Vabakaubandus: üle kardetud ja üle kiidetud

Vabakaubandus saab tulude ebavõrdsuse jaotuse pärast nahutada, ebavõrdsuse kasvu taga võivad olla aga teisedki tegurid, nagu maksu- ja sotsiaalpoliitika neoliberaliseerumine, finantskriisid ja niru makropoliitika.

RAIVO SOOSAAR

Vabakaubanduse ja globaliseerumise üle peetavas väitluses võib sagedasti kogeda, et ei suudeta süüvida teise poole argumentidesse ning räägitakse üksteisest täiesti mööda. Ühelt poolt on palju kaubanduse liberaliseerimise pooldajaid, kes ei adu kõiki sellega kaasnevaid probleeme. Teisalt on ohtralt globaliseerumise vastaseid, kes ei oska näha võimalusi, mida vabakaubandus endas kätkeb.

Alustagem pooltargumentidest. Esiteks võimaldab vabakaubandus riikidel spetsialiseeruda selle tootmisele, mille valmistamisel on neil suhteline eelis. Odavama välismaise toodangu ostmise võimalus suurendab tarbijate ostujõudu. Niisamuti avaneb firmadel võimalus oma toodangu hinda alandada, kui kallima kodumaise tootmissisendi asemel saab pruukida odavamat välismaist analoogi. Vabakaubanduse pooldajad rõhutavad, et vaesed kulutavad oma sissetulekust proportsionaalselt suurema osa importkaupadele kui rikkad. Seega ei ole siseturu kaitse ehk protektsionism vaeste huvides, juhul kui see sunnib neid ostma kohalike suurfirmade kallist toodangut. Vabakaubandus pakub niisiis poelettidel suuremat valikut ning rohkem tarbimisvõimalusi olemasoleva rahakoti paksuse juures. Protektsionism teenib eelkõige omamaiste monopolide huve ja kahjustab tarbijat.

Teiseks pärsib turu garanteeritus kohaliku monopoli huvi tegeleda innovatsiooniga, oma tootlikkust suurendada ja sellega töötasu tõsta. Kolmandaks, vabakaubandus loob firmadele suurema turu, mis lubab mastaabisäästu suuremal määral ära kasutada – toodangu mahu kasvades üksiktoote valmistamise kulu väheneb. Mastaabisääst tekib näiteks siis, kui püsikulud (nt tootmishalli ülalpidamiskulud või valuvormi valmistamine) jaotuvad suurema hulga toodanguühikute vahel. Samuti võimaldab suurem tootmismaht töötajatel kitsamalt spetsialiseeruda – see kaotab ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumisega kaasneva kulu ja laseb töötajatel saavutada suurem meisterlikkus, sest nad saavad keskenduda suhteliselt vähestele tootmisoperatsioonidele. Mastaabisäästu aspektist on ekspordivõimalused iseäranis olulised väikese siseturuga riikidele.

Kaotajaid tuleks toetada

Vabakaubanduse pooldajad möönavad, et kaubanduse liberaliseerimine ei too kaasa ainult head. Osa inimesi peab taluma heaolu halvenemist töötuks jäämise või palkade kärbumise tõttu. Globaalse konkurentsi survel kahanevatest majandussektoritest ei pruugi tööjõud kiiresti ja täielikult teistesse sektoritesse liikuda. Eriti puudutab see väheste oskustega tööjõudu. Aga liberaliseerimise kulud on pooldajate meelest ühiskonna tasandil tervikuna väiksemad kui kasud ning kaotajatele saaks ja tuleks need kompenseerida. Paraku ei ole selles edukad oldud. Hiljaaegu on rakendatud hoopis haavatavamate olukorda halvendavaid kasinuse ja tööturgude dereguleerimise programme. Pikemas perspektiivis on aset pigem leidnud ümberjaotamise poliitika nõrgenemine. Näiteks on laialdaselt vähendatud tulumaksu progressiivsust. Vabakaubanduse pooldajate leeri kuuluv Paul de Grauwe kutsub seetõttu üles peatama kaubanduse edasine liberaliseerimine, kuni ei suudeta lahendada sellega kaasnevaid probleeme.1 Peale jaotusliku mõju muretseb De Grauwe ka sellepärast, et vabakaubanduse laienemine suurendab keskkonnakoormust tingituna transpordimahtude tõusust.

Vabakaubandus saab tulude ebavõrdsuse pärast liiga palju nahutada ning rahva rahulolematus nii Euroopas kui ka mujal on seega suunatud valele sihtmärgile. Ebavõrdsuse kasvu taga võivad olla paljud teisedki tegurid. Näiteks maksu- ja sotsiaalpoliitika neoliberaliseerumine, finantskriisid ja sellega seotud niru makropoliitika, tehnoloogia areng, mis tõstab suhteliselt rohkem hinda oskustega tööjõu, demograafilised suundumused, nt elanikkonna vanuseline struktuur mõjutab sissetulekute jaotust jne. Douglas Campbell ja Lester Lusher leiavad oma uurimuses, et ebavõrdsuse suurt kasvu USAs saab rohkem siduda Ronald Reagani maksukärbetega (kõrgemate tulude piirmaksumäärade hüppelise langusega) kui kaubandusega.2

Kuid kas tänapäeva avatud maailmas tuleb üldse kõne alla suures mahus tulude ümberjaotamine riikide tasandil? Kas suurem heaoluriik ei too kaasa riigi konkurentsivõime kadumise? Ei tohi unustada, et riigid saavad kohaneda välise tasakaalu ehk valuuta vahetuskursi muutuste abil. Paul Krugmani meelest ei ole seetõttu põhjust riikide konkurentsivõime mõistet üldse kasutadagi.3 Kui kõrgemate sotsiaalkulutuste ja maksude tõttu tootmine kallineb, siis eksport väheneb. Ekspordi vähenedes riigi valuutanõudlus väheneb ja valuuta nõrgeneb. Valuuta nõrgenedes aga muutuvad riigi kaubad suhteliselt odavamaks ning eksport suureneb taas. Oma valuutast loobudes ja euroalasse astudes niisugune kohanemisvõimalus muidugi kaob.

Tööhõivet ja seega ka inimeste elujärge aitaks Euroopas suhteliselt kiiresti parandada kasinuse lõpetamine ja nõudluse fiskaalne stimuleerimine. Kõige rohkem vaadatakse laenu abil kulutuste suurendamise osas Saksamaa otsa, kelle jooksevkonto ülejääk (ekspordi ja impordi vahe) küündis 2015. aastal lausa 250 miljardi euroni ehk 8,4%ni riigi SKTst.4 Saksamaa, Eesti jt ekspordilembus on arusaamatu: eksport on ju omamaiste ressursside (töövaeva, loodusvarade) loovutamine teistele, import aga teiste riikide ressursside tarbimine. Eksport on vajalik importimiseks. Valitsuste võlakirjade intressimäärad on rekordmadalad, kohati isegi negatiivsed, kuid valitsused on laenude võtmisel tagasihoidlikud. Iseenesestmõistetavalt ei saa üle ega ümber nn aktiivse tööturu poliitika (täiend- ja ümberõppe) tähtsuse toonitamisest, ent ilma nõudluse paranemiseta on sellest hõive edendamisel vähe tolku.

Ebaaus odavus

Tänapäevased vabakaubanduslepped ei sisalda endas enamasti ainult tollitariifide kaotamist (või vähendamist), vaid ka regulatiivsete barjääride vähendamist, intellektuaalse omandi kaitset, otseste välisinvesteeringute kaitset ning võrdset ligipääsu üksteise riigihangetele. Planeeritava Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise vabakaubandusleppe (TTIP) kriitikud avaldavad rahulolematust läbirääkimiste salajasuse pärast, kardavad regulatsioonide (toiduohutusnõuete, keskkonnastandardite jms) lõdvendamise ja vähemarenenud riikide kaubandusvõimaluste halvenemise pärast. Eriti muretsetakse aga investeeringute kohtute üle, mis jääksid väljapoole riigi õigussüsteemi ning ohustaksid seega riikide suveräänsust. TTIP puhul peaks lõviosa kasust tulema just mittetariifsete tõkete kaotamisest. Ainult tariife puudutava lepinguga võidaks EL ühe uuringu kohaselt heaolus vaid 0,1%. Põhjalikult mittetariifseid tõkkeid kaotava lepingu korral oleks prognoositav kasu 0,5%. Teise uuringu kohaselt oleksid vastavad näitajad 0,5% ja 3,9%.5

Peavoolu käsitlustest enamasti ei leia heterodokses majandusteaduses tähtsal kohal olevat nn lapsekingades tööstuse (infant industry) argumenti, mille kohaselt riigid peaksid vähemalt osas allharudes kaitsma oma ettevõtteid seniajani, kuni nood on suutnud oma tootmise viia ajakohasele tasemele. Tihedas konkurentsis ei suuda nad vastu pidada. Tuleb arvestada, et alustajatel ja mahajääjatel on raskem. Esiteks juba kas või sellepärast, et olemasolevatel tegijatel on suurema tegevuspraktika tõttu eelis. Learning by doing ehk maakeeli õpime tehes. Teiseks ei ole algajatel võimalik arvestatavas mahus mastaabisäästu ära kasutada. Siseturu kaitse võimaldab luua omamaiseid suuremaid ettevõtteid, mis suudavad mastaabisäästust kasu lõigata.

Tootmise odavamatesse paikadesse kolimine ei pruugi tähendada tootmise liikumist kõige efektiivsematesse kohtadesse. Odavust ei pruugita saavutada parema tootmistehnoloogia, etema töö organiseerimise, kvaliteetsemate tootmissisendite vms abil, vaid tänu madalamatele keskkonnastandarditele, kehvematele töötingimustele ja nadimatele palkadele. Peljatakse, et vabakaubandus võib soodustada võidujooksu allamäge madalamate standardite poole, mis tähendab muu hulgas töötajate õiguste ja heaolu halvenemist.

Kokku võttes: alahindama kiputakse nii vabakaubanduse tulusid suuremate võimaluste loomise näol kui ka kulusid töötuse tekitamise, lapsekingades tööstuse arengu pärssimise jm probleemide näol. Varitseb ka oht, et turgude integratsiooni arendamisele keskendumine jätab unarusse või tagaplaanile teised majanduspoliitika valdkonnad, mis mõjutavad innovatsiooni, inimeste kindlustunnet ja majandusarengut.

1 De Grauwe, P. How Far Should We Push Globalisation? Social Europe. 3 November 2016.

2 Campbell, D., Lusher, L. Drivers of inequality: Trade shocks versus top marginal tax rates. VoxEU.org. 8 September 2016.

3 Atkinson, A. B. (2015) Inequality: what can be done? Harvard University Press.

4 Allikas: Eurostat. Lisaks jooksevkonto ülejäägile oli Saksamaal ka valitsussektori eelarve ülejääk, mis ulatus 0,7%ni SKTst. [Ibid] Suuremat fiskaalset stimuleerimist selleks võimalusi omavatelt riikidelt ootab teiste hulgas Euroopa Komisjon: http://ec.europa.eu/news/2016/11/20161115_en.htm

5 Felbermayr, G. (2016) The EU and the USA: TTIP. Routledge Handbook of the Economics of European Integration (ed. Badinger, H., Nitsch, V.) Routledge. Põhjalike lepingute prognooside tulemusi on väga erinevaid: 0,5% on nende seas võrdlemisi pessimistlik hinnang ja 3,9% optimistlik. Ühes teises artiklis Gabriel Felbermayr pakub, et üldine jäme hinnang võiks eri tööde põhjal olla umbes 2%. [Felbermayr, G (2016) Economic Analysis of TTIP. Ifo Working Paper No. 215] USA puhul oleksid võidud samas suurusjärgus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming