Animefilmidest ja Tartu Elektriteatrist

Peeter Piiri

14. – 21. maini peeti Tartu Elektriteatri kinos VI jaapani animefilmide festivali JAFF. Oma esimese anime-elamuse sain millalgi aastatuhande vahetuse aegu. Sattusin täiesti juhuslikult vaatama sarja „Cowboy Bebop“ põhjal tehtud pikemat filmi. See šokeeris mind. Nagu paljud inimesed ei olnud ma animet näinud ja arvasin seega sellest üsna sandisti. Minu tauniva hinnangu põhiliseks mootoriks oli kurb kogemus ja teadmine sellest, mida jaapanlased olid teinud Muumitrolliga – asi, mida on mul siiani sama raske andestada kui seda, mida Hollywood tegi Karupoeg Puhhiga. Seda suurem oli minu üllatus, kui nägin enda ees mitte ainult head multifilmi (seda on ka „Cowboy Bebop“ kindlasti), vaid tervet filmikeelt, milles võib teha põhimõtteliselt kõike. Need muidugi, kes tunnevad animemaailma, teavad, kui rikkalik see on. Võrdlus keelega on asjakohane, sest nii nagu keelt kasutavad äärmiselt eripalgelised luuletajad, kirjanikud, teadlased, nii võimaldab anime teostada erinevate kunstnike visuaalset käekirja. Kunstiinimesele peaks minu arvates animemaailmaga tutvumine üldse kohustuslik olema. Erinevalt tavafilmist on animes ju kunstniku roll kümneid kordi suurem. Mitmed kaadrid Hayao Miyazaki, Makoto Shinkai või Mamoru Oshii loodud filmidest on kunstiteosed omaette. Anime suudab mind siiamaani rabada võimsate visuaalidega. Loomulikult, kuna anime on filmikeel, satuvad seda keelt kasutama ka keskpärasemad vaimud. On olemas animesarjad, mida ma ei hakka kunagi vaatama, on olemas animeporno ja sellised filmid, kus tõesti miskid hiigelsuured robotid teineteist hiigelsuurte laseritega kuskil kosmoses taga ajavad. Animemaailma taga on tohutu filmitööstus, mis allub turukonjunktuurile samamoodi kui Hollywood. Seal leidub tõepoolest kõike ja kõigile, nii kõrget kui madalat, nii ilusat kui rõvedat. Ja see on väga hea, see näitab anime elujõulisust.

Kui Euroopa autorifilm hingitseb festivalidel Hollywoodi konveiertoodangu kõrval marginaalse kultuurinähtusena, on animel kui filmikeelel oma kättevõidetud koht. On juba terved põlvkonnad inimesi, kes anime-esteetikaga üles kasvanud, sellega harjunud ja kes vaatavad iga päev selliseid filme. Jaapanlased on näidanud, et filmituru tarbijat saab kasvatada ka hoopis teistsuguste esteetiliste kategooriate najal, kui seda teeb Hollywood. Ja see teadmine on julgustav. Seega on põhimõtteliselt võimalik kunagi ka meil siin Eestis kasvatada eestlasi hindama Pärna ja Kiisa loomingut. Kas seda suvatsetakse teha, kas selleks leidub inimesi, tahtmist ja raha, see on iseküsimus, aga see on võimalik. Keegi ei saa enam öelda, et seda ei saa teha, seda ei saa tuua ettekäändeks. Saab kasvatada, kujundada filmihuvilist ja -vaatajat mõistma omalaadset filmikeelt, millel on tegelikult sama suur eluõigus kui Hollywoodi stampidel.

Filmivaataja esteetilist maitset, tema vastuvõtlikkust või tuimust kujundab endiselt suurel määral kinokultuur. Popkorni ja kokakoola kinnotoomine mõjutavad filmitarbija eelistusi kindlasti sama jõuliselt kui kino repertuaar ja kunstiline suunitlus. Kes tahab siin midagi korda saata, peab sõna otseses mõttes kino tegema. Sellepärast on asjakohane rääkida taas ühest seltskonnast, kes on tuntud ka Tartu Elektriteatri nime all. 21. mail lõppes kuues jaapani animefilmide festival JAFF. Tänavune JAFF tutvustas põhjalikumalt Makoto Shinkai loomingut. Peale selle näidati animel põhinevaid mängufilme, võrreldi jaapanlaste ja venelaste tehtud Genat-Potsatajat ja heideti pilk jaapani tudengifilmile.

Elektriteater vahendab JAFFi Tartu vaatajale kui ainus selle linna väärtfilmikino. Poolteist aastat tagasi lõi rühm entusiaste Tartusse esimese väärtfilmikino, mille üks eesmärke on muuta Tartu filmivaataja taas avatumaks eri laadi filmikeelele. Tegelikult eeldaks Tartu kui ülikoolilinn lausa riigieelarvelise väärtfilmikino olemasolu (nagu on seda Artis), ometi on see siiani jäänud sama kättesaamatuks unistuseks kui hiljaaegu kalevi alla lükatud kohalike kinode renoveerimise plaan. Seega on õhinapõhiselt töötav kinoseltskond ülimalt teretulnud hädaväljapääs. Hiljaaegu seni Athena kinos tegutsenud ettevõte kolis Laiale tänavale samasse hoonesse Tartu Uue teatriga ja muutis ühtlasi oma nime Athena kinost Tartu Elektriteatriks. Nüüd on Elektriteatri käsutuses mitu korda suurem ekraan ja oma rahaga (sic!) ostetud võimas projektor. Peale väärtfilmi näidatakse kvaliteetseid dokumentaalfilme, jätkub eesti filmiklassikat tutvustav autoriõhtute sari.

Noor kino on oma sünniraskused üle elanud ning paistab, et raha ja tööjõu nappusele vaatamata ei kavatse ürituse eestvedajad esialgu veel alla vanduda. Võtab aega mis võtab, aga väärtfilmikino murrab ennast jõuliselt tartlaste teadvusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming