2010, 53 min), režissöör, stsenarist ja operaator Manfred Vainokivi. Helirežissöör Tarvo Schmeimann, monteerija Kersti Miilen, on-line-monteerija Tanel Toomsalu, kostümeerija Ave Kuik, grimeerija Kristel Kärner, animatsioon Alari Heinloo. Produtsent Marju Lepp. Esilinastus 10. IX kinos Solaris.  Manfred Vainokivi „Tsirkuselaps” on juba kolmas dokumentaalfilm meie legendaarsest estraadivirtuoosist ja viiuldajast Vladimir Sapožninist. Mati Põldre on teinud „Boba” (Eesti Telefilm, 1971) ja Heini Drui „Artisti” (Tallinnfilm, 1986), kuid Vainokivi film pole mitte  sugugi liiast. Vastupidi. See on väga vajalik ja kõike Bobaga seotut ilmekalt kokku võtta üritav polüfooniline dokumentaalteos, mis on hästi korda läinud ja nagu kinnitaks, et kolm on kohtu seadus, vähemalt järgmiseks veerandsajandiks. Boba lihtsalt on Eesti kultuuriloos üks selline hämmastav ja ainulaadne kunstnik, kes oma erakordse isiksuse ja värvika elulooga tõesti väärib uut filmi iga 25 aasta tagant. 

 „Tsirkuselaps” on ilmselge autorifilmi tunnustega: Vainokivi kui režissöör, operaator ja stsenarist on kindlakäeliselt ohjanud ja dirigeerinud Bobast jäänud määratut materjaliladet ja peategelase kommentaatoreid, mis/  kes kõik tihedalt ja mitte kordagi igavalt ühe tunni sisse monteeritud. Sellest johtub üks meeldiv vastuolu: „Tsirkuselaps” on olemuselt küll autorifilm, ometi kaob autor diskreetselt esile tükkimata ainese varju, laseb avaneda portreteeritaval, kes ise enam rääkida ei saa. Ja võib-olla ongi Manfred Vainokivi „Tsirkuselaps” üldse üks paremini õnnestunud eesti portree-, eluloo- ja dokumentaalfilm, kus kujutatud siit ilmast läinud kangelast? 

Varem tugeva operaatorikooli ja filmitootmise kogemuse saanud Manfred Vainokivi  (s 1964) on paari-kolme viimase aastaga jõudnud režissöörina teha portsu huvitavaid dokutükke: vananevatest filmimeestest „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan” (2008), kõrtsist „Valli baar” (2009), meisterfotograaf Kalju Suurest „Maestro” (2009), lorilaulik Korstnast „Nagu kärbeste sumin” (2010), Evald Okkast ja Kalju Suurest „Elu on lill” (2010) ning pälvinud ka kultuurkapitali ergutusauhinnaga natuke tunnustust. Üldiselt on Vainokivi toetustest hoolimata  või vahel ka nende puudumise kiuste omal vaiksel ja isepäisel moel otsinud oma ainest ja käinud oma veregrupiga haakuvaid filmiradu. Ta on teinud, mida tahab ja õigeks peab, natuke intrigeerinud ja üllatanud, leidnud uusi lähenemisnurki ja erilisi inimesi ning neid ebatraditsiooniliselt esitanud. Igatahes on filmilavastaja Vainokivi toonud eesti dokumentalistikasse värsket tuult ja uuenduslikke vaatenurki ning tema viimane film näikse nüüd  kinnitavat, et pole ta meie filmiväljal midagi nii süüdimatu mängumees (nagu ehk võib tunduda), kellele tüübid ja sündmused justkui poolenisti ise sülle jooksevad. „Tsirkuselaps” on väga teadlikult ja kaalutlevalt tehtud, korralikult ja pisidetailideni tähelepanelikult monteeritud ning see mõjub kui väljastpoolt ametlikku filmikooli tulnu meistritöö.       

1906. aastal sündinud Boba pikk ja ülimalt värvikas elukäik ei mahu siia artiklisse. Ta oli pesueht tsirkuselaps, mitmekülgselt andekas  Musik-Virtuose, kes esines imperaatorlikul tuluõhtul, opteerus Eesti Vabariiki (Boba isapoolsed vanemad olid põlised tartlased), esines Narva Pimeaias ja Tallinna Grand Marinas, kus tutvus omaniku tütrega, kellega abiellus. Noor estraadigeenius kogus palju publikut, pälvis aplausitormi, lilli ja kingitusi. Noor Boba dirigeeris orkestrit, mängis viiulil soolot, esitas ksülofonil Liszti rapsoodiat, näitas karaktertantse. Ta oli lapsest saadik suuresti musikaalne,  absoluutse kuulmise ja hämmastava rütmitundega. Boba oli artist Jumala armust ja tõeline talent, kes esines Euroopa kabareedes ja estraadil (ka Ameerikas), hakkas imiteerima igasuguseid helisid. Siis tuli evakuatsioonilaev Eestirannaga madalikule jooksmine, aga Berliini Winergartenis esineja mandaat lasi Boba kohe kinnipeetud venelaste ja juutide hulgast vabaks, Saksa sõdurid imestasid. Suurem jama tuli alles stalinistlikus EN SVs, kui Boba  löödi estraadilt minema ja tegi meremeeste klubisse oma tantsuorkestri, kus ta aga ikka ei töötanud „ausalt nõukogude korra kasuks” ja kuhu ulatusid tollaste „džässikriitikute” silmad ja sulg. Hiljem olud mahenesid, Boba astus estraadil ette ligi 800 NSV Liidu linnas.   

Režii kohaselt on hoolikalt välja otsitud ja alla joonitud artikleid neljast-viiest ajalehest, rääkimata Boba venekeelsete päevikute sadade lehekülgede läbikaevamisest. Filmi täpse tonaalsuse vahendamiseks on kasutatud lausa nelja eri tämbri ja intonatsiooniga diktorit (Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Tambet Tuisk, Artur Raudmets). Omaette kiitust väärib Tarvo  Schmeimanni tehtud helirežii.   

Boba fenomeni aitavad filmis selgitada  tema poeg Oleg Sapožnin ja pojapoeg Vladimir, Eino Baskin, Valter Ojakäär, Ada Lundver, kloun Sergei Fatkin, Kalju Saareke jt. Küllap on nii mõnigi lugeja näinud Bobat varietees ja Moskva kohvikus, filmis esitatakse Boba märkmeid 1990. aastate alguse inflatsiooni ja puuduse ajast. Lisaks alguses mainitud kahele dokumentaalfilmile on sisse lõigatud kaadreid ka mängufilmidest (Kaljo Kiisa „Punane viiul”, 1974, Tõnis Kase „Kaks paari ja üksindus”, 1984,  Peeter Urbla muusikafilm „Šlaager”, 1982). Kümnel eri viisil peaks ka noorele vaatajale selgeks saama, et see Boba oli üks kihvt mees, üdini tõeline meie venelane, kes rääkis ja laulis täiesti vabalt vähemalt kolmes keeles ning lasi lisaks kuuldavale veel igasuguseid hääli, alates roostes auruvedurist kuni kõrgpeene viiulini. See pill ongi filmi kompositsiooni üks peamine võti, millega alustatakse ja ka lõpetatakse. Boba armastas ja hoidis oma viiulit nagu  teist südant. Kuni lõpuni. 

Režissöör Vainokivi on andnud ühes tükis  suurepärase üle- ja sissevaate, kuid ei mingit erilist (autori)kontseptsiooni. Pole mingit marksoosaarelikku subjektiivset konksu, mille külge portreteeritav haakida, irriteerida. Vist õnneks pole Vainokivi sellele libedale teele läinud, sest on ülimalt kahtlane, kas universaalse raskekaallase Boba jaoks üldse ongi sellist kontseptuaalset konksu, mille külge ta autoriedevusega riputada. Kuigi „Tsirkuselaps” mõned sellised teemad võimenduseks nagu  pakub: Boba haiglane armukadedus ja seksuaalsed vallutused enne Grand Marina omaniku Mašat ja armumine 75aastaselt 25aastasesse varieteetüdrukusse või siis õhkujäänud kontsertviiuldaja karjäär Euroopas). Need mündikad haruteemad on targu sujuvalt „Tsirkuselapse” kondikavale paigutatud. Filmi pealkiri tundub olevat täpne ja üldistav ning peaks Boba olemuse reljeefselt eile tooma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming